Triin Lauri

FOTO: Erakogu

Selle aasta riigikogu valimiste sotsiaalpoliitika platvormidest leiab “uut ja vana”. Perepoliitika on jätkuvalt üks peateemasid, ent erinevalt varasemast on esile tõusnud ka tervishoiu küsimused. Pensionipoliitika seevastu on valimislubadustes marginaliseerunud, vaatamata kulude murettekitavale tõusule ja senise süsteemi jätkusuutmatusele. Tõsi, nii valusate teemade aus kajastamine valimisplatvormides võiks kujuneda “poliitiliseks enesetapuks”, sestap pole ka imestada, et nendest vaikitakse.

Anu Toots

FOTO: Erakogu

Suurimaks üllatuseks valimisprogramme lugedes kujunes hoopis see, kuivõrd ühte nägu on omavahel läinud kaks koalitsioonierakonda ja kaks opositsioonierakonda. Sotsiaalpoliitikas võiks eriti eeldada, et uusliberaalne Reformierakond  ja Sotsiaaldemokraadid üksteisest selgelt eristuvad. See pole aga nii, sest mõlemad on teatud mugandustega laenanud Bushi omaaegse reformiloosungi “ühtki last ei jäeta maha”, räägivad personaalmeditsiinist ja hambaravist ning laulavad Põhjamaast. Opositsioonis olevad IRL ja Keskerakond panevad põhirõhu palgavaesuse vähendamisele ja tööhõivele, pooldavad pensionikindlustuse koefitsiendi revideerimist ja teenuste arendamist. Siiski eristuvad Keskerakond ja IRL omavahel selgemalt kui Reformierakond ja SDE ning seda just kontseptuaalsetes lähenemistes.

Sotsiaalpoliitika kaugem eesmärk - heaolu tõus, oleneb olulisel määral sellest, kuidas suudetakse pöörata kulud sotsiaalseks investeeringuks ja ohjata rahvastikuvananemise mõjusid. Seepärast uurimegi lähemalt, milliseid lahendusi parteid siin pakuvad?

Rahvastikuvananemise  tagajärgede vastu aitab eeskätt perepoliitika, mis peaks toetama sünde, investeerima lastesse ning aitama parandada naiste hõiveväljavaateid. Perepoliitika kujundamisel on kaks printsipiaalset küsimust.  Esiteks, kas laste  saamine on avalik või era-asi? Vananev Euroopa on siin selgelt liikumas suurema sekkumise suunas – lastest on saamas avalik huvi. Sellest on kantud ka Eesti parteide valimisprogrammid nentides jõuliselt, et õnn peitub lastes (RE), et perepoliitika on tuleviku nurgakivi (IRL) ning, et kaasav, hooliv ning tugevate perede Eesti suudab kindlustunnet tõsta (EKRE, RÜP, SDE, Rohelised). Sarnane üksmeel valitseb ka lastetoetuste tõstmises ning tõdemuses, et Eesti laste vaesus on üksikema nägu. Sellest tulenevalt pakutakse toimetulekutoetuste süsteemi tõhustamist, elatisraha fondi; vaesuse, perevägivalla ja lastekaitse fookuse alla võtmist. Teiseks perepoliitika võtmeküsimuseks on see, kuidas käsitleda perekonda? Kas tervikliku institutsioonina või pigem autonoomsete liikmetena, kel on oma huvid ja õigused? Tänastes valimisprogrammides domineerib traditsiooniline pere ja selle päästmise vajadus (Vabaerakond, IRL, EKRE). Arvestades Eesti erasfääri traditsioonilisust ja konservatiivsust ei olegi see vast üllatav. Konservatiivsusest on kantud ka Vabaerakonna ja IRLi lubadused pakkuda peredele suuremat valikuvabadust, nt võimalust valida koduhoidu, lasteaia või hoopis omaalgatusliku kogukonnahoiu vahel. Võrdõiguslikkuse vähene käsitlemine „uue põhjamaa“  narratiivis on aga ootamatu. Tark perepoliitika lubaks pere ja karjääri edukalt ühendada, tagades ka võrdsed võimalused. See eeldaks nii paindlikkust, erinevate lahenduste kooskõla kui ka arusaamist sellest, miks senised praktikad ebavõrdsust taastoodavad. Nt toob jäik ja panusepõhine vanemahüvitis (mille eest Reformierakond kindlalt seisab) kombinatsioonis väikelaste hoiukohtade nappusega kaasa ebavõrdsusprobleemi kumuleerumise. See aga tähendab, et mõni laps „jääb maha“ juba väga varases eas. Seega ootaks hoiukohtade juurdeloomise kõrval ideid, kuidas tänaseid hoiu- ja koolikohti selliselt jagada, et selle saamine ei sõltu pere ajaressursist, nutikusest ega jõukusest. Võrdõiguslikkusele pakub tõhusamat väljavaadet IRL, kelle perepoliitikate pakett käsitleb ka soolist palgalõhet ning lubab kehtivat vanemahüvitise korda paindlikumaks muuta. Paindlikkust valida, millises mahus ja millal kasutada vanemahüvitist, millal ja millist hoiuteenust tarbida ning kas töötada osa- või täisajaga, toetavad ka sotsida ja Vabaerakond.         

