/nginx/o/2016/06/06/5481975t1hd468.jpg)
/nginx/o/2015/02/17/3774551t1h13cb.jpg)
Milline oleks Eesti, kui siin asuks üks maailma tippülikoolidest? Ja mis oleks, kui riik võtaks selle eesmärgi nimel laenu, arutleb Uku Särekanno Postimehe arvamusportaalis.
Uku Särekanno: Eesti suur narratiiv võõra rahaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti juhtidel on olnud julgust ja soovi vaadata kaugemale. Me ei oleks täna need, kes me oleme, kui 20 aastat tagasi poleks osatud unistada suurelt: toimiv õigusriik, NATO, Euroopa Liit, tiigrihüpe, e-valitsemine jne. Need kõik on unistused, mis elasid oma ajast ees.
Kena, ent millest unistada täna? Kõik eluks esmatähtis on olemas, majandus kasvab ning riik pealtnäha valmis. Või siiski? On kurb fakt, et eelseisval paarikümnel aastal väheneb rahvaarv ning rahvastik vananeb[1]. Isegi kui Eestist ei lahkuks ühtegi elanikku, teeks negatiivne sündimus oma töö. Vähemaks jääb töökäsi, väiksemaks jääb turg ning kasvab ka sotsiaalsüsteemist sõltujate suhtarv tööealistesse. See pilt mõjutab otseselt ettevõtluse arengut, ettevõtete võimalusi kasvada ning kaasata investeeringuid. See mõjutab vahetult ka avalikku sektorit ning selle tulubaasi, teenuste kättesaadavust ning pakkumist.
Suurt sihti on väikesel riigil vaja
Mis oleks, kui me võtaks eesmärgiks viia üks või kaks Eesti ülikooli maailma tippude hulka? Kui me tagaks valitud teadusvaldkondade jõulise eelisarendamise, reformiks seonduvalt migratsioonisüsteemi ning parendaks ühendatust muu maailmaga? Ja vähemalt kolmekordistaks ülikoolide arengu nimel teadus- ja arendustegevusse tehtavaid riiklikke investeeringuid?
Tipptasemel ülikool ei seisne üksnes laborites, auditooriumites ja mõnusas tudengimelus. Sellega kaasnevad teaduspargid, suured era- ja avaliku sektori koostööprojektid, uued töökohad ning investorite laialdane huvi. Maailma tippu kuuluvas ülikoolis õpivad need, kelle järele jooksevad tööandjad üle maailma, samuti inimesed, kes ise käivitavad suuri projekte ning protsesse. Pole kahtlust, et taolise seltskonna kodustamine võiks kujuneda mootoriks majandusele ning värskenduseks ühiskonnale laiemalt.
Kõrghariduse ja majanduskasvu vahel on otsene seos. OECD hindab, et vähemalt pool liikmesriikide majanduskasvust viimasel kümnendil on seotud kõrgharidusega tööjõuga. Perioodil 2000-2010 a genereerisid kõrgharidusega inimesed Prantsusmaal, Norras, Šveitsis ja Ühendkuningriigis enam kui 60 protsenti sealsest majanduskasvust (vt lisatud joonis). Muljetavaldav on ka kõrgharidussektori otsene panus majandusse, näiteks Ühendkuningriigi puhul on hinnatud, et see andis 2011-12 aastal ligikaudu 2,8 protsenti sealsest SKTst[2].
/nginx/o/2015/03/11/3859947t1h7bdf.jpg)
Täna reklaamib Tartu Ülikool end kui ainsat Baltikumi ülikooli, mis kuulub kolme protsendi maailma parimate ülikoolide sekka (QS World University Rankings 2014). Nii Tartu Ülikool kui Tallinna Tehnikaülikool paiknevad samas arvestuses juba täna kõrgetel kohtadel – vastavalt 379 ning 501. Teisalt ei mahu kumbki kool ARWU (Academic Ranking of World Universities) parimate koolide nimistusse.
Milline oleks Eesti siis, kui need kaks kooli paikneks maailma 100 parima seas ning siin teeks teadustööd mõni Nobeli preemia laureaat? Milline oleks Eesti siis, kui siinsed ülikoolid oleks piirkondlikud magnetid, mis tõmbaks siia kogu Kesk- ja Ida-Euroopa helgemad pead ja mitte ainult?
Kust võtta raha?
Kõik see maksab ja väga palju. Kui ülikoolide arendamise eesmärgil riigi poolt tehtavaid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse suurendada vähemalt kolm korda, tähendaks see iga-aastast lisakulu 460 miljonit eurot ehk 4,6 miljardit eurot 10 aasta peale.[3] Kas see on piisav tippu jõudmiseks, pole kindel. Unistus Eesti ülikoolidest maailma parimate seas on arusaadavalt loosung. See vajab oluliselt selgemat sisustamist, konkreetsete investeeringute kirjeldamist ning poliitilist kokkulepet.
Selge on ka see, et oma tänase tulubaasi juures pole Eesti riigil selleks raha võtta. Investeeringud teadus- ja arendustegevusse kasvavad lähiaastatel Euroopa Liidu struktuurivahendite toel, ent need summad ei taga ülikoolide jõudmist maailma tippude sekka. Jääb üles küsimus laenurahast.
Eesti riigi laenukoormus on hetkel Euroopa Liidu liikmesriikide väikseim, ulatudes 2013. aastal 9,8 protsendini SKTst (nominaalselt 1 845 mln eurot). Keskmine võlakoormus Euroopa Liidu liikmesriikides oli samal perioodil 86,8 protsenti. Tänane riigieelarve strateegia seab eesmärgiks valitsussektori eelarve hoidmise struktuurses tasakaalus ning võlakoormuse püsimise madalal tasemel.
Laenuraha tuleks Eestile täna kätte soodsalt. Selle kasutamine võiks olla õigustatud investeeringute puhul, mis riigi arenguks vajalikud, toovad hiljem raha tagasi ning mille tegemiseks endil vahendeid napib. Maailma tippu kuuluv teaduskeskus Eestis võiks olla üks selline suur eesmärk, mille täitumise nimel lubada riigi võlakoormusel kasvada. See võiks olla unistus ja siht, mis annaks Eestile suure narratiivi ning võimaldaks sihipärase tööga pöörata paratamatusena näivad arengud tagurpidi.
Nagu kirjutas Hando Runnel: «Mõtelda on mõnus, kuidas kõik on raskem, ärgem sellepärast mõnu mööda laskem.»
(*) artikkel väljendab autori isiklikku arvamust
[1] Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb seniste trendide jätkumisel Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul negatiivse loomuliku iibe ja välisrände saldo tõttu 125 000 inimese võrra ning 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest.
[2] THE IMPACT OF UNIVERSITIES ON THE UK ECONOMY, 2014
[3] 2013 aastal investeeriti teadus- ja arendustegevusse Eestis Statistikaameti arvestuse kohaselt 1,74 protsendi SKTst ehk 326 miljonit eurot. Sellest 53 protsenti moodustavad erasektori tehtud investeeringud. Aastaks 2020 soovitakse jõuda 3 protsendini SKTst, sealjuures eeldatakse, et sellest 2 protsenti peaks tulema erasektori vahenditest.