See, et Keskerakonna noortekogu pärast Tõnu Trubetsky liitumist erakonnaga end punkliikumisena reklaamib, meenutab oma vastuolulisuse poolest omaaegse Hansapanga noortekampaaniat, mis reklaamides skvottimise ehk majajäetud hoonete hõivamise ideed kasutas.
Kuna skvottimise näol on tegu kapitalismi- ja tarbimiskriitika väljendusega, tõi selle kujundi kasutamine tarbimisele õhutava kapitalismikantsi poolt kaasa põhimõttelise vastuolu, mis ei saanudki teisiti lõppeda kui noorte protestiaktsiooni ja panga maine murenemisega.
Pärast panga peamajas toimunud protestiistumist viisid mitmed üliõpilasest tuttavad oma arve Hansapangast mõnda teise üle. Mitte niivõrd välisest vastuseisust, kuivõrd sisemisest leppimatusest. On asju, millega ei saagi leppida, kui ei taha olla – Astrid Lindgreni sõnadega – lihtsalt üks väike rämps.
Kas punkliikumist saab seostada ühe parteiga? Saab, kui vaadata seda pelgalt läbi šokeerimistaotluse, kuid sel juhul ei ole sel pungiga palju enamat pistmist, kui 80ndatel Moskva ette kogunenud ja seal möödujaile keelt näidanud punkareid matkivatel kiibitsejatel.
Pungiliikumist kandnud maailmavaade sellega siiski ei piirdunud, isegi Eestis mitte. Aga mis on protestil isikukultuse vastu pistmist Keskerakonnaga? Aga anarhismil? Isemõtlemise julgusel, ja mis peamine, oskusel? Otsekohesusel? Mitte et mõni anarhist poleks varemgi isikukultuse ja diktatuuripartei kasuks otsustanud, ja Trubetskyl on õigus liituda mis parteiga tahes. Kuid see, et partei end anarhismikritseldustega ehib, on üsna vastik.