Siim Veskimees.

FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Ulmekirjanik Siim Veskimees kirjutab Postimehe arvamusportaalis NASA järjekordsetest eelarvekärbetest rääkides, et inimkond on tegelikult rikkam kui kunagi varem ning et planeedimissioonidele eraldatav raha on väiksem, kui ameeriklased kulutasid 2012 koeramänguasjadele.

««Vee aasta lõpul saavutasid tsentrifugaalprotsessid muistses Impeeriumis märgatava arengu. Selle kasutas ära Püha Ordu, mis praktiliselt esindas feodaalse ühiskonna kõige reaktsioonilisemate rühmituste huve...» Aga kas te teate, kuidas põlevad laibad tulpade otsas lehkavad? Kas te olete kunagi näinud lõhkirebitud kõhuga alasti naist tänavatolmus vedelemas?» (Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Raske on olla jumal»)

Meil on 21. sajand ja vähemalt lääne tsivilisatsioonis niimoodi inimesi ei tapeta. Inimesed tapavad end ise. Nad ei lehka postide otsas ega vedele teetolmud, nad kustuvad masendusse ja lootusetusse kusagil märkamatus üksinduses. Või vähemalt nii me arvasime.

Estori Rumatal (või täpsemalt maalasel Antonil) oli üks tohutu eelis – ta nägi süsteemi, sest oli relvastatud teooriate, mudelitega ja teiste maailmade kogemustega. See, et ta midagi ära teha ei suutnud, on iseasi; aga ta vähemalt üritas. Meie planeedi asukate lohutult pisikesel mõtlemisvõimelisel osal on kasutada tsivilisatsiooni viie tuhande aasta kogemused, kuid peamiselt õpetavad need sedasama – inimesed ja rahvad käituvad otstarbekalt siis, kui kõik muud võimalused on ammendatud. Teadmine võib olla needus – sa näed ette, tead või aimad enam-vähem, kuidas asjad lähevad, kuid ei saa mitte midagi teha...

Horezmi šahh lõi 600 000 mehega põgenema 20 000-lise mongolite väe ja arvas, et Tšingis-khaan ei julge teda enam kunagi rünnata. Paari aasta pärast tema riiki enam ei olnud. Kindlasti leidub ka tapamajja sõidutatavate sigade hulgas see, kes sõimab teisi rumalateks õnnetusekuulutajateks. Pole mingit tähtsust, kas ta lõpuks mõistab kahetsedes oma viga, süüdistab teisi («meid ei oleks tapetud, kui oleksime vähem ruianud») või lihtsalt karjub kõige kõvemini – ta ei vastuta oma sõnade eest ja kui ka vastutaks, siis mida see muudaks?

Ei, jutt pole ainult Ukraina konfliktist või ISISest. Jutt pole ka riigikogu valimistest, mis oma pentsikul, karikatuursel viisil imiteerib leppimatut võitlust maailmanägemiste vahel. Nende konfliktidega on kõik selge ja alustõed sõnastati juba antiik-Kreekas – pole olemas tõelist intellekti (kultuuri) võimeta end kaitsta. Kui austame koloraadiku õigust klaverisse roojata, on õigus Venemaal; kui tolereerime usuhullu õigust päid lõigata ja kellele tahes tina anda, on õigus ISISel; kui arvame, et riiki peab juhtima lollile rahvale järjekindlalt puru silma ajades, valime tagasi senised juhid.

Tegelikult tegi meele nukraks ja sundis kirjutama teade, et NASA lükkab jälle tänu eelarvekärbetele mõned planeeritud missioonid määramata tulevikku

Jutt rahapuudusest on jama. Inimkond on rikkam kui kunagi varem. Planeedimissioonidele eraldatav raha on väiksem, kui ameeriklased kulutasid 2012 koeramänguasjadele. Oleme kaotamas midagi palju olulisemat, mida küllap ei saagi ühe sõnaga defineerida – oleme libisemas uude pimeduseajastusse.

