Varro Vooglaid

FOTO: Erakogu

Eestis lahvatanud homodebatis on kaalul palju enam kui vaid suhtumine homoseksuaalsesse käitumisse, väidab Helsingi ülikooli õigusteaduskonna doktorant Varro Vooglaid. Küsitles Priit Pullerits.

Jääb mulje, et homoabielu-temaatika on eriti kuumaks köetud. Ent kui küsida inimestelt, mida nad sellest arvavad, vastavad paljud, et neil on ükskõik. Rahvatarkus ütleb, et karta ei tule vaenlasi, karta tuleb ükskõikseid. Miks inimesed deklareerivad selles küsimuses oma ükskõiksust?

Antiikses Ateenas tähistati sõnaga idiōtēs inimesi, kes kas ei suutnud või ei tahtnud ühiskonnaelu puudutavates küsimustes seisukohti kujundada või neid väljendada. Sellist käitumist peeti sügavalt häbiväärseks, sest ükskõiksete kogukonnas ei ole demokraatlik ühiskonnakorraldus põhimõtteliselt võimalik.

Suutmatus või soovimatus veendumusi kujundada ja neid väljendada on eriti mastaapne just moraalsete küsimuste osas. See segadus on sedavõrd suur, et mitmed lääne tsivilisatsiooni suundumusi uurinud autorid on meie aja kirjeldamiseks kasutanud koguni sõnu «moraalne idiootsus».

Ühelt poolt püütakse ükskõiksuse fassaadi taha varjata mõistuslikult artikuleeritud veendumuste puudumist. Teisalt ei ole harv, et sedasi peidetakse julguse puudumist oma seisukohti avalikult väljendada. Seega pole illusoorne mitte üksnes ühiskondlik arutelu homoseksuaalse käitumise üle, vaid ka inimeste ükskõiksus selle teema suhtes. Üha levinum on inimeste enesetsensuur, mis viib ühiskonda aina suurema suletuse poole.

Minu arust on see, mis homoabielu-arutelu käigus toimub, ebademokraatlik veel kahest aspektist. Esiteks on näha, et peale tikuvad jääma need, kes kõvemini karjuvad. Teiseks on homoaktivistid lasknud käiku negatiivse sildistamise taktika, ristides kõik need, kes homoabielusid ei poolda, kohe homofoobideks. Küsitlustest teame, et Eesti avalikkus on homoabielude vastu. Aga avalikkus ei julge seda avalikult enam öelda, sest on sattunud vähemuse hirmuvalitsuse alla.

Jah, püüdlused homoseksuaalset käitumist ühiskonnas normaliseerida lähtuvad põhjalikult läbimõeldud strateegiast. Osa sellest strateegiast on ühiskondliku tundlikkuse vähendamine homoseksuaalse käitumisega seonduvate küsimuste suhtes. Korrutatakse ühtesid ja samu irratsionaalseid loosungeid, võimalikult tihti ja valjult, kuni inimesed muutuvad lõpuks ükskõikseks ning võtavad need nn avaliku arvamuse pähe kriitikavabalt omaks.

Teine oluline strateegiline vahend on teisitimõtlejate vaigistamine nende häbimärgistamise ja hurjutamise teel. Selliste rünnakutega, nagu ähvardus haridusminister absurdsete süüdistuste alusel kohtusse kaevata, paljastab homopropagandistlik liikumine oma tegelikku palet, näidates, et sallivuse fassaadi taga laiutab teisitimõtlejate suhtes sügav ja agressiivne sallimatus.

Olulisem on aga mõista, et kuigi homoliikumine portreteerib homoprobleemi juriidilis-tehnilise küsimusena, varjab see retoorika tegelikult mõõtmatult sügavamat nähtust, mida võiks nimetada moraalirevolutsiooniks. See tähendab, et homoküsimuses on kaalul palju enam kui vaid suhtumine homoseksuaalsesse käitumisse.

Ainult lihtsameelne võib uskuda, et homoliikumine otsib riigilt üksnes õiguslikku kaitset. Selle saavutamiseks ei ole vaja ette võtta teisi kodanikke ärritavaid ja radikaalseid aktsioone, alates homoparaadidest ja lõpetades korduvate kohtuga ähvardamistega. Mis selles puhkenud võitluses ikkagi tegelikult kaalul on?

