Marika Kirch: tulistamisvaba kooli võimalikkusest. Kas tuleme toime?

Koolitulistamine. Küünlad õpetajale. 28 oktoober Paalalinna koolis. ELMO RIIG/SAKALA Foto: Elmo Riig / Sakala

Mis viib tänapäeval selleni, et koolipoiss mõrvab oma õpetaja või kaasõpilased, arutleb psühholoog ja sotsioloog Marika Kirch Õpetajate Lehes.

Minu arutlus ei kuulu rubriiki «Meie ajal oli rohi rohelisem». Ma ei arva, et minu kooliajal oli lapsel koolis õppida või õpetajal õpetada parem kui praegu. Samas tahaksin ma aru saada, mis tänapäeval viib selleni, et koolipoiss mõrvab oma õpetaja või kaasõpilased. Ka näiteks muidu nii turvalises Soomes. Kuid pangem tähele – seda ei ole juhtunud siiski mitte igas riigis. Noore põlvkonna kasvamine on kultuuripõhine. Mis on siis meie kultuuris niivõrd drastiliselt muutunud, et õpetaja mõrv on saanud võimalikuks? Enamik Soome koolitulistamiste analüüsidest lähtuvad mõrvari isikust, isiksuse väärastumisest, aga mul on kahtlus, et midagi on ühiskonnas muutunud süsteemselt.

• • •

Sattusin esimesse klassi minema vanasse kooli, mis oli taas kohandatud kooliks vahetult suvel enne õppeaasta algust. Pärnus sündis pärast sõda palju lapsi ja 1. keskkooli ei mahtunud nii palju õpilasi, kui koolinimekirja üles oli antud. Nii otsustati avada uuesti vana koolimaja Karja tänavas, mis kunagi oli algkoolina kasutuses olnud. Õpilased korjati taasavatavasse kooli kokku linna teistest koolidest, kust ei saadetud nn Karja kooli (nagu teda nimetati) muidugi mitte priimuseid, vaid käitumishäiretega, vaimse puudega või mingil muul põhjusel istuma jäänuid. Seega oli meie koolis peale oma ringkonna laste keskmisest rohkem poisse, keda võis vabalt linna tuntud pättide hulka arvata. Mida need pätipoisid kõike ei teinud – kaklemine ja õpetajale vastuhaukumine olid tavalised.

Tol ajal võis õpetaja ka kergemat kehalist karistust rakendada – õpilast tutistada näiteks –, kuigi seda juhtus siiski harva. (Mäletan siiski, et kord virutas lauluõpetaja ühele poisile puust pinaliga vastu pead, nii et pilpad lendasid.) Mõnda õpetajat eriti ei hinnatud, aga sellest hoolimata ei olnud võimalik ettegi kujutada, et õpilane oleks õpetajale füüsiliselt kallale läinud.

Muidugi oli ka noorukeid, keda nn kolooniatesse saadeti. Laps­kurja­tegijaid on olnud igas ühiskonnas. Tuleb tõdeda, et tol ajal mätsiti osa vägivallajuhtumeid kinni ja kõigist ei saadud teadagi. Ei saa väita, et Nõukogude ajal ei olnud üldse kättesaadavad külm- või tulirelvad, millega oleks võidud õpetaja elu ohtu seada, aga teadaolevalt seda ei juhtunud. Tavakoolis ei tunginud keegi õpetajale kehaliselt kallale.

Teadagi, mis ühiskonnas me elasime: oli palju ebaturvalisust, pingeid, agressiivselt käituvaid inimesi. Nõukogude ajal oli rahvas võimust eriti võõrandunud. Parteiladvik elas oma, rahvas oma elu. Veel viiekümnendatel valitses selline hirmuõhkkond, et näiteks jõule ei julgetud avalikult tähistada ning võõra inimesega suhtlemisel oldi oma arvamusavaldustes väga ettevaatlikud. Valdav osa ühiskonnast elas ikka veel stalinlike deporteerimiste ja tagakiusamiste mälestustes. Ühiskondlik elu oli kohati naeruväärne, pakkus põhjendamatult äärmuslikke olukordi – kommunismiehitamise võltspatriootlik retoorika tavainimese näruselt vaese olme taustal tundus absurditeatrina. Elati enamasti kaksikelu, mis tähendas, et kodus räägiti üht ja avalikkuse ees teist juttu. (Sellest ajast mäletan, et isa ei jõudnud ära imestada, kuidas muidu täie aruga inimesed võisid oma kõnedes öelda absurdseid loosungeid.) Riigikorda suhtuti kui võõrasse («vene värk!»), mis pigem soosis, kui vähendas kuritegevust.