Järgmine vananeva rahvastikuga ühiskonna probleem seisneb selles, et rohkem tuleb pakkuda teenuseid kui abirahasid, sest eakatel on tavaliselt kõik “asjad” juba olemas. See on eriti pakiline Eestis, kus paljud eakad elavad üksi, kaugel lastest ja lastelastest. Paraku eelistab enamik erakondi toetustepõhist sotsiaalpoliitikat, vaid Keskerakond ja IRL tõstavad esile teenuste arendamise vajadust. Keskerakond jääb selles oma traditsiooniliste nõudmiste juurde, IRL tuleb välja aga nn “uue põlvkonna teenustega”, mis on rajatud inimvara hoidmisele ja  “iseseisva elu kontseptsioonile”. Uue põlvkonna teenused töötavad nii et, riik ja omavalitsus loovad mitmekesise teenuste keskkonna ja võimalused, kuid igaüks peab ise toimetama ja endale sobilikke valikuid tegema. Taoline mitmekesine korraldus peaks suutma vältida suurt bürokraatiat ja riiklikke massiteenuseid, mis kaasaegses ühiskonnas paljudele enam ei sobigi. Kuigi IRLi ideele võib teatud idealismi ette heita, on põhimõtteliselt tegu just sellise lahendusega, mida analüütikud kitsikuses vaevlevatele heaoluriikidele soovitavad.

Euroopas on kõigile saanud selgeks, et käes on “pideva nappuse” ajastu ning heaolu tagamiseks ei saa enam lihtsalt jagada rohkem raha kõigile. Eesti erakonnad puudutavad seda keerulist kohta väga vähe. Kõik lubavad küll  tööjõumakse alandada, ent millega täita sotsiaalkassade suurenev defitsiit? Vaid Sotsid ja Keskerakond on söandanud mõned varasemad teemad uuesti välja käia. Nii pakutakse tööõnnetus- ja kutsehaiguse kindlustuse sisseviimist (SDE, KE), haiglate kapitalikulude katmist riigieelarvest (KE), täiendava tööandjapensioni loomist (SDE). Keskerakonna idee katta haigushüvitisi töötukassast on paraku vaid poolik lahendus. Parempoolse valitsuse puhul tuleb kodanikel valmistuda selleks, et iga inimene leiab lahendused täiesti ise (Reformierakonna puhul) või et teenused toimivad siis, kui leidub toetav kogukond ja endal piisavat pealehakkamist pakutava hulgast valikuid kujundada (IRL puhul).

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et erakondade sotsiaalpoliitika programmid osutusid palju sisukamaks kui mulje, mis nendest reklaami ja meedia põhjal oli jäänud. Seega tasuks igal valijal mäletada, et “oma silm on kuningas” ning pühendada kümmekond minutit valimisprogrammide läbilibistamisele.