Ah et teeme enne asjad Maal korda? Kulutame raha nälja ja haigustega võitlemiseks? See on hukatuslik enesepettus. 1990ndatel aitas lääs Venemaad – tulemus: Tšetšeenia sõda, Gruusia sõda, Ukraina sõda ja arvatavasti oleme ootejärjekorras esimesed. Mis kasu on aina parematest vaktsiinidest, kui juba kadunuks peetud nakkushaigused ilmuvad tsiviliseeritud maades jälle välja, sest juba päris palju on neid vastutustundetuid lollpäid, kes oma lapsed vaktsineerimata jätavad? Kusjuures Nõukogude Liidu surus põlvili just aastakümnete pikkune pingutus kosmosetehnoloogiates, mis Tähesõdade programmi valatuna oli midagi sellist, mis Kurjuse Impeeriumil selgelt üle jõu käis.

Kordame nagu mantrat, et ära anna näljasele kala, anna talle õng. Aga kui tal on aru ainult niipalju, et selle õngega sulle virutada?

Jah, ma tean, praegu murrab hulk väikehingi seda lugedes pead: «... oot, meil on rassism, seksism, natsism, ksenofoobia, homofoobia... kuidas sõimata seda, kes diskrimineerib mõistuse alusel?...» Kas veame kihla – see sõna tuleb! Ja siis tuleb mingi jälk loosung ka nende kohta, kes söandavad nalja teha.

Kuni veel lubatakse – maailm jaguneb lollideks ja tarkadeks. Tegelikult arvan, et ikka tuleb õng anda, aga õpetada seda ka kasutama, kusjuures tihti pole see võimalik ilma ise seda õnge süstemaatiliselt piitsana kasutamata. Alternatiiv on, et jäädki talle aegade lõpuni kala püüdma, tehes lisaks midagi hoopis negatiivset – õpetades, et loll olla tasub ära.

Jutt on siin inimsuhetest üldisemalt. Humanism on tore asi, aga iga asja saab absurdini viia, kuni see muutub iseenda vastandiks. Hoolimine ja tolerantsus ei tohi muutuda ignorantsuseks ja selgrootuseks. Trash metali-baaris ei võida hea sõna midagi – seda pole lihtsalt kuulda.

Kuidas sellises maailmas ellu jääda?

Kindlasti on kõik kuulnud soovitusi asendada eesti keele käänded millegi sobivamaga. Vene ajal olid need imestav, ülistav ja mittemidagiütlev, täienduseks imbus ilmaolev. Mis muutunud on? Noh, liigume jälle 14 suunas, ajakohased käänded on ägav, hämav ja pikaltsaatev.

Öeldakse, et intelligendi kasvatamiseks läheb kolm põlvkonda ja džentelmeni kasvatamiseks kümme. Džentelmenide kasvatamist ei tohi eesmärgina unustada, kuid hetkel tuleb rääkida Eesti intelligentsi taastamisest, sest vahepeal kaks põlvkonda üritati meist vatnikuid teha. Peab tunnistama, et teatud eduga. Poliitikud on osa intelligentsist.

Paljud kirtsutasid viimast lauset lugedes nina. Robert A. Heinlein on kirjutanud: «Usun, et suurem osa poliitikuid on ausad. Iga kinnimakstu kohta tuleb sadu, kes kuulsust ja tunnustust ootamata töötavad selle maa eest väikese tasuga või tasuta. Kui see nii poleks, poleks me iial kolmeteistkümnest kolooniast kaugemale jõudnud.» Õnnelik inimene, eks ole? Aga jah, tema räägib USAst, meie siin... peame just sellest alustama! Näiteks sellest, et neid kõlbmatuid mitte tagasi valima.

Vajame riigimehi, kes mõtleksid mitte järgmiste valimiste, vaid põlvkondade kontekstis. Selleks ei sobi mingi ala spetsialistid, kes ei adu suuremat pilti ja jäävad nokitsema oma valdkonna pisiasjadesse. Selleks ei sobi igat masti suhtekorraldajad (ajakirjanikest juristideni), sest riik ei püsi tühjal jutul, ja selleks ei sobi sõjaväelased, sest rahuaja vaba kodanik on väga halb käsutäitja.

