Urho Kaleva Kekkonen

FOTO: Pm

Kekkonen ütles lahti oma minevikust ja varasematest arvamustest. Ta otsustas oma sügava kommunismivastasuse maha matta ja sõlmida isikliku liidu nende jõududega, mille vastu ta oli sõnades, kirjas ja tegudes võidelnud poisipõlvest alates, kirjutab Soome kirjanik, ajakirjanik ja poliitik Lasse Lehtinen.

Neljakümne kahe aastaselt oli Urho Kaleva Kekkonen Soome ja Venemaa suhtes jäigalt ühel arvamusel. Sama jäigalt oli ta kogu ülejäänud elu täpselt vastupidisel arvamusel. Kumbki Kekkonen ei sallinud vasturääkimist. Karikaturist Kari Suomalaineni sõnul oli Kekkonen «äkiline, aga selle eest pika vihaga mees».

Kekkoneni lapsepõlvekodus olid au sees valge Soome väärtused. Juba keskkooliõpilasena astus Kekkonen Kajaani kaitseliidu liikmeks. Noorele eale vaatamata värbas ta vabatahtlikke Aunuse retkele, mille eesmärk oli vabastada see Ida-Karjala linn Lenini sõduritest ja liita Soomega. 
 
Kekkonen jõudis osaleda ka punaste mässu mahasurumisel 1918. aastal ning osales Kajaani sissirügemendi koosseisus lahingutes mitmel pool Soomes. Kekkonen ise on meenutanud, et oli ka hukkamiskompaniis Hamina vallidel.

1920ndate alguses asus noor õigusteaduse üliõpilane Etsivä Keskuspoliisi (praeguse Soome kaitsepolitsei eelkäija – toim) teenistusse. Riigiametis sai Kekkonen kogemusi mitteametliku teabe hankimisest, seda kutsutakse ka luuramiseks. Kommunistid kartsid teda kui ülekuulajat, kes suutis kinnipeetud tunnistama panna.

Õpingute ajal oli Akadeemiline Karjala Selts Kekkoneni vaimne kodu. Rahva liitmine, ryssäviha, võitlus rootsi keele ülemvõimu vastu ja Ida-Karjala küsimus olid tema jaoks päevakorras, nagu paljudel teistelgi kaasaegsetel.

Aastal 1936 valiti õigusteaduse doktor Kekkonen Eduskunta liikmeks Viiburi lääni läänepoolsest ringkonnast. Ta pääses kohe justiitsministri kohale. Järgmises valitsuses oli ta juba siseminister ning algatas 1938. aastal paremäärmusliku partei IKL sulgemise. Tähtsam oli siiski tema käsk vahistada umbes 300 kommunisti just enne Talvesõda.

Ajaloos kipub olema nii, et inimesed, kellel on õigus valel ajal, jäävad unustusse või halvemal juhul häbisse. Kekkonen uskus ja soovis, et Saksamaa võidab Nõukogude Liitu. Välisminister Rudolf Holsti oli enne sõdu liitlaste poolel ehk sama meelt, mis Kekkonen hiljem. 1938. aastal oli Kekkonen aga saksavastase Holsti ametist lahti laskmise mõjutaja.

Nõudis natsitervitust
Sport on samuti poliitika. Odaviskaja Matti Järvinen kirjeldas Kekkoneni sihiteadliku spordijuhina. Berliini olümpiamängudel pahandas Kekkoneni, et Soome sportlased ei kasutanud Adolf Hitleri ees natsitervitust.

1941. aastal tegi Kekkonen peaminister Jukka Rangellile ettepaneku, et tippsportlased vabastataks eesliini lahingutest. «Oleks kahju, kui Matti (Järvinen) või Nikkaneni (Yrjö) kolpa tungiks mõne kirgiisi tulistatud kuul.»

Suvel 1942 osales Kekkonen Berliinis konverentsil, kus kavandati Saksamaa juhitavat spordisüsteemi sõjajärgse ­Euroopa jaoks. Kekkonenile oli seal reserveeritud «võtmekoht». Koduteel läbi Stockholmi tabas teda pettumus, kui kuulis, et Rootsi ses asjas kaasa ei tee. Nimelt olid president Risto Ryti ja peaminister Rangell seadnud eeltingimuseks, et Soome osaleb vaid siis, kui osaleb ka Rootsi.

