Ilmar Tomusk: kuhu kaob uudishimu?

Ilmar Tomusk Foto: Toomas Huik

Üha vähemaks jääb asju, mis lapsi nutisuhtluse ja sotsiaalvõrgustike kõrval tõeliselt kõnetavad, kirjutab lastekirjanik Ilmar Tomusk Õpetajate Lehes.

Ühel päeval käisin lõunapausi ajal suppi söömas. Sain söögi kätte ja istusin laua taha. Minu lähedal toimetas koristaja, kes astus prügikasti juurde, surus jala pedaalile ning pistis kasutatud salvrätikute nutsaka justkui iseenesest üles tõusnud kaane alla. Samal ajal tuli sööklasse noor abielupaar väikse pojaga. 4–5-aastane poiss vudis sööklasse just sel hetkel, kui koristaja jalaga prügikasti pedaali vajutas. Selles tegevuses oli midagi, mis poisiklutti tõsiselt paelus. Ta vaatas suurte silmadega prügikasti, justkui oleks näinud jõuluvana või päkapikke.

Isa ja ema asusid menüüd uurima, poiss aga läks prügikasti juurde. Ta vajutas jalaga ettevaatlikult pedaali ning prügikasti kaas tõusis aeglaselt üles. Poiss hakkas õnnest hüppama, sest oli suutnud masina tööle panna. Edaspidi oli ta juba palju julgem: vajutas pedaali mitu korda järjest, kord kiiremini, siis aeglasemalt, ning jälgis imetlusega, kuidas kaas muudkui tõuseb ja langeb.

Järsku märkas ema, et väikemees mängib prügikastiga. Ta tormas lapse juurde, haaras sel käest ja võttis endaga kaasa.

Seejärel läksid isa ja ema kassajärjekorda. Kui poiss oli aru saanud, et vanemad on valvsuse kaotanud, sibas ta uuesti prügikasti juurde ning üritas välja selgitada, mismoodi see masin töötab. Tema silmis põles tõeline uudishimu. Poiss uuris prügikasti seest- ja väljastpoolt, niipalju kui see võimalik oli, ja vajutas pedaali, niipalju kui ta jaksas. Peagi oli ema taas platsis.

Pere istus laua taha sööma. Sel ajal, kui isa ja ema omavahel vestlesid ja praadi sõid, libistas poiss end toolilt vaikselt maha ning suundus taas prügikasti juurde. Jäi mulje, et tegemist on maailma kõige põnevama asjaga ja just praegu tuleb välja selgitada, mismoodi see töötab. Seda ei takistanud isegi riidlemine ega mitmekordsed keelud. Oli näha, et laps on põnevil ning õnnelik. Mitte sellepärast, et talle pirukat osteti, hoopis seetõttu, et ta sai uurida tõeliselt põnevat asja.

Mis sellest poisist ja tema uudishimust edasi sai, ei oska ma öelda. Võib-olla sai kodus veel kord riielda. Aga vahest leidis isa mõne katkise kodumasina, mille ta poisiga koos ära lammutas. Ma ise olen kõik vanad kodumasinad, aparaadid ja elektroonikaseadmed oma poistele „taaskasutusse” andnud ja nad on selle üle väga rõõmsad olnud. Neist saadud juppidest on tehtud uusi „tooteid”: mänguautosid, ventilaatoreid, lauakõlareid, on harjutatud mutrite ja kruvide keeramist ja jootmist.

Üks teine poiss enne teda …

Pedaaliga prügikasti uurivat poissi vaadates meenus mulle üks teine poiss. Tollel polnud elus nii hästi läinud kui meie prügikasti-poisil, kelle isa ja ema sööklasse pirukat sööma viisid. Tema isa oli surnud veel enne, kui poeg sündis, ema oli läinud uue mehe juurde ning jätnud poisi vanaema kasvatada.

Koolipoisina ei paistnud ta justkui millegi erilisega silma.

Maal, kus poiss elas, puhus tihti kõva tuul. Kui koolilapsed end hämaratel hommikutel läbi tormituule kooli poole pressisid, võis külarahvas näha omapärast pilti. Kõnealune poiss oli kannaga teele joone tõmmanud. Ta läks sellest veidi eemale, võttis hoogu ja hüppas, mõõtis hüppe pikkuse ära ja pani selle märkmikusse kirja. Seejärel võttis ta hoogu teiselt poolt joont, hüppas, mõõtis ja pani kirja. Ja nii mitu korda järjest, ikka allatuult ja siis jälle vastutuult.

Ühel päeval kooli jõudes oli poiss üleni higine ja seletas teistele, et täna oli torm terve jala võrra tugevam kui eales varem. Kuna keegi ei saanud aru, millest ta rääkis, viis ta hiljem kaaslased oma hüppepaigale ja seletas neile, mismoodi hüppe pikkus ja tuul omavahel seotud on.

Samal ajal, kui poiss käis koolis, ehitati sealkandis tuuleveskit. Pärast tunde põikas ta ehitusplatsile, jättis kõik kenasti meelde ja ehitas endale oma isikliku minituuleveski, mis, ime küll, töötas ja jahvatas isegi jahu. Küllap tekitas ta hr Clarki juures, kus ta korteris oli, sellega parasjagu segadust. Ja kogu oma taskuraha kulutas ta tööriistadele, mida olid kõik kohad täis.