Riigimehed saavad tulla ainult endast lugu pidava rahva hulgast. Täpsemalt, ainult endast lugu pidav rahvas suudab valida riigimehi valetajate, varaste ja patoloogiliste manipuleerijate asemel. Teatud mõttes on see nõiaring – riigimees peab toetuma oma riigile lojaalsetele õpetajatele, ärimeestele ja sõjaväelastele, kust neid aga võtta, kui õpetajatele ei maksta, sõjaväelasi nöögitakse ja tegijad kipuvad asju pakkima...

Muutus saab alata ainult meist endist

Elame ajastul, kus üks majandusmõttesüsteem parasjagu pankrotti läheb, ja jutt pole siin pelgalt sisuliselt ainult tühjast õhust koosnevast finantssektorist, mis küll võimaldab teinekord üht-teist suurt korda saata, enamasti aga lõbustab meid perioodiliste kollapsitega. Jutt on kujutlusest, nagu oleks ainus võimalus tsivilisatsiooni püsti hoida võimalikult kiiresti võimalikult palju rämpsu tootes.

Oleme selles osas juba jõudnud absurdini seda ise tajumata, kusjuures Eestis on olukord palju teravam kui arenenud riikides – meil müüdav, isegi kui sel on sama nimi, on hulga viletsam. Võtame keskmise Hiina toodangu – rämps. Kes meist poleks imestanud, kuidas on võimalik nii viletsaid asju teha? Geniaalne on sealjuures see, et nad ostavad meilt rämpsu, näiteks vanametalli, pressivad seda natuke, värvivad üle, pakivad ja müüvad jälle tagasi. Kuidas me saame nii lollid olla, et ikka ostame? Aga, noh, alustame valitsusest...

Enesest lugupidamine algab ka sellest, et me ei tarbi rämpsu, ja seda nii materiaalsel kui vaimsel tasemel. Võtame näiteks Maalehe – kas Eesti maainimene on tõesti nii lootusetult loll, et teda tuleb toita Mangi horoskoopidega? Või mis see Telegram ja muud taolised paremad on? Sõnavabadus peab loomulikult olema, ent inimesed ei ole võrdsed ja targemad peavad rumalamaid aitama ning seega peaks ökonoomsema aruga kodanike jaoks ikkagi olema vaimse sõnniku juures märkus, millega tegu.

Eestluse taassünd – sest midagi vähemat me ei vaja – saab toimuda ikkagi ainult läbi vastandumise. See ei pea sugugi olema destruktiivne – meil ei ole otseselt vaja vastanduda ei Euroopa Liidule, Venemaale, islamile, sisserändajatele, juutidele, homodele, kohalikule vene vähemusele ega kasvõi Põhjamaadele. See algab enese ja oma väärtuste määratlemisest ning läbimõeldud töötamisest suunal, mis kõige paremini kasutab ära head ja unikaalset, mis Eestis on. See tähendab eelkõige väärikust ja mõistust, kuid peab juba olemuslikult olema vajadusel võimeline ka jõudu rakendama.

Oluline on mõista, et see ei saa toimuda sabas sörkides või kedagi jäljendades. Ringiga tagasi ka hea uudise juurde: Eesti on alates selle aasta 4. veebruarist kosmoseriik – liitusime ESAga (European Space Agency – Euroopa Kosmoseagentuur). Inimkonna tulevik on kosmoses. Tuleb julgeda mõelda suuri mõtteid, sest häving algab vaimsest kängumisest, sõnamulinast ja reaalsuse eitamisest. Ja tuleb neid mõtteid jõudumööda teoks teha.

Mõned asjad tuleb enda jaoks selgeks mõelda

Rämpsust ja rämpsu tarbimisest oli juba juttu. Korralikult tehtud autod ja kodumasinad näiteks võivad tänapäeva tehnoloogiate juures vabalt pool sajandit vastu pidada. 20 aastat tagasi kuulutas Volvo ühel reklaamil, et 4/5 üldse toodetud Volvodest sõidab ikka veel. Kardan, et nüüd on see suhe hulga kehvem, sest ei üks rahvas ega veel vähem üks tootja saa üldiste «maailmamajanduslike realiteetide» vastu. Ent see on võimalik, kui muuta seadusi.