Väino Tanner ja Kekkonen olid sõbrunenud sotsiaaldemokraatide ja maaliidu (nüüdse Keskusta) ühisvalitsuses ehk punamulla poliitikas enne sõdu. Tanneri 60. sünnipäevaks kirjutas Kekkonen peokõne, kus ütles, et päevakangelane «on julge mees, nii julge, et ta kaitseb oma õigust, töölisklassi õigusi ja meie ühiseid õigusi, olgu vastas millised jõud tahes». Sõja järel olid Tanner, Ryti ja Rangell ümbersündinud Kekkoneni vastased ning läksid kohtu alla.

Kekkonen oli 1940. aasta kevadel Eduskunnas vastu Talvesõja lõpetanud rahule. Tema arvates oleks pidanud võitlust jätkama. «Olen olnud eelmisest sügisest alates täie veendumusega valimas seda rasket teed, mida oleme käinud. Loobumine sellest teest praegusel ajal ei ole õige ning ei vasta meie rahva huvidele,» kirjutas Kekkonen abikaasa Sylvile.

Hitler ründas 1941. aasta juunis Nõukogude Liitu. Soome liitus sõjaga ning asus tagasi valutama Talvesõjas okupeeritud alasid. Kekkonen innustus võimalustest, mida uus sõda pakkus. Ta pidas seda «suureks õnneks» ning oli täis tahtmist «ajaloo õigusega» lükkama Soome piire kaugemale, ikka Ida-Karjalasse, Koola ja Aunukseni välja.

Kekkonen kirjutas Suomen Kuvalehtis pseudonüümi Pekka Peitsi all följetone kogu Jätkusõja ajal ning oli otsesõnaline: «Meil pole põhjust kurvastada. Ryssä on see, keda seal tapetakse. Mida tõhusam on hävitus, seda turvalisemate tunnetega võime oma tuleviku vastu võtta.»

Täispööre Rovaniemis
Novembris 1942 vaagis Kekkonen, kes oli sõdade aegsetest valitsustest välja jäetud, sõprade ja konjaki jõul olukorda ja Soome tulevikku. Koos oli rühm sõjaaegse Soome kõige paremini informeeritud inimesi.

Tulemuseks oli kannapööre, mille tähendus Soome ajaloole on määratu. Vaevalt oleks see saanud toimuda, kui Kekkonen oleks saanud olla sõja ajal otsuseid tegemas. Nüüd andis kõrvaletõrjutus ootamatu võimaluse.

Kekkonen ütles lahti oma minevikust ja varasematest arvamustest. Ta otsustas oma sügava kommunismivastasuse maha matta ja sõlmida isikliku liidu nende jõududega, mille vastu ta oli sõnades, kirjas ja tegudes võidelnud poisipõlvest alates.

Juba märtsis 1943 kohtus Kekkonen Stockholmis USA luuremeestega. Seda kaudu said Kekkoneni mõtted teatavaks ka Nõukogude Liidule. Ta andis mõista, et «sõjasüüdlased» tuleks hiljem kuidagi oma tegude eest vastutama panna.

Sõda lõppes 1944. aasta septembris. Soome tuli Vene järele­valvekomisjon ja Porkkalasse paarkümmend tuhat Punaarmee sõdurit. Kolm nädalat hiljem tuli luuremees Jelisejev koos tõlgiga Kekkoneni koju Kampinkatule ja tegi ettepaneku, millest Kekkonen ei keeldunud.

Vanad patud olid ühe korraga minema pühitud. Juba paarikuulise tutvuse järel teatas Jelisejev Kekkonenile, et annab talle kogu võimaliku abi, kui Kekkonen peaks järelevalvekomisjoniga raskustesse sattuma. See lubadus oli tähelepanuväärne, sest järelevalvekomisjoni juhtis ju Stalini kroonprintsiks peetud Andrei Ždanov.

