Reet Varblane: kunstiautasude paduvihm

Reet Varblane. Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Autasu ja stipendiumi täpsem eristamine aitab kaasa auhinna tähendusele, kirjutab Reet Varblane värskes Sirbis.

23. veebruaril anti taas üle riigi kultuuripreemiad. Kunstnikest pälvis elutööpreemia ja 64 000 eurot Raul Meel. Nädala pärast, 6. III kuulutatakse rahvusraamatukogus nüüdisgraafika näituse avamisel välja järjekordsed Wiiralti kunstiauhinna laureaadid, peaauhind ja noore autori (graafiku) autasu.

Aastalõpu sadu. Möödunud aasta lõpul aga tabas meie kunstimaailma autasude sadu. Kuulutati välja aasta graafik – Herald Eelma. Metallikunstnikud said tunnustuse lausa kolmes kategoorias: Ede Kurreli nimeline aastaauhind läks Raili Vinnale, Roman Tavasti nimeline stipendium Merilin Tõnisojale ja A-galerii parimaks seifinäituseks kuulutati Mari Pärtelpoja väljapanek. G-galerii andis oma kunstiauhinna Imat Suumannile, Sadolini nüüdiskunstipreemia võitis Paco Ulman, Tartu Ado Vabbe nimeline stipendium läks Meiu Mündile ja Pärnu kultuuripreemia Andrus Joonasele ja Al Paldrokile.

Sadu jätkus ka selle aasta algusesse, sest kultuurkapitali auhinnad anti kulka 90. sünnipäevaga seoses üle alles veebruari algul. Kunsti suur ehk siis aastaauhind läks Malle Leisile, sihtkapitali omad Raul Meelele, Laura Põllule, Raul Kellerile, Kai Lobjakale, Kadi Estlandile ja Mikk Heinsoole.

Kui nüüd natuke veel möödunud aastasse tagasi mõelda, siis kultuurikoja kultuuriteoks nimetati noorte nüüdiskunsti triennaal «Experimenta» ja selle tegijaks eestvedaja Annely Köster, Tartu ühe kultuuriteona auhinnati Voronja galeriid Peipsi ääres. Novembri lõppu jäi ka Konrad Mäe auhinna väljakuulutamine ja üleandmine Merike Estnale.

Noori kunstnikke autasutati Eduard Wiiralti stipendiumiga: seekordsed laureaadid on Hanna Piksarv ja Mikk Madisson. Artproofi noore fotokunstniku stipendiumi, võitja on Karel Kravik, kes on ka tänavu esimest korda välja antava pressifotograafide liidu Kalju Suure nimelise aastastipendiumi laureaat. Kui veelgi tagasi minna, siis ei saa mööda vaadata kunstiteadlaste suurest tunnustusest, tehnikadoktor Ervin Pütsepa mälestusfondi auhinnast. Selle pälvis 2014. aastal Krista Kodres monograafia «Esitledes iseennast. Tallinlane ja tema elamu varauusajal» eest. Sama uurimus tõi Kodresele ka riikliku teaduspreemia humanitaarteaduste alal.

Juba kiretu laureaatide loetelu võtab enda alla üle 2000 tähemärgi. Loetelust on aga väljas vanim kunstiauhind – Kristjan Raua auhind ja suhteliselt uus, kuid juba rahvusvahelist mainet kogunud Köleri auhind – Köler Prize, rääkimata kunstnike liidu alaliitude ning möödunud aastast iseseisva loomeliidu, kunstiteadlaste ja kuraatorite liidu aastaauhinnast, aga ka veel mitmed noortele kunstnikele mõeldud stipendiumid nagu Adamson-Ericu, noore kunstniku või ka noore skulptori stipendium. Lihtsalt sellepärast, et neid auhindu antakse välja kevadel või suvel. Ega rahvusvahelistel (suur)näitustel nagu graafika- või joonistuste või tarbekunstitriennaalil, köitekunstinäitusel «Scripta manent» jagatav tunnustus vähem väärt ole.

Kas oleme kõikvõimaliku pärgamisega nii ära hellitatud või isegi tuimaks tehtud, et ei oska auhindadele ja auhinnatutele enam väärilist tähelepanu pöörata? Millest johtub, et mõni auhind sellest pikast nimestikust (kindlasti olen midagi unustanud) on kullatud üle avalikkuse (meedia) tähelepanuga, aga mõni teine, pikema traditsiooni ning vahest suurema auhinnasummagagi leiab vaid nimetamist rahvusringhäälingu kultuuriuudiste portaalis?

Aastaauhind ikka aastategijale. Riigi kultuuripreemia, iseäranis elutöö oma on kindlasti üks neist, mille tähenduses ei kahelda, iseäranis nüüd, kui sellega kaasneb ilus rahaline toetus. Ka kultuurkapitali auhinnad, nii suur ehk siis aastaauhind, aga ka sihtkapitali omad on igati tähtsad. Kui riigi kultuuriauhindade puhul on kaalukauss olnud meie kultuuri lipulaevade muusika ja kirjanduse kasuks, kunst (iseäranis nüüdiskunst) jäänud vaeslapse ossa, siis viimastel aastatel see päris nii ei ole. Vahest on selline arusaam olnud kinni meedia vastuvõtus ja sellest tingitult ka avalikus (kultuuri)teadvuses. See on aga omakorda mõjutanud žürii valikut. Kuid enam kui meediakaja, on otsust mõjutanud otsusetegijad ehk siis inimesed, kes kuuluvad žüriisse. Riigi kultuuripreemiate komisjoni praegune koosseis (Kiur Aarma, Tiina Abel, Irina Belobrovtseva, Eri Klas, Kai Lobjakas, Priit Raud, Riho Sibul, Mati Sirkel, Hagi Šein, Marek Tamm, Toomas Tammis, Mare Tommingas, Helena Tulve ja Urve Tiidus) tegutseb 2017. aastani. Kui kandidaate esitavad institutsioonid teevad oma tööd hästi ehk varustavad oma valiku vettpidavate põhjendustega, siis on lootust, et (nüüdis)kunstile langeb edaspidigi mõni suur tunnustus.

