Pressisõber Andres Arrak

FOTO: Virumaa Teataja

Halvad valikud on karistus maksumaksjate sünnitamata jätmise eest. Majandusteadlane Andres Arrak kirjutab, et sündimata jäänud lapsed sunnivad ühiskonda tegema valikuid. Võimalusi on mitu, kuid häid lahendusi ei saagi enam olla, hoiatab ta.
 

Kui mingil perioodil ununevad lapsed saamata, jõuab iga ühiskond varem või hiljem olukorda, kus häid lahendusi lihtsalt enam ei ole. Seejuures pole üldse tähtis, mis põhjusel lastest loobuti: kas rikkusest või vaesusest. Selle kurva tõdemuseni hakkavad riburada pidi jõudma üha rohkemate riikide valitsused ja laiem avalikkus, sealhulgas Eesti.

Kollektiivne rumalus on pannud paari inimpõlve jooksul tarbimispidu maitsnud riigid tõdema, et tuleviku ette ära tarbimine on põhimõtteliselt küll võimalik, ent mitte eriti arukas. Helded heaolusüsteemid, millega ollakse harjunud, pärinevad ajast, mil ühe pensionäri kohta oli neli ja rohkem töötegijat-maksumaksjat.

Silmagi pilgutamata on põlvkonnad, kes lapsed tarbimise vastu vahetasid, kompenseerinud kaduvat heaolu võlgu elades. Kõik see on asetanud pensioni-, tervishoiu- ja muud sotsiaalsüsteemid tõsise löögi alla.

Üks suuremaid käibevalesid on, et lapsed jäävad sündimata, sest raha ei ole, tööd ei ole, elukeskkond on kõlbmatu ja ebaturvaline ning haridussüsteem kehv. Vastupidi, lapsed ei sünni heast elust. Kõik, kes nii väidavad, valetavad eelkõige iseendale. Th. Malthusel («Essee populatsiooni printsiipidest», 1798) ei olnud õigus.

Lapsed sünnivad väärtushinnangutest ja hoiakutest. Vähe sünnitatakse kõikides rikastes riikides, samuti nendes riikides (ka Eestis), kellel on rikkaks saamisega olnud väga kiire.

Üldine sündimuse määr oli 20. sajandi keskel 4,92 last naise kohta. Praegu on see 2,56. Probleem on selles, et sündimus jaotub väga ebaühtlaselt. Kõige rohkem sünnitatakse Nigeris, Guinea Bissaus ja Afganistanis, kus sündimuse määr ulatub üle seitsme. Kõige väiksem vastav näitaja on Hongkongis, Valgevenes, Lõuna-Koreas, Ukrainas ja Poolas, alla 1,23.

ÜRO andmetel ulatus Euroopa Liidus sündimuse määr aastatel 2005–2010 hädavajaliku 2,1ni vaid Islandil (2,05). Lapsed on moes veel ka Iirimaal, Norras, Soomes, Rootsis, Prantsusmaal, Suurbritannias ja Taanis (1,8 ja üle selle).

Enese seebiks keetmisega on enim ametis Poola, Tšehhi, Slovakkia, Leedu, Sloveenia, Ungari ja Läti (alla 1,3). Eesti näitaja oli 1,49.
Teaduse keeles nimetatakse jõukuse ja sündimuse negatiivset sõltuvust demograafilis-majanduslikuks paradoksiks. Demograafiline käitumine on ühtlasi üks kollektiivse sõgeduse räigemaid avaldumisvorme ja ere näide sellest, et ratsionaalsus on individuaalse, mitte kollektiivse käitumise kategooria.

Lihtsustatult ära seletades: kogukond individuaalselt vägagi ratsionaal­selt käituvaid inimesi võib kokku moodustada lolli lambakarja. Me kõik oleme väga vaimukad ja andekad välja mõtlema vabandusi, miks me ei viitsi ega raatsi lapsi saada ja kasvatada. Selge on, et iga sündimata laps lubab liisida kallima auto ja teha mitu ümbermaailmareisi.

Püsiva peresuhte ja lapsed karjääri ja tarbimise vastu vahetanud naised ning vastutusest eemale hoidvad mehed ei aita probleemi leevendada. Lapsed tahavad üldiselt kasvada perekonnas, kus isal ja emal on üks perekonnanimi. Pere mõiste hägustumine ja samasooliste kooseluvormide vohamine kahandab paratamatult laste arvu. Üks asi on selge: liik, mis ei paljune, on mõistetud hukule, rääkigu omasooihalejad, mida tahes.

Maailm sattus demograafiliste siirete perioodi 20. sajandi teisel poolel. Aastasadu suhteliselt konstantsena püsinud näitajad hakkasid ühel hetkel muutuma. 18. ja 19. sajandil sünnitas keskmine naine kuus last, 20. sajandi esimesel poolel veel viis. Aastaks 2050 langeb globaalne sündimuse määr kaheni.