Siis läks poiss ülikooli, kus omandas bakalaureusekraadi, kuid ei saanud edasi õppida, sest ülikool suleti katkuepideemia tõttu ligi kaheks aastaks. Kaks aastat vaba aega, mida kõike selle jooksul teha jõuaks: reisida, pidudel käia, sõpradega õlut juua. See noormees aga tegi hoopis midagi muud, tegi „iseseisvat tööd”, nagu seda tänapäeval nimetatakse. Talle ilmselt ei tulnud pähegi lause, mida praegused õpetajad päevast päeva ja tunnist tundi kuulevad: „Mul on õppimata, ma ju puudusin eelmisest tunnist.”

Iseseisev töö tähendas tegelemist gravitatsiooniteooria, fundamentaalsete füüsikaseaduste ja matemaatika, sh diferentsiaal- ja integraalarvutusega, samuti keemia, optika ja paljude teiste valdkondadega.

Küllap saite aru, et see teine poiss oli Isaac Newton – mõjukamaid teadlasi, kes eales elanud.

Kuna otsustasin kuulsa teadlase paari lausega ühte oma järgmisse lasteraamatusse kirjutada, proovisin aru saada, mis ajendas seda poissi tegelema just nende asjadega, millega ta tegeles. Lugesin läbi mõned temast kirjutatud raamatud ja artiklid, lõpuks võtsin kätte ka tema „Loodusfilosoofia matemaatilised alused” („The Mathematical Principles of Natural Philosophy”). Sain aru, et edasiviiv ja taganttõukav jõud kõikide tema tööde ja saavutuste puhul oli uudishimu ja soov aru saada, kuidas maailm toimib.

Enda sõnul polnudki ta matemaatik, matemaatika oli vaid vahend, mida oli vaja selleks, et maailma mõista. Tal puudus huvi oma ideid teistele seletada, ta polnud kuigi aldis oma töid avaldama. Tema eesmärk oli ise asjadest aru saada. Ka juba vanemas eas, kui ta oleks võinud vabalt loorberitel puhata, kannustas teda uudishimu ja soov lausa matemaatilise selgusega aru saada kas või sellest, kuidas valerahategijad tegutsevad või kuidas riigi rahandus toimib. Uudishimu ja soov teada saada, kuidas asjad tegelikult on, paistab välja ka tema teoloogiatöödest.

Teine oluline joon, mis mulle tema juures silma hakkas, on võime keskenduda probleemile ja töötada lahenduse nimel seni, kui lahendus on käes. Seda omadust mainitakse tema elulooraamatutes korduvalt.

Uudishimu kaob algkooli lõpus

Ka selles väikses pedaaliga prügikasti uurivas poisis oli elav uudishimu. Ja ta oli järjekindel, ta tahtis tõesti teada saada, kuidas see asi töötab.

Käin aeg-ajalt lastega koolides kohtumas ja võin kinnitada, et esimeses, teises, kolmandas ja neljandaski klassis näen ma sedasama elavat ja põlevat uudishimu, mida nägin oma prügikasti-poisis ning alla- ja vastutuult kargavas väikses Isaac Newtonis.

Aga sealt edasi hakkab uudishimu kaduma, sellega koos hakkab kaduma soov maailma enda jaoks lahti seletada, sellest paremini aru saada.

Ma ei oska öelda, miks ja kuhu see uudishimu kaob. Kuid nii koolis tunde andes kui ka tuttavate õpetajate ja lastevanematega suheldes jääb mulje, et üha vähemaks jääb asju, mis lapsi nutisuhtluse ja sotsiaalvõrgustike kõrval tõeliselt kõnetavad. Levima on hakanud pinnapealsus, soov leida kiiresti valmis vastuseid. Keskendumisvõime on teinud taandarengu – kui pilt kiiresti ei vaheldu ning sellel ei saa klikkida, siis on igav. Kadumas on sihikindlus ja soov eesmärgi nimel pingutada.

Muidugi on täiskasvanutelgi lihtsam saata laps üheskoos maailma avastamise asemel multikaid vaatama või arvutimängu mängima. Valmis vastuseid guugeldada on palju kergem kui oma peaga mõelda.

Ma ei tea, kas probleem on koolis, ülepaisutatud aine- ja õppekavades, kodus (vanemate elu on ju nii kiire) või kuskil mujal. Või on probleem hoopis selles, et saavutus pole mitte teadmised, vaid hinne?

Me peaksime midagi ette võtma, et see elav ja loomulik uudishimu, mis igas poisis ja tüdrukus olemas on, seaduste ja määruste, õppe- ja ainekavade ning üha enam võimust võtva nutimaailma padrikus ühel hetkel lihtsalt kaotsi ei läheks. Sest sellega koos lähevad kaotsi meie oma Newtonid, Edisonid, Teslad, da Vincid, Gutenbergid, Bellid, Marconid, Einastod ja Pärdid, Apple’id, Nokiad ja Skype’id.