Lühidalt öeldes on kaalul see, mida tähendab olla inimene. Küsimus on selles, kas inimene on seotud oma loomuse seadustega, mille keskset tähtsust inimeseks olemisel rõhutab nii judaistlik, kristlik, islamistlik, hinduistlik kui ka budistlik traditsioon, või mitte.

Homoliikumise filosoofiliseks aluseks on moraalirelativism ehk maailmavaade, mille kohaselt objektiivseid moraaliseadusi ei eksisteeri. See, mis on moraalne ja mis mitte, väidetakse sõltuvat igaühe enese maitse-eelistustest. Seejuures on moraali relativiseerimine keskne kultuurisõja objekt, sest kristlik tsivilisatsioon on ehitatud üles paljuski just veendumusele, et inimesele annab erilise väärikuse tema võime tunnetada oma mõistusliku loomuse läbi tema enese loomusesse kirjutatud moraaliseadusi.

Kui nüüd ütleme, et neid seadusi ei eksisteeri või et inimesel ei ole võimet neid tunnetada, siis tõusetub küsimus, milles võiks seisneda inimväärikus ja miks peaks inimest väärtustama kõrgemalt kui kõiki teisi kehalisi olendeid. Kahtluse alla satub kogu inimõiguste idee.

Jääb tõdeda, et jutud lääne ühiskonna allakäigust ei olegi kirjanduslik liialdus ega müüt. Need, kes püüavad seniseid väärtusi kaitsta, tembeldatakse vanamoodsaks, suisa kitsarinnaliseks. Vastukaaluks on pjedestaalile upitatud lõputu tähendusväljaga avatus, mille varjus saab õigustada ja ülistada mida iganes. Selle kõige tõttu ei maksa vist imestada, et moraalne relativism võidukäiku teeb.

Jah, moraalirelativism levib paljuski just seetõttu, et see on mugav maailmavaade, mis on lihtsalt ühitatav nii moraalse lodevuse kui ka intellektuaalse laiskusega. Mis oleks ebamoraalse käitumise korral mugavam kui sisendada enesele, et moraaliseadused pole muud kui üks kultuuriliselt konstrueeritud ja iganenud müüt? Kahjuks jutlustatakse relativismi isegi meil käibel olevais kooliõpikuis.

Lääne ühiskonna allakäigust on aga mõnevõrra keeruline rääkida, sest teaduslik-tehnilise arengu tingimustes võib jääda mulje, nagu elaksime tõesti suure progressi ajastul. Ent ajal, mil teame üha rohkem meid ümbritsevast materiaalsest maailmast, oleme üha suuremas hädas iseenese identiteedi määratlemise ja oma eksistentsi mõtestamisega. Ja tihti see isegi ei huvita meid, sest keskseks küsimuseks pole mitte olemine, vaid tarbimine ja omamine.

Igavikulised väärtused asenduvad ajalikega ning peamiseks küsimuseks näib olevat mitte pürgimine millegi enesest suurema ja kõrgema poole, vaid see, kuidas meelt lahutada ja võimalikult mõnusalt ära elada. See on dekadents.

Et sallivusest püütakse teha keskset väärtust, on materialistlik-relativistlikus maailmakäsitluses ainult ootuspärane. Ent ükski kogukond ei saa eksisteerida, olles avatud kõigele. Me ei salli vägistamist, varastamist ja ka paljut sellist, mida inimesed teevad oma vaba tahte alusel otseselt teisi kahjustamata.

Kogu karistusõigus kujutab endast suurt sallimatuse süsteemi. Seega jääb alati küsimus, mida sallida ja mida mitte, sest jutt käib ühiskondlike väärtushinnangute kujundamisest õiguse läbi. Põhimõtteline valik seisneb selles, kas piiri tõmbamisel on kriteeriumiks inimloomus koos sellest tulenevate mõistuslikult hoomatavate seadustega või on kriteerium meelevaldne, sõltudes nende suvast, kes juhtuvad omama võimu. Paljuski just selles praegune kultuurisõda ehk maailmavaateline võitlus seisnebki.

