Juhtkiri: Valima! Iga hääl loeb

Homme valime endale uue riigikogu. Parlamentaarses demokraatlikus riigis nagu Eesti on need kõige tähtsamad valimised, millega me kasutame oma põhiseaduslikku õigust ja täidame kohustust kõrgema riigivõimu kandjana. Meie hääl määrab uue esinduskogu koosseisu. Kuigi aeg-ajalt kostab sekka selliseid noote, et rahvast ei kuulata ning valija ei suuda justkui midagi mõjutada, tõestab tegelik elu vastupidist.

USA presidendivalimistel aastal 2000 sai George W. Bushi võit selgeks üksikute häälte lugemisega – see näide aitab mõista, kui suure tähtsusega on ka väikeses Eestis igaühe valik. Ja Eesti valija on oma võimu ja tahet näidanud. Euroopa Parlamendi valimistel aastal 2009 põrmustas valija Indrek Tarandit parteidele eelistades suletud nimekirjad. Valija on otsustanud anda mandaadi uutele poliitilistele jõududele, näiteks rohelistele aastal 2007, ning neile ust näidata, nagu juhtus neli aastat hiljem nendesamade roheliste ja skandaalidest räsitud Rahvaliiduga. «Me vabade valimiste pagas on piisav, et eristada riigimehi mängureist, tegijaid lubajaist,» ütles president Toomas Hendrik Ilves tänavuse iseseisvuspäeva kõnes.

Hiljutises intervjuus Postimehele kinnitas riigipea, et annab valitsuse moodustamise õiguse kõigepealt valimised võitnud erakonna liidrile. Arvamusuuringute järgi pretendeerivad sellele kohale Reformierakond ja Keskerakond ning rebimine tuleb vägagi tihe. Teiste praeguste parlamendierakondade, IRLi ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna puhul on küsimus, kui hea tulemuse nad saavutavad – saadav häälte arv on kindlasti erakordselt tähtis tulevase valitsuskoalitsiooni moodustamisel. Küsitlused näitavad, et viieprotsendise valimiskünnise võivad ületada ka kaks uut tulijat, Vabaerakond ja Konservatiivne Rahvaerakond.

Öeldu kinnitab, kui tähtsaks vihiks kaalukausil kujuneb iga valija hääl.

Et oleks hõlpsam teri sõkaldest eristada, on nii ajakirjandus kui ka mitmed vabatahtlikud sõltumatud vaatlejad ja organisatsioonid ehk kriitilisemalt ja ratsionaalsemalt kui kunagi varem analüüsinud kandidaatide valimisplatvorme, toonud esile populismi ja löönud kokku lubadustega seotud kulud. On olnud konkurente sildistavaid reklaame ja küsimusi on tekitanud maksumaksja raha kulutamine pealinnas, kuid tõdeda võib ka seda, et valdavalt oli seekordne kampaania siiski ideede võitlus, mitte poriloopimine.

176 491 inimest hääletas elektrooniliselt. Kümme aastat tagasi kohalikel valimistel oli e-hääletajaid 9287. E-valimised on tulnud, et jääda ja laieneda. Kas e-valimised on ikka üldised, ühetaolised ja otsesed, see pole enam küsimus. Küll aga võiks kujuneda avaliku arutelu teemaks, kas mõiste «valimispäev» ei hakka e-riigi kontekstis oma aega ära elama ning kas kõik kampaaniaga seotud reeglid on uutes oludes kõige kohasemad.