Aga me selgelt arvestame rektorite arvamusega. Selge, et ülikoolidel on omad eelistused, ja seda, et me päris ühte jalga käime või mõtleme päris ühtmoodi, ei saa ju ka loota. Kindlasti on meil ettepanekuid, mis meeldivad ülikoolile, ja samal ajal võib olla niisuguseid, mis ei sobi ülikoolile. Siin ongi koht, kus tekitada ühiskonnas diskussioon ja leida paremad lahendused.
Tänased lahendused ei ole selgelt jätkusuutlikud. Alar Karis on väga õigesti öelnud, et meil on olemas kõrghariduse strateegia, mis on juba üks neli aastat vana, aga paraku on paljud selle eesmärgid jäänud ainult paberile.
Kui tulla tagasi Alar Karise intervjuu juurde, siis ta märkis, et tema ideid võeti selles protsessis vähe arvesse. Kuidas te seda kommenteerite?
Meil oli tähtis tuua välja mitte ideed, vaid probleemid – et diskussiooni tekitada ja arutada, milline oleks parim lahendus. Üldist manifesti ründamist ei pea ma õigeks. Suur osa ründajatest ei ole seda otsast lõpuni läbi lugenud ja süvenenud.
Mis funktsiooni peaksid üldse Alar Karis ja Peep Sürje (TTÜ eksrektor – toim) tööandjate keskliidu volikogus täitma, kui nad jäid ka kõrghariduse küsimuses tagaplaanile?
Kui neid ei oleks, kellega me siis veel konsulteeriksime? See on väga vajalik, sest haridus on üks majanduse mootor - me ei saa üht teiseta ette kujutada. Peep Sürje jäi rohkem kõrvale, sest tema rektorikohal mittejätkamine oli juba otsustatud ja ta võttis seda võib-olla juba passiivsemalt.