Kodanikuühiskond – see nõuab ühelt poolt kodanike endi huvi omi asju korraldada, teisalt aga vahendeid, st ka parimad kodanikud on üsna abitud, kui riik korjab maksudena kõik raha ära ja sa pead millegi tegemiseks kõigepealt tõestama vajadust ametnikekarjale, kes vahib sind tühjal pilgul ja häälitseb «jokk-jokk-jokk». Kõik algab suhtumisest, ent seadused peavad olema kooskõlas inimeste tahtega. Lisaks usaldusele ja vastutusele inimeste vahel peab riik olema korraldatud selliselt, et kogukondadel on mõistlik edendada oma elu pikaajaliste plaanide alusel. Lihtsamalt öeldes – senisest kordades suurem hulk tulumaksuraha ja arvestatav osa ettevõtlustuludest peab jääma kohaliku kogukonna käsutada. Kui me seda ei tee, jooksevad praegused protsessid loogilise lõpuni – Eestis on Tallinn, pisut depressiivseid väikelinnu ja tühjus.

Kodanikuühiskond pikemas vaates – ülemöödunud sajandil oli Euroopa ülerahvastatud; sel oli palju põhjusi, mis pole hetkel olulised. Lapsed muudeti luksuseks. Praeguseks on süsteem end kõvasti üle tüürinud ja muutunud iseenda karikatuuriks, sest lapsi ei saa mitte edukamad ja teistele on «eneseteostus», vaid kuna ressursse on sisuliselt lõputult, kipuvad suurema osa rahvastiku juurdekasvust andma need, kellele ühiskonna üldaktsepteeritud edumudel eriti korda ei lähe, sealhulgas tööjõuprobleemi hetkeliseks leevendamiseks sisse toodud võõrad, kes sellele üldse kõrges kaares lasevad. Lääne ühiskond on alles üldse tänu sellele, et perekäitumise muutmine võtab paar põlvkonda aega.

Kui me tahame ellu jääda, tuleb inimese toimetulemine läbi elu uuesti siduda tema otseste eellaste ja järglastega. Äraseletatult – laste kasvatamine ja vanemate eest hoolitsemine on töö, mille eest ühiskond maksab, või vastupidi, ise toime tulevad pered ei maksa makse (va käibemaks, millega peetakse ülal riiki). Oleme nii harjunud riigi ettehooldusega, et selliste mõtete peale küsitakse tavaliselt, miks peavad minu lapsed mind elulõpuni ülal pidama? Halloo, on keegi kodus! – miks peavad kellegi teise lapsed sind ülal pidama? Jah, kui sa oled kogunud varanduse, mille intressidest elad, on kõik korras, ent siin algabki asi mõtlemisest ja sellele sekundeerivatest seadustest – üksikul töölkäijal on isikumaksude koguprotsent näiteks 50 (st mitte oluliselt kõrgem kui praegu), kolme-neljalapselisel perel null.

Sotsialismi häda on selles, et tükk aega enne utoopia saabumist saab rahva raha otsa, liberalismi häda, et paari põlvkonnaga saavad inimesed otsa. Mingit kasu pole manitsemisest või parastamisest («lääs elas põlvkondi üle jõu, nüüd peame koomale tõmbama»). Tuleb hoopis leida midagi, mis elu edasi viiks. Ellu jäävad – nii üksikisikute kui rahvustena – need, kes leiavad millegi, mis neile muutunud situatsioonis eelise annab.

Ja siit jõuame tagasi algse mõtteni – peame taasmõtestama eestluse ja leidma eluviisi, mis sobib uude ajastusse. Püsima teaduse esirinnas, õppima kasutama riskantseid tehnoloogiaid ja avatud mõistust. Peame looma kogukonna, mis annab inimesele kindlustunde ja kus lastel on julge ja hea kasvada.

Aga selle nimel tuleb tööd teha.

Head valimist!

--------

Siim Veskimees (kodanikunimega Ants Miller) kandideerib riigikogu valimistel Vabaerakonna nimekirjas Tallinnas Haabersti, Kristiine ja Põhja-Tallinna ringkonnas.