Kui paari kuu eest defineeriti kolm võimalikku valimiste peateemat – julgeolek (Vene kaart), toimetulek (maksud, toetused) või stagnatsioon (võimu kaugenemine rahvast) –, siis kuigi räägitakse, et seekord ükski neist peateemaks ei kujunenud, ei taha ma sellega nõustuda. Minu meelest näitab lõplik valimistulemus kahe teema – julgeolek ja stagnatsioon – omamoodi combot, kirjutab politoloog Alo Raun.
Esiteks, Reformierakond suutis tõesti mobiliseerida kõhklejad Keskerakonna ja Putini hirmus enda selja taha, mistõttu läks neil valimistel paremini, kui ükski küsitlus ennustas. Ühtlasi tehti nii suur osa kihutustööst ka Edgar Savisaare eest ära.
Teiseks, kolm protestiparteid – Keskerakond («Teeme teisiti!»), Vabaerakond ja Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) – said kokku 42 kohta. Eriti just Vabaerakonna ja EKRE 15 kohta näitab, et stagnatsioon oli neil valimistel reaalne teema. Arvestades, kuivõrd nähtamatu oli kahe viimase kampaania, on see hääl ülejäänud «valgete jõudude» käitumise ja kooseluseaduse vastu, mitte niivõrd tõusuparteide programmide poolt.
Kolmandaks, nii julgeoleku kui stagnatsiooni telg olid eelduslikult kahjulikud Isamaa ja Res Publica Liidule (IRL) ja sotsidele, ning nii ka läks – just need kaks jõudu kaotasid valimisküsitlustega võrreldes enim. Hääled läksid Vene kaardi tõttu Reformierakonnale ning protesti tõttu EKRE-le ja Vabaerakonnale.
Kokkuvõttes jõuamegi neljanda tõdemuseni. Nende valimiste tõenäoliselt kõige kurvem paradoks protestivalijatele on see, et kui nad tahtsid karistada oma käitumisega esmajoones Reformierakonda, siis tegelikult tegid nad «karuteene» sotsidele ja IRLile, kes on nende jaoks eelduslikult meeldivamad valikud.
Kusjuures, sotsid ja IRL said karistada osalt seetõttu, et nad otsustasid jääda mõnes punktis mõistlikumaks või maailmavaatelisemaks kui see, mis oleks tagantvaates neile rohkem edu toonud. Jah, viitan siin eelkõige teada-tuntud kooseluseadusele.