Ka siis olid koolikiusamine ja tõrjutud õpilased, kuid tõsi, ei olnud küberkiusamist. Ka siis mõned õpetajad norisid, ei oldud kitsid ka krõbedate sõnadega mõne õpilase aadressil («sa tuled tahvli juurde venides nagu härja ila!»), õpilasi võidi alavääristada ja halvustada kogu klassi ees.

Õpilastel ei olnud abiks ega toeks eri- ja sotsiaalpedagooge, abiõpetajaid, psühholooge. Ei olnud kedagi peale klassijuhataja, kui välja arvata kooliarst, kes vaid vaktsineeris, kaalus ja mõõtis. Õpilane enamasti ei julgenudki oma murega õpetaja poole pöörduda. Koolis töötas inimesi, kel nappis ettevalmistust, empaatiavõimet, enesekontrolli jne. Hälbivat käitumist ja vaimseid häireid ei esinenud ühiskonnas vähem kui praegu. Ega olnud siis ka lapsevanemad laste kasvatamiseks paremini ette valmistatud kui praegu.

Mis veel oli «meie ajal» teisiti? Õpetajad ei olnud nii ülekoormatud nagu praegu. Õpetaja suhtles lastega tavaliselt rangelt, kuid võiks siiski öelda, et emalikult. Õpetaja suhtlemine lapsevanematega oli spontaanne ja vaba ega käinud ettekirjutuste alusel (arenguvestlus vmt). Õppekavad olid kahtlemata jõukohasemad ja lastel kergem õppimisega toime tulla. Laste aeg ei olnud nii üleorganiseeritud kui praegu (pikad koolipäevad, trennid, huvikoolid jne) ja koolivaheajad möödusid tihti looduslähedastes tingimustes maal. Oluline vahe tundub olevat ka selles, et õpilase kasvukeskkond (sh kool) ei mõjunud niivõrd igapäevase uue infotulva lisandumisega, vaid pigem moraalinormide meeldetuletusega. Ideoloogiline pressing oli, aga lastele siiski mitte väga tuntaval moel. Näiteks ideoloogiline loosung kooli laval «Õppida, õppida, õppida!» tähendas sisult usinaks ja korralikuks õpilaseks olemist.

• • •

Palju on väidetud, et nõuka­ajal ei tuntud sellist silmipimestavat edukultust, nagu näeme praegu. Ootused noore tuleviku suhtes ei pannud talle peale suurt majandusliku edukuse survet. Kosmonaudiks saamine, mis võis kunagi tõesti olla meie põlvkonna laste unistus, tähendas ühelt poolt nii eneseteostust kui teiselt poolt ka usku inimkonna progressi, mitte aga otseselt isiklikku rikkaks saamist.

Oluline vahe on muidugi selles, et õpetaja ei olnud «teenindaja haridusturul». Õpetaja oli veel endiselt maa sool, kuigi tema autoriteet hakkas vähenema juba Nõukogude ajal ning selle üks suuremaid mõjutajaid on ilmselt olnud nüüdisaegse tehnoloogia kiire areng. Õpetaja ei ole enam peamine teadmiste allikas. Infoallikaks (ja mitte ainult!) on nüüd igat sorti nutiseadmed ja internet. Infoühiskond tungib nutiseadmete kaudu klassi, samas selgitab õpetaja endiselt «tahvli ja krihvli» abil Pythagorase teoreemi (või esitab ta selle samal meetodil ekraanil, põhimõttelist vahet ei ole).

