Piiskop Philippe Jourdan tunneb rõõmu, et Eesti inimesed on hakanud enam püsiväärtustele tähelepanu pöörama ja liiga materiaalse maailmavaate koos sellega kaasneva küünilisusega selja taha jätnud.

FOTO: Toomas Huik

Täna viie aasta eest pühitseti isa Philippe Jourdan Eesti katoliku kiriku piiskopiks. Mis on vaimses ja ilmalikus elus  selle aja jooksul muutunud, küsis piiskopilt Sigrid Kõiv.
 

Kui te pärast piiskopiks saamist Eesti kodakondsuse saite, pidite Prantsuse kodakondsusest loobuma. Kas teil kahju ei olnud?

Ma soovisin saada Eesti kodanikuks. Tolleks ajaks olin juba kümme aastat Eestis elanud ja töötanud. Ning ma arvan, et ka minu tulevik on seotud Eestiga, mul ei ole plaanis siit ära minna. Teiseks leian, et see on normaalne, kui Eesti katoliku kiriku piiskop on ka Eesti kodanik.

Mul ei olnud otseselt kahju Prantsuse kodakondsusest loobuda. Küll aga kartsin, et minu isal, kes on olnud Prantsuse ohvitser, võib olla raske leppida mõttega, et tema poeg ei ole enam Prantsuse kodanik. Tegelikult sai ta aga minu otsusest väga hästi aru.

Kodakondsuse vahetamine ei tähenda, et ma loobuksin oma minevikust või oma juurtest. Ma ei saa olla eesti rahvusest, ma ei saa ennast uuesti luua. Ma võtsin omaks Eesti kui oma kogukonna.
Ametlikult olen ma prantsuse rahvusest Eesti kodanik. Prantsusmaal oleks see täiesti võimatu, sest seal ei tehta ametlikult sellist vahet – Prantsuse kodanik on Prantsuse kodanik ja etniline päritolu pole oluline.

Kas teie jaoks on võõrastav, et Eestis seda vahet tehakse?

Ma arvan, et inimeste peas on see vahe olemas igal pool. Olgugi et Prantsusmaa ametikult seda vahet ei tunnistata, on inimestel ka seal see olemas. Mina olen sündinud Baskimaal. Muidugi võib öelda, et see on lihtsalt piirkond, kuid baski identiteet on minu jaoks reaalsus. Rahvus tähendab sedasama. Seetõttu arvan, et see vahe on reaalselt olemas, kas seda riigi tasandil, juriidiliselt tunnistatakse või ei, on hoopis teine asi.

Kas teie side Prantsusmaaga on säilinud?

Loomulikult – minu vanemad ja vennad elavad seal. See side on eelkõige perekondlik ja muidugi ka intellektuaalne: ma pole õppinud Tartu Ülikoolis, olen õppinud Pariisi ülikoolis. Minu mentaliteet, eriala, koolitus, see kõik pärineb minu ülikooliajast ja see püsib.

Millest te Eestis puudust tunnete?

Minu lemmiksport on ragbi, kuid Eestis seda eriti ei harrastata. Aga ma siiski jälgin ragbit ja mind hoitakse sellega kursis. Nii et ragbist ma tõepoolest tunnen veidi puuudust, aga see on tegelikult pisiasi.

Ma ei tunne puudusi, ma tunnen erinevusi.

Mind on algusest peale kõige rohkem üllatanud eestlaste refleksiivsus. Praegu olen ma sellega muidugi juba harjunud ja võimalik, et ka minu enda käitumine on mõnevõrra muutunud.

Aga alguses, kui ma siia tulin, siis mulle tundus, et ma räägin inimestega ja nad üldse ei reageeri sellele. Isegi näojooned ei liigu. Ükskõik, mida ütled, ei mingit reaktsiooni. Samas, möödub kuu aega ja sama inimene tuleb minu juurde ja ütleb, et vaata, see, mida sa mulle tookord ütlesid, ma mõtlesin selle üle järele ja ma arvan nii ja nii. On juhtunud, et ma ise olen juba täiesti unustanud, mida talle rääkisin.

Eestlane ei väljenda oma arvamust kohe. Ta mõtleb järele, kaalub ja siis arvab midagi. Paratamatult arvan, et üks prantslane ei mõtle nii palju selle peale, mida räägiti. Aga see on siinsete inimeste loomuses, et asjade üle mõeldakse põhjalikult ja kaua, kergemeelseid otsuseid ei langetata.

Loomulikult on erandeid – igal pool on igasuguseid inimesi, kuid suhtumine tervikuna on siin just selline.

Side loodusega on eesti inimesele väga tähtis. Ma olen ka maal kasvanud, aga Prantsusmaal ei ole ma sellist asja kogenud. Siin meeldib inimestele olla mitu päeva järjest looduses, iseendaga.