Kekkonen oli sõjasüü kohtuprotsessi taustal aktiivne. Herta Kuusineni nimel esitatud SKDLi vaheküsimuse kirjutas peaminister Paasikivi teadmata justiitsminister Kekkonen. Sama mees kujundas ka Paasikivi valitsuse antud vastuse.

Aastakümne pärast sai Kekkonenist president. 1956. aasta valimistel suunas Kokoomus oma valijamehed toetama sotsiaaldemokraatide kandidaati Karl-August Fagerholmi. See pahandas Kekkoneni väga. KGB mehed Mihail Kotov ja Viktor Vladimirov askeldasid Eduskunta maja ümbruses Maalaisliitto nõuandjatena. Kekkonen valiti napilt häältega 151:149.

Juhani Suomi kirjutatud Kekkoneni biograafias on tema ja KGB kontakte mainitud rohkem kui 700 korral. Suomi nimetab neid häbelikult «parteiliini kontaktideks». Vahe eelkäijaga on olemuslik. President Paasikivi ei ajanud asju luuremeestega. Kümne ametiaasta jooksul käis ta Nõukogude Liidus vaid ühe korra, 1955. aastal, kui räägiti läbi Porkkala tagasi andmine Soomele.

Diktatuurid tahavad ajada asju vaid ühe ringkonnaga. Nõukogude Liit vajas Soomes usaldusmeest ja usaldusmees kaitset. Sündis vastastikune sõltuvus. Kekkoneni positsiooni kindlustamiseks aeti olukord aeg-ajalt selliseks, millest vaid Kekkonen suutis meid päästa.

Moskva sisepoliitika
Pärast 1958. aasta valimisi alustas Kekkonen valitsusliidu loomiseks läbirääkimisi, mis viisid Maaalaisliitto, Kokoomuse ja sotsiaaldemokraatide valitsuseni. Sel oli parlamendis koguni 137-saadikuline enamus. Enne kui valitsus oli jõutud ametisse nimetada, algatas Nõukogude Liidu saatkond laimukampaania. Nõukogude Liidu arvates tuli valitsus moodustada pidades silmas Kekkoneni uuesti presidendiks valimist.

Parlamentarism võitis esimese raundi. Aga Kekkonen avaldas meelt valitsust ametisse nimetades ning tellis uuele valitsusele naabermaalt muresid. «Minu tegevus presidendina on edukas, sest mul on Nõukogude Liidu valitsuse usaldus. Olen vastutav riigi välispoliitika eest ja oleksin kohustatud sekkuma, kui praeguse valitsuse olemasolu osutub Soome välispoliitilist positsiooni kahjustavaks, ent sekkumiseks peaks olema piisavalt põhjust,» ütles Kekkonen.

Nädal hiljem oli Vladimirovil käes vastus Moskvast: «Eitav hoiak selge, lõplik, plaanipärane. Tegutseme passiivselt vastu ja kui tuleb konkreetseid küsimusi, on NSVL aktiivselt vastu.

Loodetavasti tuleb juhtunud valitsuslahendusest presidendile mingisugust kasu.»
Kekkonen ei kaitsnud oma nimetatud valitsust, nagu Paasikivi oli teinud aastatel 1948–50 samasuguses olukorras, ehkki siis olid Porkkalas veel Punaarmee sõdurid. Kekkonen reageeris kriisi ajal nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Ta kehakaal langes lühikese ajaga mitme kilo võrra, ta oli ebakindel, otsustamatu ja närviline.

Jaanuaris 1959 istus Kekkonen Leningradis kahekesi Nikita Hruštšoviga kuus tundi ühtejärge. Põsemuside vahel nimetas Hruštšov Kekkoneni «garanteerijaks» ja rõhutas mitmel moel, et Nõukogude Liit ei tahtnud mingil moel Soome siseasjadesse sekkuda.

Kekkonen oli oma liikumisruumi katsetanud ja saanud teadlikuks piiridest. 60-aastane Kekkonen vormis Soome järgmist valitsust koos Hruštšoviga Tamminiemi saunas.

