Mare Tralla: on aeg koju tagasi pöörduda

Mare Tralla Foto: Pm

Välismaal elavale eestlasele muutub kodumaa paratamatult romantiliseks kuvandiks, kus toimuv on nii positiivses kui negatiivses aspektis võimendatud. Samas aitab teises ühiskonnas elamise kogemus Eestis toimuvat teisiti mõista.

Kas arvamused on kriitiliselt konstruktiivsed või patriootlikult tagurlikud, sõltub sellest, kas kodumaad kujutletakse riigina, mis peab veel demokraatlikult arenema, või üksnes paigana, kus iga hinna eest tuleb võidelda eesti rahva ja rahvuskultuuri säilitamise eest. Viimasest tulenevad seisukohad «las Eestimaal olla asjad Eesti moodi» on mugavad ja toetavad valitsevaid poliitilisi meeleolusid, kuid teevad paraku kogu Eestist muuseumi, õhutades sallimatust kõige erineva suhtes.

Samas armastavad eestlased ise välismaalastega suheldes just oma rahvuse erilisust rõhutada, soovides, et neid sellisena ka aktsepteeritaks. Küsimata, miks peaks keegi teine meie rahvusesse positiivselt suhtuma, kui me ise ei ole võimelised oma riigis olevatesse vähemustesse (rahvuslikesse, kultuurilistesse, seksuaal-, rassi- ja muudesse) sallivalt suhtuma. Üldiselt peavad eestlased end väga enesekriitiliseks, aga teiste kriitikat enda aadressil ei suudeta rahulikult vastu võtta ning konstruktiivselt positiivseks pöörata.

Kui ma 1996. aastal Londonisse õppima sõitsin, ei olnud mul mingit kavatsust sinna jääda pikemaks kui aastaks. Ma ei olnud kunagi unistanud välismaal elamisest, aga paraku harjusin ära ühiskonnaga, kus ükskõik mil moel normist erinevatele inimestele pööratav tähelepanu ei ole üksnes negatiivne, kus õppejõududel ja meeskolleegidel ei ole kombeks visata pidevalt seksistlikke nalju, mis Eestis enesestmõistetavaks normiks on.

Eesti meedias viimasel ajal sagenenud kirjutised siit äraminemise teemal rõhutavad, et paljud ei lahku mitte majanduslikel, vaid ideoloogilistel põhjustel. Ka minu Londonisse jäämise ajendid ei olnud majanduslikud, vaid tulenesid pigem Eesti ühiskonnas rahvusliku hõnguga neoliberalismist tingitud sallivuse puudumisest.

Ausalt endasse vaadates valisin ma tol korral isiklikult mugavama tee. Eestis elades oleks mind iga päev ärritanud ja masendanud võrdõiguslikkusega seotud probleemid ja soo, seksuaalse orientatsiooni, rahvuse, rassi või muudel alustel eksisteeriv diskrimineerimine. Väljapoolt vaadatuna ei ole selles sfääris Eesti ühiskonnas küll toimunud erilist arengut, kui välja arvata see, et on vastu võetud formaalseid seadusi ja on tekkinud mõningane avalik diskussioon.

Eestis peetakse normaalseks, et enamus nõuab valjuhäälselt oma õiguste kaitsmist ja tunneb end ohustatuna, kui vähemused julgevad oma õiguste eest seista, saamata aru, et enamusena on nende õigused juba niikuinii maksvad. Nii-öelda enamuse ja eestluse kaitseks tehtud rassistlikud ja homofoobsed avaldused õhutavad vaenu ning on otseselt diskrimineerivad.

Sellist vaenu õhutamist vaadeldakse paljudes riikides kuriteona, Eestis on aga tegemist lihtsalt sõnavabaduse ilminguga, sest paraku ei ole riik veel nii arenenud, et ta suudaks otsustavalt aru saada ja seista selle eest, et kõigil kodanikel oleksid ühesugused õigused ning et neid õigusi oleks ka võimalik praktiliselt rakendada. Hiljutine partnerlusseadusest loobumine ja see, milliste absurdsete argumentidega selle seaduse vastu häält tõsteti, demonstreerivad, et Eesti ei ole vaba arenenud ühiskond.

Osaliselt peitub probleemi sügavus kultuurisfääri järjest suuremas marginaliseerituses. Aastatel 1996–97 hakkas Eesti meedia lääne meediat järgides sporti kultuurist olulisemaks pidama, mis otseselt süvendas patriarhaalseid väärtushinnanguid, tähtsustades tugevamaid ja võitmist. Siit tuleneb ka see, et Eestit tuleb esitada välismaa jaoks kui võitjat – näiteks kui e-(ime)riiki –, eirates kõiki kriitilisi hinnanguid ühiskonna probleemide kohta.

Loomulikult on infotehnoloogia ja kommunikatsioonivaldkondade areng see, mida positiivse imago loomiseks väljapoole müüa saab. Kahjuks ei ole sealt võimalik näha, et seesama areng on Eestis toimunud praktiliselt ilma kriitilise reflektsioonita, diskussiooni ja vastuseisuta, viidud ellu samuti nn loomuliku tugevama õigusega.

