Hinnatõus näitab tempot
Juhtkiri: harjutused euroks
8. september 2010, 12:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimaste aastate harjumuspärane majandusmantra räägib valdavalt sellest, et masu surub hindu alla ja eurole üleminek hindu ei tõsta. Millegipärast näeme ikkagi hindade tõusu. Küllap mingitel muudel põhjustel, sest statistikaameti andmetel on hinnad võrreldes aastataguse ajaga kasvanud pea kolm protsenti ning eri sektorite ettevõtjad prognoosivad selle aasta viimastel kuudel hinnatõusu jätku.
Üks kõnekas näide suhtumisest tarbijasse on Nõmme spordikeskus, kes teatas massiivsest hinnatõusust ja põhjendas seda eurole üleminekuga, ehkki sellest, et euro ei saa olla hinnatõusu põhjuseks, on räägitud nii palju, et igaüks peaks seda teadma. Samuti on tarbijad mitme kaupmehe juures avastanud lubamatuid ümardusi hindade näitamisel kahes vääringus.
Hinnad hakkasid mullustega võrreldes tõusma juba märtsis, siis 1,7 protsenti ning näiteks juunis juba 3,5 protsenti. Toona peeti suureks mõjutajaks käibemaksu tõusu läinud aasta 1. juulist. Nüüd peaks käibemaksu mõju ammendunud olema, kuid hinnatõus ei peatu.
Kuid eriti masendav on, et hinnad, mida administratiivselt reguleeritakse ehk mida enne valimisi lubatakse «kontrolli all hoida», on tõusnud peaaegu kümme protsenti. Napilt alla viie protsendi on aastaga kerkinud eluasemekulud.
Neil puhkudel on tegemist kaupade või teenustega, mida tarbimata jätta pole mõistliku elukorralduse juures lihtsalt võimalik. Pole ju mõeldav, et inimene enesele elutuppa voolugeneraatori seaks või üldse kuuse alla elama koliks, viimase teeb võimatuks juba meie kliima. Ning tarbija sundseis on lubanud neid hindu tõsta.
Toidukaupade ja mittealkohoolsete jookide puhul – nende ligi neljaprotsendiline hinnatõus on olulise mõjuga tarbijahinna indeksile – on põhimõtteliselt tegemist samaga: mööbli või riidetüki saab ostmata jätta, toitu mitte. Ning arvestades, kui suur osa jaekaubandusest on vaid paari-kolme suure müügiketi käes, on neil kerge tarbijat survestada.
Hinnatõusukõverat (õigem oleks küll öelda «-sirget») vaadates jääb vägisi mulje, et konkurentsiamet ja tarbijakaitse ei täida kõiki oma ülesandeid ühesuguse innuga.
Hinnatõususurve aina tugevneb ning tarbija peab oma õhukese rahakotiga valikuid tegema. Ainus hea asi on see, et kui sundkulud kasvavad, siis jääb muuks väga vähe raha järele. Ettevõtjad, kes teiste ahnusest tingitud tarbijate puudumise tõttu uksed peavad sulgema, suurendavad aga nende hulka, kellel on küllaga põhjust hinnatõusu vastu seista.