Nii palju on siis neid, kes andsid tänavustel valimistel e-hääle. Ja see on ka läbi aegade suurim arv inimesi, kes on kasutanud elektroonilise hääletamise võimalust.
Aarne Seppel: 176 491
26. veebruar 2015, 13:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arv ise ei ole hea ega halb, kindlasti annab see ohtralt tõlgendamisruumi kõigile asjast huvitatuile. Kümme aastat tagasi oli e-valimine eksootiline nišitoode, praegu aga massidesse läinud ja iseenesestmõistetav teenus.
Tegelikult ei taha ma kirjutada valimistest kui kodanikukohusest ja demokraatia pidupäevast, vaid kui ühest e-teenusest. Üldiselt eristab e-teenust teistsugusest teenusest sõltumatus ajast ja kohast. Ehk piltlikult, ma saan e-teenust kasutada siis, kui tahan, asudes füüsiliselt ükskõik kus.
Valimiste puhul mõned piirangud siiski on: arvuti ja selle tarkvara peab vastama teatud tingimustele ning aeg on piiratud. Lisaks on vaja internetiühendust ning suutlikkust end elektroonilistelt tuvastada ja allkirja anda. Kõik need hääletanud inimesed said sellega hakkama.
Vaadates e-valijate profiili uuringu «Kodanike rahulolu riigi poolt pakutavate avalike e-teenustega 2014» järgi, selgub, et e-valijaid on vähem vanemate kui 65-aastaste ning nooremate kui 24-aastaste seas. Vanemad inimesed on tõenäoliselt ka niikuinii väiksemad internetikasutajad, sest sellest vanusest alates kahaneb kõikvõimalike e-teenuste kasutajate arv.
Tähelepanu väärib aga kuus aastakäiku noori, kes sama uuringu järgi sama hästi kui elavad netis, kuid on e-valimiste võimalust kasutanud väga napilt. Eelmisel või üle-eelmisel aastal andis e-hääle vanuserühmas 16–24 aastat vaid 13 protsenti. Seda ei saa otse üle kanda tänavustele valimistele, riigikogu valimised on ikka natuke paeluvamad ja kütavad enam kirgi kui europarlamendi või kohalike omavalitsuste valimised, aga siiski...
Suund on ilmne: vanuses 25–50 eluaastat kasutas e-valimist ligi kolmandik netikasutajatest ning vanemates vanuserühmades e-valijate arv vähenes sujuvalt. Nooremas valijate grupis jäi aga osalemisprotsent vaid 13 peale. Ja miskipärast usun, et kui nad ei vali veebis, ei lähe nad massiliselt ka valimispäeval jaoskonda.
Suurt traagikat siin ei ole: ega saagi eeldada, et kõik peaksid ilmtingimata valimistel osalema, ning küllap aastate lisandudes kasvab nii soov valida kui ka arusaam selle vajalikkusest. Küll aga peaks teenuse pakkuja (ma eeldan, et vabariigi valimiskomisjon) nägema siin võimalust selle kasutajate hulka veelgi enam suurendada.
Eile püstitatud uus e-valijate arvu rekord näitab, et Eesti ei ole mitte teel infoühiskonda, vaid valdavalt juba kohal. See aga nõuab riigilt hoopis teistsugust suhtlust oma kodanikega. Avalikul sektoril on e-teenuste vallas mõned väga head edulood, aga mulle tundub, et need on saavutatud pigem paberi- ja ametnikukeskse mõtteviisi kiuste.
Eesti inimesed on ära teeninud riigi, mis oskab nendega veebis loomulikult ja sujuvalt suhelda. Füüsilised teenused võivad ka olla. E-teenused peavad olema.