Kekkonenil oli Nõukogude Liidu luba ida ohuga liialdamiseks
Niinimetatud ööpakase valitsus (Karl-August Fagerholmi III valitsus 23.08.1958 – 13.01.1959 – toim) oligi viimane Nõukogude Liidu olemasolu aegne Soome valitsus, mille erakondlikus taustas, valitsemisprogrammis ja ministrite nimekirjas said erakonnad ise kokku leppida.

Pärast seda pidi valitsusel olema mitte üksnes oma riigi parlamendi, vaid ka Nõukogude Liidu toetus. Peagi õppisid erakonnad sõeluma omade seast välja neid, kes olid välispoliitiliselt kõlblikud.
Distsipliini tagasitoomine noodiga 1960. aastal koondasid Kekkoneni vastased veel kord ridu. Mõte oli valida 1962. aastal presidendiks õiguskantsler Olavi Honka.

30. oktoobril 1961 sai Soome noodi, milles Nõukogude Liit pani ette pidada konsultatsioone «meetmetest mõlema maa piiride kaitsmiseks Lääne-Saksamaa ja sellega liidus olevate riikide poolt ilmneva sõjalise rünnaku ohu tõttu». Honka võttis oma kandidatuuri tagasi, soomlased ehmatasid ja Kekkonen valiti uuesti presidendiks.

Miks saadeti noot just sel ajal, mil Kekkonen oli oma senise karjääri tähtsaimal lääne visiidil USAs? Võib-olla just selle pärast. Noot oli mitme lõhkepeaga rakett selles mõttes, et lisaks Kekkoneni tagasivalimise soovi toetamisele näitas see ka oheliku pikkust, mille otsas Moskva teda pidas.

Kekkonen oli palunud Nõukogude Liidult tuge ja teadis sellelt suunalt midagi oodata, aga abi oli ülepaisutatud. Kekkonen oli sellest kindlasti häiritud. Samas on tema päevikus noodi kohta vägagi leige käsitlus: «Ma ei usu, et läbirääkimised, mida tuleb tõenäoliselt pidada, toovad mingit muutust Soome kui neutraalse riigi positsioonis.»

Nõukogude Liit osales neil valimistel ka majanduslikult. Moskva arhiividest leiti dokument, mille järgi naabermaa oli andnud kümme miljonit marka Maalaisliitto valimistööks. Dokumendis räägitakse «lisaabist», mis vihjab sellele, et tegu oli tavapäraseks saanud käitumisega.

Kekkonen oli oma uuel liinil järjekindel. Pärast 1944. aastat ei öelnud ta avalikkuse ees mitte üheski olulises asjas ühtegi opositsioonilist sõna Nõukogude Liidu süsteemi või juhtide kohta. Vastupidi, ta õhutas korduvalt Soome ajakirjandust, ametnikke ja kodanikke hoiduma kriitikast. Sündis nähtus nimega soometumine.

Soome oli ainuke lääneriik, mis kirjutas alla kommünikee, kus lubati ajakirjanduses hoiduda «riikide vahelise sõprussuhte soodsa arengu kahjustamisest» (1974). Veel 1983. aastal lubas Soome ajakirjanike liit oma programmis enesetsensuuri rakendamist «kooskõlas Soome ja Nõukogude Liidu vahelisel sõpruslepingul põhineva aktiivse ja rahusooviva neutraliteedipoliitikaga».

Kekkonen ise tunnistas, et oli lääne riigimeestega vesteldes eriti ettevaatlik. «Olen öelnud vaid seda, mis võis vabalt Nõukogude Liidule teatavaks saada, ja vastupidi. Tean, et mõlema poole luureteenistused võivad mingil hetkel teada saada, mida olen millalgi öelnud ja kahepalgelisus ei saa siis olla muud kui kahjuks riigile…»

Kekkonenil oli Nõukogude Liidu luba liialdada soomlastele kõneldes idapoolse ohuga. Mau­no Koivisto tõi selle tõsiasja hillitsetult välja Johannes Virolaineni matusekõnes: «Meie rahvusvaheline seisund oli väga õrn. Peale selle oli (NSVLi ajal) komme maalida seda õrnemaks, kui see tegelikult oligi.»

