Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Marti Aavik: hingede müümine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marti Aavik | FOTO: Pm

Kas meie esivanemate hinged on maha müüdud? Veider küsimus mu meelest, ent ometi on seda viimastel nädalatel esitatud.


Augusti eelviimasel päeval ilmus Postimehes kolleeg Nils Niitra artikkel mormoonide ja meie arhiivide koostööst. Niitra mainis ka seda, et Eesti on üks väheseid riike maailmas, kus on suur osa perekonnaloo allikatest igaühele internetis vabalt kättesaadavad.

Jätke see viimane palun meelde! See tähendab, et ka meil on võimalus teada saada, mis nime me esivanemad kandsid, millal sündisid,  leeris käisid, abiellusid, lapsi said. Ja kui meil uurimiseks aega, tahtmist või oskusi napib, saame ometi elada teadmisega, et meie lastel on võimalus oma esivanemate kohta üht-teist arhiividokumentidest leida.

Et rootsiaegse katastrikaardi joonistaja, 18. sajandi vakuraamatu koostaja või 19. sajandi linnaametniku paberile veetud tindijäljed võivad küll ajapikku tuhmistuda, aga meil on neist dokumentidest olemas mikrofilmid ja digitaalsed koopiad. Lisaks osast dokumentidest varukoopiad USAs Salt Lake City lähedal mormoonidega seotud genealoogiaühingu säilitustunnelites.

Ent meie elu mõttekaks osaks saab ajalugu ikkagi alles siis, kui me sellega tegeleme. Vaadake ise rahvusarhiivi kodulehelt, milline hiigeltöö on tehtud ja tegemisel, et perekonnaloo allikad oleks kõigile (!) mugavalt kättesaadavad. Jah, kirikuraamatud on olulised ja väärtuslikud, ent siiski kaugeltki mitte ainus perekonnaloo allikate liik.

Oma perekonnalooga tegelemine on üks võimalus Eesti maa ja rahva ajalooga kokku kasvada. Nüüd on meil äsja ilmunud «Eesti ajaloo» V köide, kus kirjeldatakse just seda aega, kuhu enamik juurte otsijaid üpris kerge vaevaga välja jõuab.

Akadeemiline suurteos on nagu rahvuslik katedraal, perekonnalugu aga kirik meie südames. Selgemalt öeldes pakub akadeemiline ajalookäsitlus raamistikku. Pisukegi arhiiviallikatega tegelemine oma suguvõsa uurimiseks annab aga igaühele võimaluse paremini mõista, kuidas teadmine ajaloo kohta sünnib. See on praegu lihtsam kui kunagi varem.

Mis hingede müümisse puutub, siis lugege tänase Postimehe lisast AK Soome poliitiku, telekuulsuse, kirjaniku ja ajaloolase Lasse Lehtineni artiklit «Kaks Kekkoneni». Õpetussõnad «oma hinge ei või müüa, kuri ilm las udutab» kirjutas Juhan Viiding papa Carlo laulu. Mina arvan, et hinge müümata jätmise rasket kunsti tuleb harrastada eluajal.

Ja veel: kui me ise jätame midagi oma kultuuri asjades tegemata, siis ei maksa olla väga üllatunud, kui töö teevad ära teised. Võib-olla mõnikord viisil või eesmärkidel, mis meile kõigis aspektides ei meeldi.

Tagasi üles