Leon Glikman

FOTO: Pm

Samasooliste abielude mittetunnustamine ei ole diskrimineerimine. Vandeadvokaat
Leon Glikman leiab, et homoabielude seadustamine tähendaks väga põhimõttelist muudatust ning see eeldab põhjalikku õiguslikku ja moraalset analüüsi.

 

Perekonnaseadus sätestab registreeritud abielust tulenevaid abikaasade vastastikuseid kohustusi. Paraku ametlike abielude arv väheneb ja on tekkinud vajadus reguleerida tsiviilpartnerlust kui sarnast ja sama elulist institutsiooni.

Kohtupraktika, mis on hakanud täitma seaduse lünki, on vaadelnud faktilises registreerimata kooselus soetatud vara seltsinguvarana, vahel on kooselu poolele võimaldatud hüvitist alusetu rikastumise sätete alusel. Kuigi riigikohtu pakutud lahendused on leidlikud ja õiged, oleks õigusselguse mõttes otstarbekas sellekohased varalised suhted siiski seaduse tasandil paika panna.

Eraldi teemaks on aga samasooliste poolt heteroabieluga võrdse abiellumisõiguse nõudmine. Tegemist pole mitte niivõrd õigusliku, kuivõrd pigem sotsiaalpoliitilise küsimusega, mis ennekõike sõltub ühiskonnas omaks võetud väärtushinnangutest.

Hetkel kehtiv perekonnaseadus sätestab, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Ka põhiseaduse paragrahv 27 lähtub ennemini mehe ja naise suhtest, kuna abielu käsitletakse rahva püsimise ja kasvamise alusena.

Võib eeldada, et enamik kodanikke pooldab üksnes traditsioonilist perekonnamudelit. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste väärtõlgenduste tulemusel on levima hakanud seisukoht, et riik peab tunnistama võrdsetel alustel ka samasooliste abielusid.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 12 tagab õiguse abielluda ja luua perekond abieluealisel mehel ja naisel. Kuna konventsioon sätestab pelgalt põhiõiguste miinimumstandardid, ei tähenda see, et liikmesriik ei tohiks lubada muid abieluvorme.

Euroopa põhiõiguste harta ­artiklis 9­ on abiellumisõiguse osas viitest mehele ja naisele loobutud, andes sellega võimaluse reguleerida vastav küsimus siseriiklike õigusaktidega. Kummatigi, ühestki Euroopa Liidu aktist ei tulene, et liikmesriik peaks ilmtingimata võimaldama samasooliste abielu.

Euroopa Inimõiguste Kohus sedastas hiljutises lahendis Schalk ja Kopf vs Austria, et abielu mõiste on sügavate sotsiaalsete ja kultuuriliste juurtega, mis riigiti erinevad. Vaatamata eriarvamustele tuvastas kohus enamushäältega, et kui riik ei võimalda samasoolistele isikutele õigust abielluda, ei ole siiski tegemist põhiõiguste rikkumisega.

Euroopa Liidu õiguse järgi on segadust tekitavaks erijuhtumiks soo muutmise operatsioonid, kuna nende tulemusel jääb inimese bioloogiline päritolu loodusteaduslikult samaks. Inimõiguste kohus leidis lahendis Christine Goodwin vs Ühendkuningriik, et õigus abielluda on kõigil erisoolistel isikutel, vaatamata sellele, kas erisoolisus on bioloogilise päritolu või soomuutuse operatsiooni tulemus.

Sellega muutis kohus oma varasemat seisukohta, et tegemist on siseriikliku küsimusega. Ent see lahend võib omandada Eestis aktuaalsuse alles siis, kui mõni sugu muutnud isik hakkab nõudma sellise abielu registreerimist.

Samasooliste kooselu on Euroopa Liidus lahendatud kolme moodi. Paljudes riikides ei tunnustata homoabielu üldse ja ka kooselu küsimused on reguleerimata. Eestis on küll aruteluks olnud partnerlusseaduse loomine, ent sellega ei ole kaugele jõutud.