Kui te võrdlete praegust Eesti ühiskonda tolle Eesti ühiskonnaga, kuhu te 14 aastat tagasi tulite, siis milliseid muutusi te märkate?

Inimesed on muutunud palju avatumaks. Aga mulle tundub, et vahepeal oli ka selline periood, kus eesti inimesed kippusid raha ja materiaalsete väärtuste püüdmises ise kaduma minema. Sigines sellist küünilist suhtumist, mis liigse materialismiga paratamatult kaasas käib.

Ma arvan, et masuaeg on selles suhtes oma positiivse töö teinud. Inimene mõistab praegu palju paremini, et see pole päris nii, et raha ja asjad on väga stabiilsed ja lineaarsed ning isikliku majandusliku heaolu areng ei peatu iial.

Nüüd on inimesed hakanud rohkem perele mõtlema. See ei ole minu meelest juhus, et järjest rohkem on hakanud sündima lapsi. See näitab teatud suhtumise muutumist. Et kui inimene on juba saanud kõik selle, mida ta on osanud tahta – auto, maja, reisid –, kuid ometi peab endalt küsima, miks ma ei tunne, et oleksin õnnelik. Võib-olla peabki inimene seda küsimust kogema, et mõista, mis on tegelikult väärtuslik.

Eestlased on traditsiooniliselt ikka luterlased, katoliiklasi ei ole siin palju. Mis kallutab teie hinnangul inimesi just katoliiklust valima?

Lennart Meri ütles kunagi, et tema vanemad olid luterlased, aga tema esivanemad olid katoliiklased. Seda on kasulik meenutada, mida inimesed nagu Lennart Meri, kellel oli väga lai arusaam Eesti identiteedist, öelnud on.

Seetõttu arvan, et ladina katoliiklus kui lääne-kristlus on alati olnud sügaval eestlase hinges. Luterlus pärineb ju samuti katoliiklusest, mitte õigeusust, ja eestlane kuulub kultuuriliselt pigem lääne-kristluse maailma. Aga usk ei ole rahvuse või kultuuri küsimus, see on isikuvabaduse küsimus.

Inimene, kes soovib olla õigeusklik või katoliiklane, ei ole sellepärast vähem eestlane. Usk on kultuuriga seotud, kuid pole sellega samane.

Ma ei usu, et inimesed valivad konfessiooni, näiteks katoliikluse, ainult emotsioonidest lähtuvalt. Ma usun, et valik tehakse ikkagi õpetuse põhjal. Katoliku kiriku õpetus, mida mõned peavad isegi liiga paljuks, vastab ka paljudele küsimustele, mida tänapäeva inimene esitab. Ma ei ütle, et teised kirikud ei anna vastuseid, aga inimesed leiavad oma tee Jumala ja kiriku juurde paljuski vastuste kaudu, mida kirik annab.

Katoliku kirik on nii vana kui kristlus ise. See ütleb inimestele samuti palju. Kindlasti mõjutas näiteks paavst Johannes Paulus II visiit Eestisse paljusid inimesi: särav isiksus, kes kannatab, kuid on avatud maailmale, rõõmustab oma usu pärast, teeb usu atraktiivseks.

Katoliku kirikut on raputanud massiivne pedofiiliaskandaal. On isegi öeldud, et preestritelt nõutav elulaad on oma aja ära elanud ja tõmbab ligi veidrikke või lausa haigeid inimesi. Mida teie sellest arvate?

Mõned on seda tõepoolest öelnud, et tsölibaadi nõue võib olla seotud pedofiiliaga. Aga ma ei usu, et keegi sellist väidet tõsiselt võtaks. See tähendaks ju, et kuna kõik katoliku preestrid elavad tsölibaadis, siis me kõik oleme pedofiilid. Aga see pole kindlasti tõsi.

Maailm eeldab vaimulikelt, ja õigusega, moraalset puhtust. Iga selline juhtum, mis on seotud vaimulikuga, saab meedias sama palju kõlapinda kui sada samasugust juhtumit, mis ei ole seotud vaimulikuga. See šokeerib palju enamaid inimesi, sest preestri puhul näitab see isiklikku läbikukkumist, moraalset kollapsit juba algusest peale.

Ent toon näite ka paradoksaalsest suhtumisest pedofiilia ja seksuaalse vägivalla teemal. Hiljuti oli Postimehes uudis Hollandis toimunud pedofiiliajuhtumeist. Üks säärane tegu oli toime pandud 1945. aastal. Ma mõtlesin seda lugedes, et täpselt samal ajal vägistasid 300 kilomeetrit ida pool sõdurid sadu tuhandeid saksa tüdrukuid ja naisi.