Ikka nüüdiskunstnikule või -kuraatorile (kunstiteadlasele) ja ikka eelmise aasta panuse, mitte nii-öelda tagantjärele turgutuseks, väikeseks elutööauhinnaks, nagu see oli möödunud aastal Anu Raua puhul. Raud on riigi kultuuripreemiat enam kui väärt, aga pigem elutööpreemiana, mõtteviisi, koolkonna loomise eest. Kuid enam kui Anu Raua puhul tekitab küsimuse Malle Leisi kultuurkapitali aastaauhind. Malle Leisil on Tartu kunstimuuseumis ilmselt tema elu suurim näitus, varustatud esindusliku raamatuga. Leis on üks neist kunstnikest, kelle näiliselt läbi töötatud kunst tekitab praegu rohkem küsimusi kui kümme-kakskümmend aastat tagasi, näitab teeotsa kätte meie 1970ndate ja 1980ndate kunsti uuele tõlgendamisele. Malle Leis väärib vaieldamatult tunnustamist, aga mitte aastapreemia vormis (loe: viimasel aastal tehtud kunsti eest). Võib-olla ei ole seda väljapanekut õige nimetada ainult Tiiu Talvistu kuraatoriprojektiks, aga Talvistuta seda näitust sellisena Viltuses majas ei oleks. Ma ei tea ega tohigi teada, miks kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogu just sellise otsuse langetas, kuid kuna nõukogusse kuulub ka Tartu kunstimuuseumi direktor Rael Artel, siis väljapoole kipub see paistma nii-öelda lepitust otsiva kultuuripoliitilise sammuna. Sihtkapitali ühe auhinna andmine Kadi Estlandile Nancy Nakamura Ideeriiuli eest on aga suurepärane ja õigeaegne otsus.

1973. aastast välja antava vanima ja auväärseima Kristjan Raua auhinna juures ollakse mõõnast, tagantjärele tunnustamisest üle saamas ja hinnatakse ikka just seda, mida on tehtud möödunud aastal. Vähemalt tundub see niiviisi, kui võrrelda 2014. aasta laureaatide (Tiina Abeli, Jass Kaselaane, Lauri Sillaku ja Marit Ilisoni) nimestikku kas või 2012. aasta omaga (Loit Jõekalda, Elo Järv, Andrus Kasemaa ja Ivar Sakk). Otsustajate kogu on endiselt polümorfne volikogu, alaliitude esindajate ja suurkogul valitute kooslus, teised on vaid selle ohjajad, EKLi juhid. Loodetavasti kaasneb sellega mainekasv, kui vaid auhinna rahalise väärtuse saaks kas või kultuurkapitali omadega võrdsele tasemele.

Köleri auhind – Köler Prize on aga omaette fenomen. Auhinnale saavad kandideerida pelgalt nelja inimese, nüüdiskunsti vaieldamatute ekspertide, MTÜ EKKMi juhatuse liikmete Anders Härmi, Elin Kardi, Neeme Külma ja Marco Laimre nimetatud kunstnikud. Seekordsed nominendid Kristiina Hansen, Edith Karl­son, Tanel Rander, Ivar Veermäe ja Anu Vahtra on juba avalikult välja käidud, neid tutvustav videoteos ja kataloogki lõpusirgel. 25. IV avatakse kandidaatide tööde näitus. Nominentide seast, paljuski just väljapaneku põhjal teeb oma valiku rahvusvaheline žürii (tavaliselt on seal olnud kaks eestlast, üks neist eelmine laureaat, ja kolm välismaalast). Köleri auhinda antakse tänavu alles viiendat korda, kuid seda ei ole üles noppinud mitte ainult meie meedia, vaid tuntakse ka rahvusvahelisel nüüdiskunsti väljal. Üks asi on nüüdiskunsti mõttes päevakohase kunsti ja kunstnike esiletoomine, teine, sugugi mitte vähem tähtis, aga imetlusväärne turundustöö. Organisaatorid ise toovad esile ka auhinnaraha andnud kunstisõbraliku erakapitali. 1996. aastast välja antava Sadolini (nüüdis)kunsti auhinna taga on erakapital. Kolm aastat tagasi tegi see auhind läbi renoveerimiskuuri, sai ekspertidest komisjoni (Andreas Trossek, Maria Arusoo ja Helen Tammemäe), nominendid ja võitjad on mainekad nüüdiskunstnikud, auhinnafondki arvestatav (võitja saab 5000 eurot), aga midagi on puudu. Kas väljapanek, et kunstipublikki tunneks ennast kaasatuna?

Tunnustamist vajame kõik, auhindade killustamine aga vähendab nende väärtust. Vahest tuleks teha selge vahe sisse, kas tegemist on stipendiumi või autasuga. Autasusid võib vähemgi olla, aga neil olgu kaal, stipendium aitab mõnegi väärt mõtte teoks teha. Praegu on see kõik üsna suur segapuder.