Hollandis, Norras, Belgias, Hispaanias ja Rootsis on samasoolistel õigus abielluda. Saksamaal ja Austrias on aga loodud tsiviilpartnerlus, mis võimaldab samasooliste kooselu registreerida, ent see uus õiguslik institutsioon ei ole võrdsustatud abieluga.

Saksa liidukohus leidis küll, et riigi eriline kaitse abielule ja perekonnaelule ei tohi olla aluseks teiste kooseluvormide diskrimineerimisel maksuküsimustes ainuüksi põhjusel, et homopaaridel ei ole ühiseid lapsi. Samas ei väljendanud kohus kordagi seisukohta, et samasooliste tsiviilpartnerlus on igas valdkonnas võrdne mehe ja naise vahelise abieluga.

Eestile on sümptomaatiline õigusselgust ja tsiviilkäibe stabiilsust halvav kontrollimatu seadusmuudatuste tulv. Enne kui vana seadus jõuab paika loksuda, võetakse vastu uus ja ambitsioonikam.

Ent tegelikult tuleks seadust muuta üksnes siis, kui selleks on tungiv vajadus, ja teha seda nii vähe kui võimalik. Kuna varalised suhted saaks paika panna lepinguga või tsiviilpartnerluse seaduse kehtestamisega, siis puudub igasugune kaalukas avalik huvi samasooliste abielu riiklikuks tunnustamiseks. Selleks ei sunni meid ka Euroopa Liidu õigus.

Seksuaalse orientatsiooni pinnalt diskrimineerimise keelu sätestavad kehtivad seadused meil praegugi. Kuivõrd tegemist on samaväärsete maksumaksjatest kaaskodanikega, kelle erinevused kuuluvad eelkõige eraelu sfääri, siis oleks seadusvastane ja ühtaegu ka ebamoraalne ainuüksi homoseksuaalsuse pinnalt tööalaste, poliitiliste või privaatsusõiguste piiramine.

Samasoolistele abiellumise mittevõimaldamine ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet. Diskrimineerimine tähendab võrdsetel asjaoludel ebavõrdsesse olukorda seadmist. Ent tunnistagem kogu liberaalsuse juures, et hetero- ja homoabielu on siiski erinevad kategooriad. Ühiskonna traditsiooniline alusvorm ema, isa ja lapsed ei ole samastatav kahe samasoolise kooseluga.

Iga seadusemuudatuse eel tuleb kaaluda, kas selleks on tungiv vajadus, ja kui on, siis milline oleks muudatuse toimejõud. Näiteks tuleks läbi mõelda lapsendamise küsimus, uurimist vajab mõju homoseksualismi levikule, samuti on tarvilik tagada, et heteroabielud ei satuks diskrimineeritute seisusesse.

Inimkonna aastatuhandete pikkune kogemus on kinnitanud mehe ja naise liidu riikliku tunnustamise vajadust. Samasooliste abielu on uus nähtus, nagu näiteks ka geneetiliselt muudetud toit, mille tagajärjed ilmutavad ennast alles kaugemas tulevikus. Kuna paljud riigid on juba homoabieludega katsetama asunud, oleks meil mõistlik ära oodata sealsed tulemused. 

Õigusloome võrdõiguslikkus tähendab ka seda, et ei tohi lubada huvigrupi häälekusel põhinevat eelnõude võidujooksu. Eestis on ridamisi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga räiges vastuolus olevaid seadusi, ennekõike nimetaksin inkvisitsioonilist kriminaalmenetlust ja jälitustegevust. Meil kehtib palju norme, millel pole muud eesmärki kui ühiskonna teokama osa ahistamine, mis kõik vajaksid viivitamatut muutmist.

Seetõttu peaks samasooliste abielude keerdsõlme lahtiharutamine ootama oma järjekorda. Küll aga vajaksid mõistliku seadusloome laadis aegamööda korraldamist tsiviilpartnerite­vahelised varalised suhted, olgu need partnerid siis sama- või erisoolised inimesed.