Igasuguse totalitarismi vastu seisev lääne ühiskond ei saa vist kummalisel kombel arugi, et paljudes põhiküsimustes on maad võtnud tolerantsuse diktatuur. Homoabielude tunnustamisest on kriitikavabalt saanud ühiskonna sallivuse peamine mõõdupuu. Kui jälgida Euroopast kõlavaid reaktsioone, siis puksitakse homoabielusid mitteaktsepteeriv Eesti varsti ilmselt samale pulgale nende Lähis-Ida riikidega, mida konservatiivsete eluväärtuste tõttu peetakse mahajäänuks.

Nn kõva totalitarismi vastu seismise retoorika varjus juurutatakse lääne ühiskonnas nn pehmet totalitarismi. Ühiskonda ei kontrollita mitte jõumeetodil, vaid kasutades palju peenemaid vahendeid, rõhutades inimeste vabadust. Nii mõnedki sügavad mõtlejad on enam kui saja aasta eest hoiatanud, et liberalismil on kalduvus juhtida ühiskonda diktatuuri poole. Seejuures on tänapäeval levinud nägemus sallivusest üks moraaliseadusest lahutatud liberalistliku vabadusekäsitluse peamistest hoobadest.

Kristlikus tsivilisatsioonis on sallivuse all peetud silmas nõuet, et inimesi tuleb kohelda lugupidavalt isegi siis, kui me nendega ei nõustu – vihka pattu, armasta patustajat. Praegu nõutakse aga sallivuse sildi all inimestelt, et nad loobuksid oma veendumustest või vähemalt nende avalikust väljendamisest. Sellisel moel surutakse tolerantsuse loosungi varjus nn avaliku arvamusega mittenõustujate usu-, mõtte- ja sõnavabadust maha.

Just sellest annab kinnitust ka haridusministri süüdistamine vihavägivallas ja tema ähvardamine kohtuga või näiteks Leedu tituleerimine paariariigiks demokraatliku otsuse tõttu mitte lubada homopropagandat kooliõpikutesse.

Siit nähtub, et relativism on vägagi dogmaatiline ja samas enesele vasturääkiv: eitades absoluutse tõe olemasolu ja rõhutades sallivust, postuleerib see iseennast absoluutse tõena ega luba enesele vastuvaidlemist.
Mida paremini inimesed mõistavad, et relativistlik-liberalistlikul ühiskonnakorraldusel on vabaduse, õigluse ja demokraatia ideaalidega vähe pistmist, seda enam kasvab oht, et otsustatakse vaba ja demokraatlikuna esitletud mudelile selg pöörata ja otsida lahendusi «tugeva rusika» poliitikast. See ei saa olema mitte liberalismi läbikukkumine, vaid selle loogiline ja ootuspärane tagajärg.

Mida siis ikkagi teha, et saaks toimuda aus ja avatud arutelu nii homoabielude üle kui ka teistes tulistes küsimustes nii, nagu see on kohane tõeliselt demokraatlikule ühiskonnale?

Avaliku arutelu eelduseks on austus tõe ja kaasinimeste vastu ning sellest johtuvalt põhimõtteline hoidumine demagoogiast ehk sihilikust eksitamisest. Avalik arutelu ja avalikkusega manipuleerimine on väga erinevad asjad.

Arutluse all olevaile küsimustele tuleks läheneda mitte loosunglikult – esitades argumentide pähe klišeesid –, vaid sisuliselt, analüüsides võimalikult mitmekülgselt ja põhjalikult, milline võiks olla ühe või teise sammu ühiskondlik mõju kultuuri eri tasanditel ka pikemas ajalises plaanis. Palju sõltub sellest, millistele häältele meedia kõlapinda annab.

Kiiresti oleks vaja loobuda illusioonist, nagu peaksime oma ühiskonnaelu korraldama tingimata nii, nagu teised Euroopa riigid ette näitavad – vastasel korral ei ole Eesti suveräänne riik. Tarvis on julgust ise mõelda, ise otsustada ja ise vastutada, talitades nii, nagu on ühiskonnale kõige parem.

Huvitav, kas sellise vestluse eest panevad homoõiguslased meid ka oma «kirikuvande» alla?

Homoaktivistide strateegia näeb üldjuhul ette sisulisest diskussioonist hoidumist, kas teisitimõtlejate ignoreerimise või nende naeruvääristamise teel. Kui meid häbimärgistatakse, siis tahan loota, et inimesed mõistavad, et selline käitumine räägib rohkem märgistajate kui märgistatavate kohta.