Sõdadest, terrorismist päris elus kuuleme kogu aeg, lisandunud on veel virtuaalne maailm, kus põnevust hoiab üleval samuti vägivald ja tapmine. Lapse arengu seisukohast on avalikkuses aktsepteeritud agressiivsus kahtlemata negatiivse toimega. Televisioon ja kino paljundavad vägivallaideoloogiat tõenäoliselt rohkem kui mõni teine kultuurivaldkond. Kuigi ka Nõukogude ajal olid filmid sõjast, kannatustest, jõhkrusest, üritasid need kasvatada pigem nõukogude patriotismi (mis aga eesti koolilastele kohe sugugi peale ei läinud). Filmides näidatakse väga tihti, et vägivald on probleemi lahendamise parim viis (märulifilmid), ja see annab noorele teada, et ühiskonnas väärtustatakse agressiivsust ja jõudu. Kurjust ei võideta tavaliselt õigusemõistmise läbi, vaid peategelase spontaanse ja seiklusliku võitluse abil. Kui vene filmide võltspatriotismi ei võetud omaks, siis tänapäeva märulifilmide kättemaksuideoloogia läheb vägagi hästi peale.

Mõned uurijad on väitnud, et sotsialismi ülesehitamise painest 20 aastat tagasi vabanenud Ida-Euroopa riigid on ameerikalikele väärtustele vastuvõtlikumad kui teised Euroopa riigid. Vabanenuna Nõukogude pärandist oleme võtnud globaliseerunud maailmast üle nii head kui ka halba. Mõni aasta tagasi tehtud hoiakute uuring* näitas, et eesti noored on rohkem kui «vanade» EL-i riikide (Prantsusmaa, Rootsi, Hispaania, Itaalia, Saksamaa) noored valmis kaasa minema globaliseerumise mõjudega. Eesti noored nägid üleilmastumises vähem ohte ja alahindasid selle negatiivseid tagajärgi võrreldes vanade EL-i riikidega. Globaliseerumine tähendab meie noortele eelkõige tingimusteta avanemist kogu maailma suhtes.

• • •

Võrdlev statistika alaealiste tulistamissurmade kohta ei ole kättesaadav, kuid üldine tulistamissurmade statistika näitab, et USA on selles teistest arenenud riikidest kaugelt üle.

Kas selline olukord on taandatav peamiselt tulirelvade kättesaadavusele või on siin siiski nähtav ka ühiskonnas valitsev väärtuseline alus? Vaadates ülaltoodud graafikut, tahaks küll väita, et tulirelvade kasutamine kui trend ja nn koolitulistajad on meile tulnud koos muude Lääne käitumistavadega. Ilma uuringuteta ja kaudse statistikaga on seda väidet muidugi raske kinnitada.

Välismaal (sh USA-s) on püütud uurida koolitulistaja psühholoogilist profiili. Tulistajatel on tõesti ühisjooni, neil on ilmnenud mitmeid isiksusehäireid, isiksusena on nad endassetõmbunud, huvitunud relvadest ja vägivallateemast, on depressiivsed või paranoilised. Samas tuleb arvestada, et isiksusehäirega inimesi leidub igas ühiskonnas, ometi ei saa neist paljudes ühiskondades õpetaja mõrvarid.

Praegu ei ole täpselt teada, mis viis Viljandi õpetaja mõrvamiseni. Tavaliselt öeldakse, et isiku äärmusliku käitumiseni viib mitme teguri kombinatsioon. Muidugi, otsustavad on lapse närvisüsteemi tüüp, kodune õhkkond ja lapsevanemate haritus, relva kättesaadavus, olukord koolis ning paljud muud tegurid. Kuni see on üksikjuhtum, siis ei saa rääkida meil koolitulistamisest kui nähtusest. Pigem on lihtne väita, et tegemist on isiksusehäirega. Kuid Soomes ei jäänud esimene tulistamine ühekordseks episoodiks. Miks ta peaks meil jääma? Õpilaste enesetappude arv on meil pigem suur, mis annab tunnistust sellest, et põhjused, mis viivad õpilase nii äärmusliku käitumiseni, võivad olla olemas nii kodus, koolis kui ka ühiskonnas laiemalt.