Vähene sündimus tõi kaasa Maa elanikkonna kasvu aeglustumise, mis on kindlasti hea uudis. 1950. aastal oli kasvu määraks 1,8 protsenti, praegu 1,2 protsenti. Ka teine uudis on hea: keskmine eluiga on tõusnud tänu hügieenile ja arstiteadusele. Kolmas uudis kõlab: elanikkond vananeb ehk «floridariseerub». On see halb või hea uudis? Vastata võiks, et maitseasi. Mulle näiteks meeldib palju noori ja keni inimesi tänavapildis.

Ent asi kisub halvaks kahe järgmise uudisega. Neljandaks, töötegijate ja pensionäride suhe läheb väga halvaks; viiendaks, helded ja hirmkallid sotsiaal­süsteemid kukuvad kokku. Et lugejale ühiskonna vananemisest tulenev majanduslik surve hästi piltlikuks teha, pöördugem Eesti statistikaameti poole. Tööealisteks peab statistikaamet 15–74-­­aastasi inimesi, mis sellest et Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ILO piiritleb vastava eagrupi 15–64-aastastega.

2010. aasta teises kvartalis oli Eestis 1,035 miljonit tööealist. Majanduslikult aktiivne osa sellest ehk tööjõud on 687 000 inimest. See on nende inimeste hulk, kes on tööturul ja soovivad tööd teha. 348 000 inimest on tööturult väljas eri põhjustel: pensionil 130 000, õppimas 104 000, hoolitseb pereliikme eest või on ise haige 95 000 inimest jne. Pealegi on praegu tööta ­128 000 inimest. Seega, reaalselt teeb tööd ja maksab makse 559 000 inimest. 

Toodud andmetest saame kaks iga riigi eluspüsimise seisukohalt olulist suhtarvu. Esimene kogusõltuvuse määr näitab ülalpeetavate (noored ja vanad) osakaalu tööealistega võrreldes. Et vanemad lapsi ülal peavad, on ikka veel üsna normaalne nähtus.

Ülioluline on iga ühiskonna jaoks aga nn vanadussõltuvuse määr, mis näitab üle 64-aastaste osakaalu tööealistega võrreldes. 2010. aastal on see näitaja halvim katoliiklikus Itaalias (31,3 protsenti; 2050. aastaks on prognoos 66 protsenti), Saksamaal (vastavalt 31 ja 55,8) ja Kreekas (28 ja 58,8). 2050. aastaks prognoositakse vanadussõltuvuse määra Bulgaarias 60,9 ja Hispaanias 67,5. Jaapani vastav näitaja saab olema koguni üle 70, USAs aga veidi üle 30.

Eestis moodustavad üle 65-aastased praegu ligi veerandi – 24,7 protsenti –, sajandi keskpaiga prognoos on 43,1 protsenti. Ent reaalsus on, et esiteks ei ole kõik tööealised tegelikult tööl ja teiseks minnakse pensionile sageli enne ametlikku iga.

Eesti ligi 700 000 potentsiaalsest töötegijast on ju praegu tegelikult tööl 560 000 inimest. Nende ülal pidada on 198 000 noort ja 226 000 vana. Tegelik pensionäride arv küündib Eestis aga üle 300 000. Seega on meil juba vähem kui kaks töötegijat (ja sotsiaalmaksu maksjat) ühe pensionäri kohta. Isegi kui masu läbi saab ja pooled praegustest töötutest jälle tööd leiavad, jääb see suhe majanduse jätkusuutlikkuse seisukohalt väga halvaks.

Kas tuleks tõsta käed, võtta ümber valge lina ja minna mõne kõrgema künka otsa maailmalõppu ootama? Või vastupidi – tuleks võtta viimast, niikaua kuni võtta annab? Nagu eespool mainitud, häid lahendusi ei saagi enam olla.

Põhimõttelisi võimalusi on kolm. Esiteks suurendada tootlikkust. Optimistlikumalt meelestatud majandusteadlased ennustavadki, et tootlikkuse oluline kasv aitab töötegijate nappusest tulenevat probleemi leevendada. 1950. aastal andis üks töötav ameeriklane väärtust 12 dollari eest, 2009. aastal aga juba 38 dollari eest ehk siis üle kolme korra rohkem.

Soomlaste vastavad näitajad on 4 ja 29 dollarit (kasv seitse korda). Eestlane edestas 2009. aastal oma 21,8 dollariga Lätit (15,3) ja Leedut (13,5).

Teine võimalus on suurendada säästmist, see tähendab tõsta makse. Mõte tundub ju õige – laste arvelt üle jäänud raha võiks lihtsalt kokku korjata. Ühiskondliku eksperimendina oleks lastetusmaks muidugi huvitav – lihtne on kulutamata jäänud summa maksuks ümber arvestada ja sisse kasseerida.

Maksustamise teeb keeruliseks see, et raske (aga mitte päris võimatu) on eristada «ei saa» ja «ei taha» inimesi. Üle jääb tõsta sotsiaalmaksu määra. Ent vähe sünnitavates ja kallilt tootvates riikides on tööjõu maksud juba niigi kõrged. Globaal­ses konkurentsis halvendaks see nende riikide positsioon veelgi.