Keijo Korhonen pani välisministri ametis olles tähele, et Kekkoneni hoolikas suhtumine Nõukogude Liitu muutus lõpuaastatel hirmuks. «Ta oli endisest enam kindel selles, et Nõukogude Liit on nagu ülimalt võimas, ettearvamatu loodusjõud ja et keegi väljaspoolne isegi ei vaevuks Soome aitamist proovima, kui meil läheks idanaabriga halvasti.» Kõige järgi otsustades uskus Kekkonen, et kommunism mingil moel võidab maailmas ideoloogiate võitluse.

Kalevi Sorsa arvates oli Kekkonen äärmuslikult huvitatud suhetest Nõukogude Liiduga, vahel kikivarvul, kui näiteks küllakutset ei tulnud. «Siis tundus, et ta ei saanud aru, mis väärtus tal oli Moskva silmis,» kirjutas Sorsa oma mälestustes. «Kunagi ei kuulnud me teda suurt naabrit puudutavates asjades nalja tegemas. See küsimus oli surmtõsine.» Kekkonen avas Leonid Brežnevilt tulnud kirja «värisevate kätega» veel oma ametiaja viimastel kuudel.

Suuri teeneid Soomele
Kekkoneni isamaalisuses ei ole põhjust kahelda. Ta oli endale seatud ülesannete järgi ja ta enda arvates ainuke, kes suutis ajada Soome asja deemonliku diktatuuriga. Me ei tea siiani, kuidas koheldi Kekkoneni kõige olulisematel kohtumistel Nõukogude juhtidega. Neil kohtumistel polnud juures isegi soome tõlki.

Rahvusvaheliseks koostööks oli Soomel vaja Nõukogude Liidu luba. Kekkonen üritas võimalust mööda hoida Soomet lääneliku turumajandusega riigina. Ta toetas vabakaubanduslepingute üle peetavates läbirääkimistes EFTA ja Euroopa majandusühendusega Soome majanduselu Moskva kahtluste ja tahte vastaselt. Ilma nende lepinguteta poleks Soome lääne turgudel konkurentsis ellu jäänud.

Nõukogude Liidu turule minek oli iseenesest edulugu. Sõjajärgsest reparatsiooni maksmisest alanud idakaubandus kasvas Soomele vägagi kasulikuks. Kekkoneni eriline positsioon tegi temast ka Soome tähtsaima kaupmehe, kelle käilavees said soomlastest suurärimehed üha suuremaid piiritaguseid tellimusi.

Teame nüüd, et Kekkonen pidas Moskva suunal oma ametaja lõpuni salajasi läbirääkimisi Karjala tagasi saamiseks Soomele. Sellest projektist ei saanud asja.

Mille üle vaieldakse?
Kekkoneni puudutav ajalookirjutus on allunud niinimetatud hilisema aja diktaadile. Lähtutakse sellest, et kõik pidigi juhtuma nii, nagu juhtus, muidu oleks Soomel palju halvemini läinud. Juhani Suomi tollipulk on veel lihtsam: «Välispoliitikas loeb vaid lõpptulemus. See on kõige mõõt.»
Mispärast õigupoolest tülitsetakse, kui Kekkoneni üle vaieldakse?

Kõik lõppes sellega, et Faust väsis ja Mefistofeles hukkus. Nõukogude Liit lahustus oma nõrkuses ja Soome sai iseseisvuse tagasi. Koolkonnad vaidlevadki selle üle, kas Soomel läks hästi tänu Kekkonenile või temast hoolimata. Selgust ei saa, kui Moskva tähtsaimad arhiivid ei avane.

Kekkoneni kohta kehtib igal juhul sama, mida ajaloolane Philip Ziegler on öelnud lord Mountbatteni kohta: «Pärast kõike mu kirjutatut, ta oli suurmees.»

Autor on kaitsnud doktoritöö Kekkoneni ja sotsiaaldemokraatide suhetest.