Kui oletame, et tegu ei ole ühe isiksuse juhtumiga, vaid ühiskonnas on midagi süsteemselt muutunud, siis kas üks ajend ei või olla see, et rohkem kui kunagi varem on õpilaste hulgas teadvustatud koolitulistamine kui koolikonfliktide lahendamise žanr. See oleks nagu teatud rolli omaksvõtt – kättemaksuviis, kus õpilane «seab õigluse jalule» (samastades end mõne sarnase välismaise kooli «kangelasega»). Ka Viljandi tulistamist nimetatakse tihti koolitulistamiseks, mitte mõrvaks.

• • •

Tundub trafaretne rääkida väärtuste devalveerumisest, aga selles näib siiski olevat peamine põhjus. Tundub, et järjest vähem kohtame inimesi, kes oma elus peavad silmas igapäevasest olmest kõrgemaid väärtusi. Kilbile on tõstetud isikuvabadused kui üks ülimaid väärtusi. Järjest vähem kohtame aukartust ja lugupidamist olulisi väärtusi kandvate institutsioonide ees. Väga harva kuuleme kedagi mainimas aukartust elu ees. Veel eelmisel sajandil suhtuti Albert Schweitzerisse kui ajaloo suurkujusse. Tänapäeval kõnetavad selle teoloogi, arsti ja filosoofi põhimõtted väheseid. Ka meie kooliajal ei olnud iga õpetaja tarkuse etalon, kuid isegi nõukogude koolis esindas ta institutsiooni – haritust kui väärtust, mille ees tol ajal tundis enamik inimesi lugupidamist või isegi aukartust. Mulle tundub, et õpetaja kaduma minevat autoriteeti püütakse praegu taastada vaid õpetaja keskmise palga tõusu abil. Paralleele võib tuua teadusega. Muuhulgas kirjutas Raimond Ubar (21. nov Sirbis) aukartusest teaduse kui institutsiooni ees.

Poliitikutele tundub, et koolis on rohkem vaja õpetada reaalaineid, tehnoloogiaid, majandusteadust, infotehnoloogia valdkonda kuuluvat – just need näivad olevat tulevikuinimesele vajalikud valdkonnad ja tegevusalad. Õpilase isiksuse eetiline areng peaks olema nagu tehnoloogiate ja majanduse õppimisega iseenesest kaasnev nähtus. Tuleb tunnistada, et kehtiv gümnaasiumi riiklik õppekava sõnastab tõesti alusväärtustena aususe, hoolivuse, aukartuse elu ees, õigluse, inimväärikuse, lugupidamise enda ja teiste vastu. Õpilastes kujundatav kultuuri- ja väärtuspädevus on selles õppekavas mainitud kui suutlikkus hinnata inimsuhteid ja tegevust üldkehtivate moraalinormide ja eetika seisukohast. Kuid kas sellest piisab, kui neid vaid õppekavas mainitakse? Kuidas neid väärtusi koolis teadvustatakse, omaks võetakse, esile tuuakse?

Paljudes koolides on pärast Viljandi sündmust hakatud juhtumit analüüsima, et teada, mis sel puhul ette võtta ja kuidas keerulises olukorras abi leida. Minu arvates on sellest vähe kasu. Sellest ei piisa, kui prognoosida iga õpilase potentsiaalselt kuritegelikku käitumist. See on tagajärgedele reageerimine. Tõenäosus järjekordset koolimõrva ära hoida on väike, kui ühiskond ei suuda vähendada vägivallaideoloogia domineerimist meelelahutuses, kui ei väärtustata eetilist inimest, kui millegi ees ei olegi enam vaja tunda aukartust.

Kas tõesti ei saa midagi muuta, et me ei kuuluks «koolitulistamise riikide» hulka?

* Eesti noorte hoiakud globaliseerumise suhtes. Les Européens Face à la Mondalisation. Paris, 2007.