Tõnu Kees: Maša, avita!

Tõnu Kees Foto: Pm

Olen viimasel ajal üsna tihti tädi Mašale mõelnud. Maša töötas minu kodu lähedal taara vastuvõtu punktis – enne kui kogu Eestis opakatele taaraautomaatidele üle mindi.

 Tõrgeteta ei sujunud temagi tegemised: tihti said kastid viimseni täis ja putkaluugid tuli kinni panna. Kuid alati teadis Maša täpselt, millal uued kastid kohale jõuavad, ja siis sai keldrisse kogunenud pudelitest-purkidest hoobilt lahti.

Pensionärieelikust Maša töötas viis korda kiiremini kui automaat. Ei lükanud pudelit kundele kunagi kolm korda tagasi, enne kui selle vastu võttis. Iialgi ei löönud taara äraandmise ajal putka aknal plinkima kiri, et süsteem tõrgub, kutsuge teenindaja! Ning lõpuks andis Maša pudelite eest ehtsaid Eesti kroone, mitte ei saatnud tšekiga kaupluse kassajärjekorda raha nillima.

Pärast tädi Mašade koondamist pole mul vist kunagi õnnestunud taarat närve kulutamata ära anda. Ainuüksi kahe viimase nädala jooksul olen auto pakiruumi neljal korral purke-pudeleid täis ladunud ning infarktieelses seisundis koju tagasi sõitnud. Tõsi, esimese raksuga sain pärast pikas järjekorras seismist lahti ligi veerandist taarast. Kuid siis kukkus aparaat tuututama ja tšekki ei andnudki.

Teisel korral õnnestus loovutada kaks purki, ja kuigi me koos kaaskannatajatega taara sisestamise augu kaudu teenindajat appi hüüdsime, polnud temast kuulda kippu ega kõppu! Kahel viimasel katsel oli Järve Selveri taarapunkt hoopis suletud. Nüüd sõidangi, liisunud õlle lõhn sõõrmeid kõditamas, taarakottidega ringi ja meenutan, kuidas Eesti Pandipakendi tegevjuht eelmise aasta lõpus Postimehes hõiskas: meie pandipakendisüsteem on jõudnud Skandinaavia riikidega võrreldavale tasemele.

Paraku tean, et paljud minu tuttavad on taaraautomaatidega võitlemisest ja tühisõitudele bensiini kulutamisest ammu väsinud ning tõstavad kotid purkide ja pudelitega lihtsalt prügikasti kõrvale. Pandipakendi juhtide vaatevinklist võib kõik ju tõesti olla korras nagu Norras – meil on piisavalt eluheidikuid, kes taara prügikastidest ka kümne sendi eest kokku korjaksid.

Aga tule, taevas, appi – mis saab siis, kui Eesti mingi ime läbi tõepoolest peaks Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudma ning vaeseid ja väeteid vähemaks jääb? Kas upume lihtsalt taara sisse?

Või on meil 12 aasta pärast juba piisavalt raha, et palgata iga kipaka taaraautomaadi juurde krapsakas tädi Maša: las selgitab töörahvale, millal kottidega kohale tulla! Seda, et meie inimvaenulikus pandipakendisüsteemis kord päriselt majja lüüakse, ma enam ei loodagi.