On aga palju olulisemaid asju, mis on Eestis paremini kui näiteks Suurbritannias ning mida ehk eestlased ise tähele panna ei oskagi. Viimane leiboristide valitsus reformis ja reguleeris kõikvõimalikke eluvaldkondi, vähendades tavakodaniku võimalusi ise otsustada ja vastutada. Ameerikalik kompensatsioonikultuur on viinud selleni, et paljusid asju ei ole võimalik teha, sest kardetakse, et äkki juhtub midagi.

Koolid ei käi ekskursioonidel ja nad ei saa kutsuda huvitavaid inimesi lastega kohtuma, sest viimased peaksid kõigepealt hankima loa, et neid ikka võib lastega kokku lasta. Naabrid ei või üksteise lapsi hoida, sest lapsehoidja peaks olema registreeritud vastavates instantsides. Anekdootlikult olevat olemas isegi eeskiri, kuidas töökohas õigesti teed keeta. Ikka selleks, et kaitsta tööandjat, ehkki asja esitatakse selliselt, nagu kaitstaks töötajat.

Kurdetakse, et Eesti ei ole lapsesõbralik riik. Aga milline oleks? Kas selline, kus riik reguleerib kõike lapse kasvatamisega seonduvat ja kus meediakajastused ohtudest toidavad paranoiat?

Suurbritannias igatsen emana, et mu seitsmeaastane poeg võiks iseseisvalt kooli kõndida, ilma et kool mind selle eest politseiga ähvardaks. Ja et ma ei peaks kartma, kui olen külastanud lapsega kunstinäitust, või et iga kord pärast Eestis käimist ei peaks lapsele selgitama, et koolis ei tohi saunaskäimisest rääkida.

Siinsetes koolides ollakse vägagi sallivad eri kultuuride ja religioonide suhtes, neid tutvustatakse, isegi samasooliste kooselust räägitakse kui loomulikust nähtusest. Samas eiratakse kõike inimese kehaga seotut ja nii võib juhtuda, et koolist heidetakse välja nelja-viieaastased lapsed nende seksuaalse käitumise pärast.

Kusagile bürokraatiasfääridesse on kaduma läinud terve mõistus ja suhtumine lapsesse kui lapsesse, kes selleks, et õppida, peabki tegema vigu, esitama küsimusi ning avastama maailma oma erilisel moel.

Eesti lastel on veel mingisugune õigus vabadusele, nad saavad õppida ise otsustama ja vastutama. Inglismaal on lapsest saanud vang, lapsevanemast vangivalvur. Sellest surutisest tulenevalt on lapsevanemad aga organiseerunud ja nende aktiivsusest sõltub otseselt, kui hea on kool, kus nende lapsed õpivad. Korraldatakse kirbuturge ja kontserte, et koolile raha teenida.

Eestis on aga suur hirm igasugu aktivismi ja kolmanda sektori tegevuse ees. Täiesti põhjendamatult seostatakse aktivismi Nõukogude ajaga. Tolleaegsel aktivismil ei ole mingisugust seost iseorganiseerituse, nõrgemate eest seismise ja nende põhimõtete eest võitlemisega.

Nii Suurbritannias kui Eestis on hulgaliselt kritiseerimist väärivat: esimeses reguleerib riik liigse detailsusega igapäevaelu, Eestis ei suuda aga riik seista kõigi oma kodanike eest, homofoobsed ja vaenu õhutavaid sõnavõtte vaadeldakse kui sõnavabadust, vasakpoolsusesse ja igasugusesse ühiskonnakriitilisse tegevusse suhtutakse taunitavalt. Eestit saame tolerantsemaks, vabamaks ja paremaks muuta vaid me ise, arendades avatud diskussiooni ning seistes nende põhimõtete eest, mida peame oluliseks.

Partnerlusseadusest tekkinud diskussioonid ei ole kaevikusõda, vaid täiesti normaalne demokraatliku ühiskonna ilming, mis lõpuks ometi on kuuldavale toonud analüüsivalt kriitilisi hoiakuid ning annab lootust, et Eestis on võimalik ka vähemustel oma hääl kuuldavaks teha ja et sellel häälel on toetajaid ka nende hulgas, kes ise sellesse vähemusse ei kuulu.

Vähemuste häält tuleb aga nii kaua toetada, kuni riik ja valitsus seda lõpuks kuulama hakkavad, ning seejärel on loota, et pikkamisi hakkavad ka väärtushinnangud muutuma. Riik ei saa vastu võtta pelgalt neid seadusi, mis ainult enamuse huve kaitsevad ja enamusele meelepärased on.

On aeg koju tagasi pöörduda, tulla peidust välja ja seista oma põhimõtete eest.
Mare Tralla on kunstnik, kes on 1996. aastast elanud Londonis, kuid tuleb sel sügisel tagasi Eestisse.