Ehkki neljapäeval valitsuses heakskiidu saanud Ida-Virumaa tegevuskava täitmiseks pole eraldi raha ette nähtud, on tegevuskava valmimine ja vastuvõtmine juba suur samm õiglasema riigi suunas.
Juhtkiri: parem pool kava kui tühi jutt
11. september 2010, 10:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on taasiseseisvumisest peale olnud ühele poole kiivas. Ikka nii, et Tallinn ja Harjumaa seal parema elukvaliteedi ning Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa kehvema poole peal. Majanduskriis tõi Eesti regionaalse tasakaalu puudumise eriti selgelt välja, kuhjas probleemid ning käivitas katalüsaatorina nigela regionaalpoliitika tagajärjed sündmusteahelaks, mis ennast taasgenereerides Eesti veel enam kreeni veab.
Viimane inimarengu aruanne tõi välja tõsised märgid, mis viitavad selgelt sellele, et see protsess pole mitte alles käima läinud, vaid juba mõnda aega käigus olnud.
Eestis on piirkondlikud erinevused juba kristalliseerumas mudeliks, kus perifeeria keskusest arengutasemelt aina enam maha jääb. Mahajäämuse näitajate skaala on lai – alates kvaliteetsest haridusest ja lõpetades kvaliteetse joogiveega, sinna vahele jäävad ka sissetuleku nappus ja tööpuudus. Ida-Virumaa ei ole ainus paik, mida ähvardab ääremaastumine, kuid selles piirkonnas on probleemid üsna tõsised.
Vaadates väljarännet Eesti teistesse piirkondadesse, võib näha, et see on just Ida-Virumaal üks suuremaid. Suve hakul rääkis Postimees Ida-Virumaa koolilõpetajatega, kellest suur osa plaanis maakonnast lahkuda. Kui tekib aga olukord, kus inimesed näevad minemakolimist ainsa võimalusena elujärge parandada, kaasneb sellega rida teisi probleeme. Mida vähemaks jääb inimesi, seda väiksem on valla või linna võimekus kohalikku elu korraldada.
Ida-Virumaa tegevuskava üks olulisemaid punkte on kohalike õpetajate töö suurem toetamine. On oluline, et sotsiaalsed probleemid ei hakkaks end taastootma, ja sealse haridustaseme parandamine on üks võimalus liikuda suunas, et mahajäämus keskusest väheneks. Siiski tuleb silmas pidada, et nagu Eesti pole ainult Tallinn, ei ole ka Ida-Virumaa üksnes Narva, tähelepanu ja toetust vajavad eriti sealsed väikevallad.
Muidugi on selge, et tegevuskavast üksi ei piisa, eriti kui arvestada, et selle täitmise ülesanded on mööda erinevaid ministeeriume laiali. Seda enam tuleks regionaalministril tegevuskava täitmise jälgimine südameasjaks võtta ja hoida silm peal, et vajalikud arengud toimuksid ja kreenis riik enne veidi otsemaks aetaks, kui probleemid julgeolekuriskiks kujunevad või sotsaalne ebavõrdsus meie niigi nappi inimvara järjest tõsisemalt laastama hakkab.