Mulle on kusagilt meelde jäänud kellegi ajaloolase väide, et Teise maailmasõja ajal koges seksuaalset vägivalda Ida-Saksamaa aladel kaks miljonit naist. Neist praegu eriti ei räägita. Keegi ei muretse, kuidas see traumaatiline kogemus nende hilisemat elu mõjutas või kas neil oleks õigus nõuda kompensatsiooni.

Pedofiilia ei ole uus asi ja see on suur ühiskondlik probleem. Mõned preestrid on lubamatult käitunud ja kirik eesotsas Rooma paavstiga teeb kõik, et see ei korduks.

Tsölibaadil kirikus on hoopis teised põhjused. See pole ainult kogudusele pühendumise nõue või enesedistsipliin, vaid see on seotud vaimuliku seisuse tähendusega üldisemalt. Tsölibaat pole midagi, mida üks paavst kunagi otsustas, see pärineb juba apostlikust ajast.

Mis puudutab veidrikke, siis see tähendab suuremat vastutust vaimulike õppeasutuste juhtidele. Nõue, et tulevased preestrid peavad olema stabiilsed ja normaalsed inimesed, on igal ajal olnud. Ja igal ajal on olnud selle tagamine ka kiriku mure.

Ajaloost on ju teada ka aeg, kus preestriamet oli nii prestiižikas, et kõik need, kes otsisid endale kindlustatud kohta, tahtsid saada preestiks. Ja see oli üks neist paljudest põhjustest, mis lõppkokkuvõttes viis reformatsioonini: preestriks said inimesed, kellel ei olnud selleks kutsumust, vaid kes tahtsid teha karjääri.

Eestlastele hästi tuntud film «Viimne reliikvia» näitab karikatuurina olukorda, mis katoliku kirikus 14.–15 sajandil olid välja kujunenud: nunnad, kes ei teadnud, miks nad kloostris on; preestrid, kes ei teeninud tegelikult Jumalat.

Praegu võib öelda, et on tekkinud üsna sarnane olukord – pedofiilidest preestrid on inimesed, kes poleks üldse tohtinudki preestriks saada, ja tsölibaadi nõue ei puutu tegelikult asjasse. Mul ei ole kõiki vastuseid, aga ma arvan, et teatud aegadel ja teatud riikides pole vaimulikud seminarid neid inimesi vastu võttes olukorrast päris täpselt aru saanud, ja see on olnud suur viga.

Kirik ei ole tänapäeval kuigi populaarne. Mõned vaimulikud on öelnud, et usuelu võib hoopis känguda, kui kirik ei õpi inimesi tänapäevases keeles kõnetama. Kas selline oht on teie hinnangul reaalne?

Minu isiklik arvamus on, et pragune paavst suudab hästi tabada tänapäeva mõttemaailma ja vastavalt sellele ka kiriku seisukohti seletada. Kohati on ta pedagoogina isegi parem kui tema eelkäija. Kui kirik jääb ainult vaimulike asjaks, siis sellises maailmas nagu meie oma muutub ta kergesti sektiks.

Katoliku ringkondades arvestatakse praegu ilmikute kutsumusi palju rohkem ja sekulariseeruvas maailmas on see väga tähtis.

Praegu on kirikul küll raske, kuid ma näen, et tulevikule on rohkem lootust. Inimene ei pruugi päriselt aru saada, mida tähendab armulaud või haigete salvimine, aga need katoliiklased, keda ma siin tunnen, tahavad oma usku põhjendada ja reaalselt oma usu järgi elada. See teadmine on väga selge.

Ma arvan, et inimesed hakkavad Jumala juurde tagasi jõudma. Ilmselt seda ka põhjusel, et asjad maailmas ei saa enam palju hullemaks minna. Viimase viiekümne aasta jooksul on kogu maailmas paljud inimesed kirikust eemaldunud ja piirdunud pigem sellise «pehme» usueluga. Aga viimasel ajal mulle tundub, et see on hakanud muutuma.

Paavst Johannes Paulus II algatas tava, et iga paari aasta tagant kutsutakse kokku maailma noored erinevates kohtadest. Viimane kord oli see Sydneys, järgmine toimub Madridis. Miljonid noored tulevad sinna ainult usulistel põhjustel.

Kui mina olin noor üliõpilane Pariisis, ei uskunud keegi, et oleks üldse võimalik kutsuda noori paavstiga kohtuma. Levinud oli arvamus, et noored on kirikust lootusetult kaugenenud.

Ent praegu, 30 aastat hiljem, on just noor põlvkond kirikule lähemal. Kuuekümnendate põlvkond on see, kelle mentaliteeti Euroopa praegu veel suuresti kannab, kuid see on kirikust tõepoolest kaugele jäänud. Ja ma näen seda ka teenistusel – neid inimesi on vähe. Aga järgnevad põlvkonnad on hakanud juba tagasi tulema.