Juhtkiri: vigastused röövivad elusid

2013. aastal sai Eestis vigastuse tõttu arstiabi 147 790 inimest. Erinevate vigastuste tagajärjel hukkus 958 inimest. Vaadates üleeuroopalist statistikat, on selgelt näha, et Eesti on selles osas mandri üks kurvema pildiga riike. Eriti kehtib see Eesti meeste kohta, naiste puhul on vigastussurmasid oluliselt vähem ning ka koht selles Euroopa äraspidises pingereas madalam.

On selge, et reaalselt ei ole võimalik kõiki vigastusi ning rängemate juhtumite puhul inimeste hukkumist ära hoida – ehk võiks seda saavutada, kui kõik inimesed tuppa kinni panna, terariistad ära võtta, juua anda ainult vett ning igaüht 24 tundi jälgida. Ning ikkagi juhtuks mõni õnnetu libastumine-kukkumine, pea äralöömine vms.

Sellist totaalset kontrolli- ja jälgimisühiskonda meil õnneks ei ole, kuid samal ajal ei saa kuidagi rahul olla sellega, et Eestis on vigastussurmade arv Euroopa Liidu keskmisest nõnda palju suurem. See statistika näitab meile kätte võimaluse, et vigastussurmasid oleks reaalne vähendada umbes poole võrra. Euroopa keskmine tase peaks olema Eestile kättesaadav eesmärk ning sellega tuleb süstemaatiliselt tegeleda. Eelkõige tuleb välja selgitada need põhjused, miks inimesed end vigastavad, ning üritada meisse kõigisse sisendada rohkem ettevaatust, kainet mõtlemist ja ülearuste riskide vältimist.

Ettevaatamatus, purjuspäi lolluse kordasaatmine või lihtsalt hoolimatus ei pruugi isegi olla süstemaatiline. Piisab sellest ühest ja ainsast korrast, kui inimene oma tavapäraseid piire ei pidanud. Ja ongi käes tülikas ja pikaajalist ravi nõudev vigastus, aga võimalik, et ka püsiv töövõimetus või jäetakse lausa eluga hüvasti.

Palju võib muidugi rääkida ühiskonnast ja sellest, kuidas kõrvalseisjad peaksid tõkestama enesele ohtlikuks muutunud kodanikku. Muidugi vajab Eesti enam hoolivust ja kaasinimeste abistamist. Kuid samas tuleb ikka rõhutada, et lõppkokkuvõttes on igaüks ise oma õnne või õnnetuse sepp – kellel meist on võimalik lõpmatult teisele, täiskasvanud inimesele lapsehoidjat mängida?

Eestlane on ka enamasti olemuselt tagasihoidlik ega kipu end võõrastesse asjadesse segama. Võib-olla näib see järvekaldal ukerdav tüüp esialgu lõbus ja ohutu. Kuni selle hetkeni, kuni ta liigselt julgust võtnuna, meri põlvini, ujuma kipub ning siis hiljem vee alt välja tõmmatakse.

Kindlasti jääks palju vigastusi, mürgistusi, tullejäämisi olemata, kui meie eludes leiduks vähem ebakindlust, kui riskikäitumise taustale jäävaid sotsiaalseid põhjusi õnnestuks leevendada. See inimene, kellel on eneseteostuse võimalust pakkuv töö, kellel on lähedaste tugi, ei riski niisama lihtsalt pea ees kuhugi tundmatusse hüppamisega.