Kaarel Tarand

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Valimised, mille tagajärjel suureneb võimalike võimukombinatsioonide hulk ning mille käigus raisku läheb ehk jääb esinduseta rekordiliselt vähe antud häältest, peab igal juhul kordaläinuks lugema, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Meil on varasemast poolteist korda mitmekesisem parlament, kui lugeda erakondi. Allapoole valimiskünnist ja erakondliku esinduseta riigikogus jäid 10 180 häält. Seda on napilt kahe mandaadi jagu. Võrdluseks, aastal 2011 oli selliseid hääli 60 424 ehk 10,5 protsenti kõigist antuist.

Teadmamehed on osutanud, et kahe erakonna lisandumisele aitas otsustavalt kaasa riigikogus rahva nõudmiste survel leevenduskuuri läbinud reeglistik. Erakonna asutamiseks vajalik liikmete miinimumarv toodi 1000 pealt 500-ni, lausa kolm korda kahanes valimistel osalemiseks vajalik kautsjonisumma. Kuid ka reeglid ei aidanud näiteks Kristiina Ojulandi ja tema ühtsuserakonda uppumissurmast päästa. Kui sisu pole, ei aita kuitahes soodne keskkond.

Nimetatud saavutused reeglite muutmisel ei tohiks küll lasta ühelgi riigikogu liikmel või muiduparteilasel öelda, et nüüd on kõik korras. Teatavasti pingutas eelmine riigikogu koosseis kaunis üksmeelselt selle nimel, et teha vähim võimalikust. Et soodsad asjaolud aitasid kaks erakonda riigikokku, ei tähenda, et järgmisel korral oleks tee järgmisele kahele hõlpsasti lahti. Vastupidi, kui nad mäel rahule jätta, topitakse väikeste nõksudega kindlasti kinni vähimgi auk, mis võib järgmist õhuvahetust põhjustada.

Järelikult ei tohi surve reeglite muutmise kasuks hetkekski vaibuda. Kes tahes peaks koos Reformierakonna juhtidega lähipäevil mõnda hotellituppa koalitsioonikõnelusteks sulguma, peab panema lauale nõudmise lõpetada riigikogus esimese asjana nn fraktsioonide põhiseadusega vastuolus olev laiutamine ja kulutamine. Põhiseaduse paragrahv 71 fikseerib, et «riigikogu liikmetel on õigus ühineda fraktsioonidesse».

Varasemate riigikogu koosseisude parteilased on seda «õigust» avaralt tõlgendades võtnud fraktsioonielu osavalt luksuslikule riiklikule ülalpidamisele. Fraktsioon on kindel linn ja varjupaik nendele ustavatele mustatöölistele, kelle ka nende oma erakonna elektoraat on leivalt kindla peale maha arvanud. Raudselt jõuab Reformierakonna nimekirja nr 8 ja teenekas sularahaautomaat Kalev Lillo fraktsiooni turvapessa, hoolimata sellest, et valijad premeerisid tema seniseid nurjatusi 168 häälega. Rohkem kui 168-eurost kuupalka see saavutus ei vääriks.

Või teine näide, seekord sotsialismileerist. Üleriigilise nimekirja nr 5 ja noorusest hoolimata rohkem kui ühe partei teenekas aparatšik Karel Rüütli teenis välja 293 häält. Ka tema maandub ülitõenäoliselt fraktsioonis, sest muud elu ta ei tunne ega oska.

Erakondade otsefinantseerimisele riigieelarvest on pühendatud suurt tähelepanu. Tõesti, tegu on ainsa reaga terves riigieelarves, mille kulutamise aluseks pole põhjendatud või vältimatud vajadused, vaid kujunenud tava. See viimaste aastate 5,4 miljonit aastas kulub niisama lihtsalt ära, samas kui näiteks riigiasutused peavad suutma detailselt põhjendada iga sendi kulutamist vähemasti neli aastat ette.

Fraktsioon on igale erakonnale mõnus tululisa. Üks fraktsiooni ametnik võib koos sotsiaalmaksuga kodanikele maksma minna kuni 40 000 eurot aastas. Eelmise riigikogu koosseisu ajal oli Reformierakonnal kui suurimal fraktsioonil riigikogu kodulehe järgi palgal 11 ametnikku, Keskerakonnal 8, IRL-il 5 ja SDE-l 6. Kontorikulusid on siia juurde keeruline arvestada, kuid kui neid büroosid peetaks Toompea lossist lahus, võiks summaarne hinnasilt olla midagi 2 miljoni euro ligi. Ja küsigem, mida kõik see vägi seal päevast päeva teeb? Mis on see partei- ja fraktsioonitöö, millist produkti, millist avalikku teenust ühiskond selle kulutuse eest saab?

Kui natukenegi süveneda riigikogu töö- ja kodukorra seadusesse, koorub sealt välja, et fraktsioon on imbunud riigikogu kõigisse eluavaldustesse, fraktsioonita ei pääse ligi paljule seadusandlikes toimingutes, lisaks sellele on just fraktsiooni juhid (igaühel vähemasti palgakordajaga õlitatud esimees ja kuni kaks aseesimeest) ju kõige otsesemalt saadikute põhiseadusliku otsustusvabaduse piiramise eest vastutavad isikud, kes valvavad selle järele, et ükski isemõtlemine õitsele ei puhkeks, ükski saadik oma südametunnistuse jõul partei peajoonest ja tehingute toetamisest kõrvale ei kalduks.

Ei saa jätta nimetama, et parteitööst kihavad ka ministeeriumid. Kui igaühte arvestada kaks poliitnõunikku, teeb see jälle kõige tagasihoidlikuma arvestuse järgi miljon eurot palgafondi aastas. Tõenäoliselt palju rohkem, sest arvestagem ka opereerimiskulusid, kõiki neid väsitavaid lennu- ja hotellitunde, elektroonilist relvastust jm.

Niisiis on parteielu otsefinantseerimise kõrval ligikaudu teist sama palju kaudset finantseerimist, mis ainult soodustab süsteemi paisumist ja sellest tulenevaid võimuliialdusi (kui erakondades oleks ametnike defitsiit, ei saaks nad käia ka maastikul näiteks kooli- ja haiglajuhte ahistamas, parteistamas, šantažeerimas). Kui see raha ära võtta, hakkaks kõigil kergem. Aga kas leidub selles riigikogus nende veskikivide puhastamiseks noor ja tugev mees?