Kolmas ja kõige mõistlikum samm on suurendada tööpakkumist. Siin on omakorda mitu võimalust. Esiteks saaks ja tuleks suurendada hõivatute arvu tööealisest elanikkonnast. Seda saab teha eelkõige pakkudes paindlikke töötamisvõimalusi pensionäridele, lastega emadele ja miks mitte ka õppivale noorsoole. See sõltub paljuski seadusandlusest, aga kindlasti ka väärtushinnangutest ja hoiakutest.

Töötundide arvu suurendamisest Eesti puhul ilmselt rääkida ei saa, küll aga saab seda teha paljudes teistes arenenud riikides. Uutes Euroopa Liidu liikmesriikides teeb keskmine hõivatu aastas 1970 töötundi, USAs veidi üle 1800, aga EL15 riikides 1560 tundi. Keskmine hõivatud ameeriklane töötab aastas 400 tundi rohkem kui tema sakslasest kolleeg, vahe on tervenisti kümme nädalat.

Hõivatud itaallane puudub aastas töölt pühade ja puhkuste tõttu kokku kaheksa nädalat, ameeriklane neli nädalat. Keskmine rootslane (või tema laps) on aastas haige neli nädalat, ameeriklane ühe nädala. Niisiis, arenguruumi on. Iseasi, kuidas ametiühingutele see abinõu selgeks teha. Lisaks tuleb kõne alla jooksva tööpuuduse kahandamine, ent see on rohkem tööturu ja haridussüsteemi paindlikkuse küsimus.

Kolmandaks võib ju, kui ise ei viitsi, lasta kellelgi teisel töö ära teha. Eestlased on siiamaani moslemite ja hindudeta hakkama saanud. Samal ajal on vana Euroopa kasvavate muukeelsete ja -meelsete hordidega üha enam hädas. Eestis on päevakorrale tõusnud oskustööjõu lihtsustatud ja soodustatud (sotsiaalmaksu lagi) sissetoomise küsimus.

Praktika näitab aga, et enamasti täidab võõrtööjõud eelkõige just lihtsamad ja mustemad töökohad. Selleks et säilitada praegune tööjõu ja elanikkonna suhe, peab 2050. aastal näiteks Hispaanias immigratsioon moodustama 40 protsenti tööjõust; Jaapanis, Itaalias, Lõuna-Koreas ja Saksamaal üle kolmandiku. Eesti peab siinkohal väga ettevaatlikult ja targalt talitama ning teiste riikide kogemusest õppima.

Neljas ettepanek on seotud pensionieaga. Pensioniiga tõstev valitsus riskib samamoodi nagu õlle hinda tõstev valitsus. Tegelikult puudub igal pensionäril, kel pole vähemalt kolme (sest kaks on kohustuslik nagunii) üleskasvatatud last ette näidata, igasugune moraalne õigus pensioniea ja -suuruse teemadel sõna võtta.

Muuseas, Itaalias tõsteti pensioniiga hiljuti sujuvalt ja ilma suurema kärata kolme aasta võrra. Selleks et säilitada senine tööjõu ja elanikkonna suhe, peab aastaks 2050 pensioniiga tõusma Jaapanis 12, Koreas 11, Itaalias ja Hispaanias kümne, Saksamaal üheksa ja Prantsusmaal kuue aasta võrra. Inglismaal ja USAs piisaks kolmeaastasest tõusust. Mudel «25 aastat koolis, 40 aastat tööl ja siis veel 20 aastat pensionil» ei toimi enam, eriti kui lapsed jäävad saamata.

Kokkuvõtteks: mida hakata kogu selle teadmisega peale praegu, masust väljuvas ja valimiseelses Eestis? Lühiajaliselt tuleb kindlasti edaspidigi tagada ja võimalusel süvendada majanduse üldist avatust konkurentsile ning suurendada tööturu ja haridussüsteemi paindlikkust. Baltikum on viimases kriisis meist lääne pool asuvatele ja ametiühingute poolt pantvangis hoitavatele heaolumajandustele tõestanud, et kapitalism on endiselt võimalik ka 21. sajandi ­Euroopas.

Pikemas perspektiivis tuleks aga kindlasti väärtustada perekonda ja laste saamist. Seepärast olgu siinkohal ära toodud ka konkreetsed ettepanekud. Vanemapalk on siiani töötanud ja seepärast tuleb seda jätkata, miks mitte isegi perioodi pikendada. Tulumaksu suurus tuleks siduda laste arvuga. Praegune tulumaksuvaba miinimumi sõltuvus laste arvust ei toimi piisavalt tõhusalt.

Teise ja kolmanda lapse puhul peab tulumaksumäär tublisti kahanema. Alates neljandast lapsest võiks määr olla null. Lisaks pooldan IRLi ettepanekut siduda pensionilemineku iga laste arvuga. Tegelikult on see väga pragmaatiline – (sotsiaal)maksu maksjate sünnitamata jätmine peab kuidagi karistatud saama. Tarbimispillerkaar peab kuidagi kompenseeritud saama. Miks mitte teha seda lisaks töötatud aastatega.