Jaagup Kippar

FOTO: Erakogu

Eesti suureks võimaluseks on laenurahaga maailma tippülikooli arendamise asemel pigem kokkuhoidlike kulutustega tehtud kogukonnasisene ühistöö, kirjutab arvutiõpetaja Jaagup Kippar vastukajana Uku Särekanno arvamusloole

Suur siht on hea. Aitab südamest tegutseda ning nappide vahenditega paremini hakkama saada enestel ja ka järgmistel põlvkondadel. Eesti suureks võimaluseks on minu meelest pigem ühiskonna sidususest tulenev võime sisulistel tegijatel kergesti koos toimetada ning toimivad lahendused kiiresti ja raiskamata kokku panna.

Selline kogukonnasisene ühistöö kipub aga millegipärast paremini välja tulema väikese või mõõduka rahakoguse juures - tähtis on pigem vajalik eesmärk. Suuremate kasutatavate summade juures tekivad kergesti kulukad vahelülid, kes tahavad konverentse, piiriüleseid kohtumisi ja pidulikke bankette korraldada. Mõnikord võib neistki kasu olla, kuid kui sõidurahad ja hotellitasud hakkavad võtma märgatavat osa tulemuseni jõudmiseks kuluvast summast, siis suure tõenäosusega on sama kaugele võimalik saada ka lihtsamalt.

Laenuleivast kästakse hoiduda, samuti kõlab ohtlikult laenu peale ehitatav haridus ja teadus. Samas pole minu meelest põhjust vastandada, et kas teeme laenuga või ei tee üldse. Kui eesmärk teada ja tema tarvidus usutav, siis on võimalik vaadata, mil moel sinna jõuda võib. Sageli pole suurimaks takistuseks raha, kui ollakse valmis mujal asju ühendama ja järgi andma ning hea eesmärgi nimel mõned ülesanded vabatahtlikult enese kanda võtma.

Näitena tean tuua paar õppekavade ja -materjalidega seotud ettevõtmist, kus ise osalenud või mida lähemalt näinud. Mahult ja mõjult valmisid mõlema tulemusel sarnased materjalid ja juhised. Käiku laskmisega oli mõlemal juhul veidi tegemist, kuid üldiselt leidis ja leiab tehtu sihtgrupis mõeldud kujul kasulikku rakendust. Kuid ettevõtmiste eelarvete suhe oli kõrvalseisja pilguga vaadates ligikaudu kümnekordne.

Lihtsamal juhul koguti kokku valdkonnas tegutsevad kirjutavad õpetajad. Arutati ühist eesmärki, jagati ülesanded laiali. Korra kohtuti ja võrreldi tehtut. Igaüks katsetas materjale oma klassi peal, hiljem liitusid mõned vabatahtlikud koolid, kelle tagasiside abil sai kirjutistesse täiendusi teha ja segaseks jäänud kohti siluda. Tulemusena valmis õppematerjalide komplekt, mille abil igas vanuses õpilasi on küllalt mugav programmeerimise juurde kutsuda. Kirjutavad õpetajad said iga klassi materjalide kokku panemise eest ligikaudu kuupalga suuruse hüvitise, lisaks võimaluse tuttavat ja avalikku terviklikku komplekti oma õpilaste juures kasutada. Projektijuht tegi aruanded ja muu vajaliku paberitöö õhtutundidega ära.

Teine projekt võeti ette rahvusvahelisena. Igati viisakasti ja kõikide reeglite kohaselt. Füüsilisi korraldatud kokkusaamisi oli rohkem kui eestisisese materjalide loomise puhul (kus küll inimesed ka niisama nägid). Iga kohtumise juurde lennupiletid + hotell + saal + inimeste sõiduaeg. Vähemalt üks mitmepäevane rahvusvaheline kokkusaamine tuli lisaks ette võtta selleks, et aruanded õigesti vormistatud saaksid. Materjalide testimiseks ja hindamiseks võeti appi eraldi inimesed. Märgatav osa tähelepanekuid olid aga ikka sellised, mis ka ise klassis õpetades või tuttaval õpetajal oma kursuse juures läbi proovides välja tulevad. Ka materjalide maht ja kasutussobivus said sarnased kui esimesel juhul - lihtsalt veidi teises valdkonnas.

Millegipärast kahtlustan, et kui väljast (laenatud) raha abil hakatakse haridust ja teadust edendama, siis küllalt kergesti satutakse teisena kirjeldatud mudeli juurde, sest võõraid inimesi etteantud eesmärgi nimel toimetama pannes tuleb neile märgatav stiimul anda, ja kergesti kulub selleks tuntavaid summasid.

