Kuue kange tõehetk

Suuremate erakondade esinumbrid Sven Mikser, Edgar Savisaar, Mart Helme, Juhan Parts, Andres Herkel, Taavi Rõivas. Foto: Andrus Peegel

Vasakpöörde tõukaja

Kui ei juhtu just suuremaid üllatusi, on kaitseminister Sven Mikser (41) tõenäoliselt esmaspäeval valimistel pronksmedali haaranud erakonna juht. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esinumbril on igati head võimalused mängida võtmerolli järgmise koalitsiooni moodustamisel ja hoida oma parteid edasi võimu juures.

Mikserile on olnud paras väljakutse liikuda veidi eemale oma kaitse- ja julgeolekupoliitika asjatundja rollist ning esineda rahva jaoks kui usutav 21. sajandi inimnäolise, pehmete väärtuste sotsialismi käilakuju. Eesti sotsiaaldemokraatidel on oma valijale soovitud kujul välja paistmiseks vaja enam vaeva näha kui näiteks Soomes. Meil pole ju eriti võtta neid tööpingi taga ja streikides karastunud ametiühingumehi, kes eales palgasaaja huve maha ei müü. Mikseri isiklikku reitingut toetab aga kaitseministri tänastes oludes paratamatult silmapaistev roll.

Ilmus lõpuks välja

Keskerakonna esinumber Edgar Savisaar (64) on enamiku valimiskampaaniast hõljunud toimuva kohal kui mütoloogiline olend. Temast tehakse grandioosset teatrit ja arutatakse teeneka poliitiku tulevikku, kuid mees ise doseeris oma ilmumisi rahvale mõõdukalt ja saabus valimisväitlustesse alles äsja. Sellise joone võtavad teinekord küll kindlad favoriidid, ent Savisaar end nii kindlalt tunda ei tohiks – küsitluste järgi on seis Reformierakonnaga tasavägine ning ka Keskerakonna pealik ise kutsus oma jüngreid üles jõupingutusi kahekordistama.

Täna on võimalik kahes rahvusringhäälingu debatis näha, mis vormis Tallinna linnapea valimispäevale vastu läheb. Esmaspäeva varahommikul selgub, kas Savisaare isiklik populaarsus on veel võrreldav hiilgeaegadega. Keskerakonna ootused on kõrged, viimane valimisvõit tuli ju 2003. aastal ja toona kerkis peaministriks hoopiski Juhan Parts.

Lävepaku juures

Suursaadik, esinumber ja peaministrikandidaat Mart Helme (65) on ühes poeg Martin Helmega praeguse Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) süda ja hing. Peaministrikohta Helmedele muidugi keegi ei ennusta, kuid põnevust jagub küllaga, sest uuringud seavad kunagisest ruraalerakonnast Rahvaliidust ümberehitatud konservatiivid just sinna valimiskünnise lähedusse.

Partei edu korral võiks Mart Helmel olla suurepärane šanss etendada Eesti parlamendis umbes samasugust rolli, nagu suurepärases Taani poliitikaseriaalis «Võimu kants» oli Vabaduspartei juhil Svend Åge Saltumil. Mees, kelle seisukohti peetakse vähe salongikõlblikuks, aga keda kutsutakse hea meelega debatisaadetesse, et neile värvi lisada.

Siiski jääb ka võimalus, et konservatiivid peavad oma aega veel ootama – kuni Eestis ilmuvad reaalsed mured uusimmigratsiooniga ning me muutume Euroopa Liidus netomaksjaks. Ehk teemad, mis olid Põlissoomlaste eduloo kütus.

Miisu ei naase

Elavalt on meeles see valimisõhtu 2003. aasta kevadel, mil toimetuses tulemuste selgumisel hüüti: «Elagu peaminister Juhan Parts!» Sest asi oli selge. Keskerakond sai rohkem hääli kui Partsi partei, kuid võimu hakkasid tegema respublikaanid. Võib-olla kujunenuks asi veidi teisiti, kui info «ausa poliitika» sisemistest valevõtetest lekkinuks juba toona, mitte 12 aastat hiljem.

Hetkel on Isamaa ja Res Publica Liidu esinumber Juhan Parts (48) igatahes väga arvestatav peaministrikandidaat, seda nii kogemuse kui ka pagasi poolest. Küsimus on ainult selles, et kui küsitluste ennustused peaks realiseeruma ja erakond platseerub tänavu neljandaks, siis sellelt kohalt on isegi üpris soliidsel kandidaadil keeruline valitsuse moodustajaks jõuda.

Võib-olla lasti eduvõimalus käest, kuna ei tõstetud kohe kampaania algul loosungit «Miisu (Partsiga 2003–2005 Stenbocki majas asunud kass – toim) Toompeale tagasi!»

Võiduootuses

Vabaerakonna esinumber Andres Herkel (52) võib kergesti olla üks nende valimiste selgetest võitjatest. Riigikogusse sissesaamine tähendaks Vabaerakonna projektile kvaliteedimärki, ning olenevalt matemaatiliselt võimalikest kombinatsioonidest pole ju sugugi ebareaalne, et ka koalitsioonide moodustajad hakkavad nende meelsust uurima (poleks kaugeltki ime, kui esimesed kõned/pinnasondeerimised on juba toimunud). Viie-kuue erakonnaga riigikogus on võimalike kombinatsioonide hulk hoopis teistsugune kui neljaga.

Kogenud poliitikuna suudab Herkel ka väitlustes näidata kõrgemat klassi, kui tema otse-eetris vähekarastunud kaasvõitlejad seda on suutnud. Vabaerakond on koosseisult kirju kaleidoskoop, aga need valijad, kes otsivad alternatiivi ja uudsust, samas aga Eesti poliitika põhisuundadest liiga kaugele eemalduda ei soovi, on nad juba üles leidnud.

Võim murdepunktis

Reformierakonna esinumbri Taavi Rõivase (35) jaoks on nende valimiste tulemus poliitikukarjääri otsustav hetk – kilbiga või kilbil?

On vaks vahet, kas olla esmaspäeval enam-vähem kindel järgmine peaminister, kes oma partei valimisvõidule viis, või löödud noormees, kes Savisaare parteile alla vandus ja kelle võimalus riigitipus edasi tegutseda sõltub poliitilisest kombinatoorikast. Koht valimiste esiduos peaks oravaile olema küsitluste järgi tagatud, ent pelgalt teine positsioon tõstaks Reformierakonna jaoks ruttu küsimuse, kas Rõivase asemel ei peaks vankrit vedama hoopis keegi teine.

Kui hästi oravate esinumbri närv lõpusirgel vastu peab, saavad soovijad näha veel tänase päeva jooksul. Hääletuskastide juures selgub, kas kuvand modernsest ja dünaamilisest peaministrist jääb ellu või saadavad valijad selle allavett.