Mari Klein: kas austuse eelduseks on hirm?

Mari Klein Foto: Õpetajate Leht

Mis on aluseks, et noortel oleks vanemate vastu austus, arutleb Mari Klein Õpetajate Lehes.

«Ma ei saa aru, tal poleks nagu vanemate vastu üldse mingit austust. Meie omal ajal küll nii ninakad ei olnud!» Kas tuleb tuttav ette? Tundub, et viimasel ajal kuuleb selliseid avaldusi ja arutelusid üha enam ja täiesti erisugustes seltskondades. Kui varem on see olnud tavapärane vanemate inimeste seas – rohi on lapsepõlves ikka seda rohelisem, mida vanemaks sa saad –, siis järjest rohkem kõlab see aina nooremate (väikelaste vanemate) suust. Koos nõutusega, mida peale hakata.

Tänapäeva laste eripäradest on siin-seal ikka juttu: kristall- ja indigolapsed, ärevus-, käitumis- ja tähelepanuhäired. Nagu ka kasvatusmeetoditest Waldorfist Montessorini. Kahtlemata vajutab aeg meisse kõigisse oma jälje ning mõjutab meid vastavalt sellele, millal sündinud oleme – ning seda me valida ei saa.

Enamik kasvatusraamatuid jõuab varem või hiljem välja tõdemuseni: lapsed vajavad piire. Kahtlemata. Kellele meist meeldiks olla visatud kobama üksinda udusesse halli massi, tundmatusse maailma, kus puuduvad värvid: must, valge, roheline, punane. Kus peame ise kõike avastama ja otsustama, teadmata põhitõdedest midagi ja saamata kelleltki tuge.

Küsimus on seega, kuidas seada neid piire isiksust kahjustamata. Ja küllap tekibki siin tänapäeva lapsevanemate peamine dilemma: omaaegne range kasvatus uues tolerantses ja last kaitsvas maailmas justkui enam ei kehti, tänapäevane aga pole enam nii selgelt piiritletud. Nii et piire tuleb uuesti seada ka neil, kellele need omal ajal ette on antud, mis on keerulisem, kuivõrd juba loodu ümberkujundamine ja -ehitamine on ikka raskem kui otsast alustada. Olgu siis tegu maja, aia, suhte või kasvatusega.

Nõukogude ajal oli selge, ja mitte ainult lapsekasvatuses: mis polnud lubatud, oli keelatud. Keelust üle astumine tähendas karistust. Hirm valesti tegemise ees distsiplineeris, ohjas, pani austama. Olgu lasteaias või ministeeriumis. Pealtnäha. Mis pinna all pulbitses, kus ja kuidas hirmust tekkinud pinged välja lõid ja kui palju oli näilises austuses põlastust, teavad vaid need, kes mäletavad. Hirm oli kõige alus. Kogu ühiskonna, mida ohjati just selle abil, alustades jäikadest lastekasvatusmeetoditest kuni poliitilise ladviku psühholoogilise propagandani.

Tänapäeval on hirm isegi mõnevõrra taunitav. Mida sa kardad, küsitakse, tossike oled või? Pannakse end proovile, olgu füüsiliselt või psüühiliselt, töö või puhkuse ajal. Läbid katse, oled tegija. Ei läbi, kahju küll, võtame järgmise. Nii antakse maailma põlgavat käitumist edasi ka lastele. Osa meist on aga hirmu sealt kaugelt kaasa toonud ja see elab inimeses edasi, väljendudes alateadlikult ranguse ja ähvardustena ning nakatades seega tahes-tahtmata järgmisi, kes vajuvad mõttesse ja maadligi, uskumata, et nad millegagi hakkama saavad. Kus on mõistlik piir nende kahe vahel?

Minu nelja-aastasel pojal on praegu pimeduse ja kollide kartmise periood. Kui tal on vaja väljakäiku minna, peab keegi alati selle ukse taga valvama. Täiskasvanu jaoks oi kui tobe ja oi kui tüütu, eks ole. Aga alati, kui ma end kokku võtan, käsil­oleva pooleli jätan ja pojaga kaasa lähen, et ukse taga seista, läheb lapse nägu kergendunult naerule ja ta ütleb mulle: «Ema, sa oled mulle nii kallis.» Sest tema jaoks olen ma riidlemise ja tänitamise asemel aktsepteerinud tema vajadusi ja ajutist eripära. Ma olen austanud tema otsuseid ja valikuid. Ja hirme. Mitte püüdnud neid jõuga maha suruda või naeruvääristanud. Usun, et just nii saame neist kunagi ka üle. Olen enam kui kindel, et ma ei jää elu lõpuni tema tualetiukse taga seisma. Aga praegu on tal seda vaja, et end turvaliselt tunda. Et ma aktsepteeriksin ja austaksin teda sellisena, nagu ta on. Nagu meil kõigil.

Austuse alus on austus. Vastas­tikune. Isegi siis, kui teine pool tundub nõrgem või rumalam. Ja eriti siis. Sest austav abi ja suunamine, tundmine, et keegi sinusse usub, motiveerib elus edasi püüdlema palju enam kui pimeduses vette viskamine, et irvitava rahvahulga silme all vaadata, kas ujub välja.