Eesti asutuste - ka ülikoolide - läbilöögivõimet aga näen pigem kohtades, kus õnnestub bürokraatiast hoiduda ning konkreetse ettevõtte juures või maailma teaduses vajalik lahendus huviliste oskajate abil kokku panna. Võtmekohtadeks siin sobivate nutitellimuste ja teemade leidmine ning oskajate julgustamine end proovile panema.

Arvutiõpetajana julgen kinnitada, et paljud kooliõpilased, tudengid ja täiskasvanud suudavad sobiva toe korral palju keerukamaid töid ette võtta, kui nad ise usuvad või kui see kaugemalt vaatajale välja paistab.

Hea on hea, liiga hea aga vahel ohtlik

Korralikud koolid Eestimaal on head. Hea ka kui ülikoolide tase võimaldab kodumaal vajalikud spetsialistid välja koolitada, maailmast tellimusi saada ning omas valdkonnas keerukal tasemel kaasa rääkida. Kui aga jutt käib juba maailma tippu ja piirkondlikuks magnetiks tõusmise kohta, siis kaasnevad sellega omad ohud. Võõraid keeli on Eestis ennegi liikunud ning nende vaheldumine on maarahva nende suhtes loodetavasti veidi immuunseks muutnud - räägitakse, kui vaja, aga oma on ikka oma. Mulle täiesti meeldib, kui tarvilike oskustega välisspetsialist kutsutakse siia, ta teeb tasu eest ära mõne nädala, kuu või ka paari aasta pikkuse haruldase töö ning selle lõppedes läheb oma koju tagasi. Või siis koolitab meie inimesed välja, et saaksime vajalikuga edaspidi ise hakkama.

Kui aga mõni ülikool tõepoolest tippkeskuseks saab, enese juurde mahuka teaduspargi ehitab ning tahab väljapoolt ka püsivamat tööjõudu tööle võtta, siis on oht, et ülikoolist saab samasugune immigratsioonipump nagu vene ajal tehaste kohta räägiti. Kui töörühmas on üks välismaalane, siis on lootust, et mõne aja pärast hakkab ta kohalikku keelt rääkima. Kui neid aga juba kolmandik või üle poole, siis ei tunneta võõrsilt tulnu ju integreerumiseks enam kuigivõrd vajadust. Ja kui tullakse välismaalt pikemaks siia tööle, siis tulevad kaasa ka lapsed ja abikaasa ja mõnikord vanavanemad. Ning ette kujutatavast aastate jooksul võõrsilt tulnud kuni paarikümnest tuhandest teadus- ja arendustöötajast võib nõnda koos kaaskonnaga saada kokku ligi sada tuhat.

See hakkab juba märgatavalt me elu ja kultuuripilti mõjutama. Kui välisharitlaste lapsed kasvavad, siis aastakümnete pärast pulmas pilli mängides ei näe ma enam mitte ainult, kuidas eesti poiss vene tüdruku omale kosib või kuidas eesti tüdruk kaugemale Euroopasse mehele läheb, vaid popiks võivad kohalike piigade seas osutuda näiteks Hiina mehhatroonikute hästi haritud ja viisakad pojad. Mõnevõrra on rahvas ikka liikunud ja räägitakse jutte vanadel aegadel rootslastega vastastikku pruutide röövimisest. Mõningane kogus välisõppejõude, teadlasi ja spetsialiste igati rikastab siinse rahva maailmapilti. Kui aga ülikoolide märgatava paisumise tõttu tekib mõnda piirkonda kahekohaline protsent esimese põlve sisserändajaid, siis seda näen ohuna Eesti kultuuriruumile. Usun ütlust, et «kohalikuks saab alates kolmandast põlvest». Ehk kui inimese vanemad ja vanavanemad on ühiskonnas teada inimesed, siis annab see üldjuhul ka hea sotsiaalse kontrolli ning inimene ei saa murede puhul nõnda lihtsalt vaateväljast kaduda. Tegijate väljapaistvamad oskused ja isikuomadused saab otse ja usutavalt küsida tuttavate kaudu ja pole vaja minna sertifikaatide ja muude ametlike tõendusmaterjalide tülikale ja kulukale teele.

Tähtsamates kohtades võivad adjustaadid abiks olla, aga seotud ühiskonnas tulevad inimese sulitembud ning head omadused paratamatult suhtlusvõrgustiku kaudu ise välja ja annavad turvaliseks ning tulemuslikuks otseseks koos tegutsemiseks hea taustateabe.

Kokkuvõtteks leian, et omal maal leiduvaid oskusi lahkemalt ühendades jagub märgatavalt kohti raiskamist vältivate kasulike lahenduste kokku panekuks. Nagu malemängus leiab pea poolte olukordade puhul piisava mõtisklemise korral tavapärasena näivast parema lahenduse, nii avastab neid ka hariduse, arenduse, teaduse ja tootmise vallast. Oluliseks abiliseks sealjuures on tulemusest huvitatud tegijate siiras ja lihtne kaasamine.