Nils Niitra: kolm last on uus perestandard

Nils Niitra Foto: Sille Annuk

Käisin sel nädalavahetusel Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi kokkutulekul. Lisaks muidu mõnusale taaskohtumisele ja pidutsemisele on minu ja klassikaaslaste elu jõudnud sellesse faasi, kus kõneldakse ka perekonnast ja lastest.

Suureks üllatuseks selgus, et klassiõel, kel oli viimati üks laps, on nüüd kolm. Ja teine klassiõde hoidis süles titte, oma teist last. Tema, kes jättis mulle varasemast üsnagi emantsipeerunud mulje, teatas, et tahab kindlasti veel kolmandatki last. Aga nemad olid üllatajad – peale minu pere on klassikaaslaste ja tuttavate seas hulgi kolmelapselisi peresid. Ja üldjuhul on need haritud ja edukad inimesed.

Kolmelapseline pere hakkab muutuma standardiks ja selle põhjuseks pole kindlasti pelgalt vanematoetused. Mina sain kalli abikaasa abiga kolme lapse isaks varakult ja võin kinnitada, et veel mõni aeg tagasi vaadati kolmelapselisele perele kui mingile veidrale nähtusele, mille tingib kontrollimatu sigimine.

Minu põlvkond sündis nõukaaja oludes, mil standardiks oli kaks last. Selle üheks põhjuseks võis olla toonane olme – naised töötasid hommikust õhtuni, nii et käed rakkus, ja eluunistuseks oli omada kahe- või parimal juhul kolmetoalist korterit Lasnamäel.

Auto oli edukatel inimestel «siks» ja vähem edukatel «mosse». Kui nüüd lapsed kasvasid, siis mahtusid nad «siksi» tagaistmele ära suure vaevaga. Nõukogude olme ei soosinud kolmelapselisi peresid.

Nüüd aga on tavapärane omada ridaelamuboksi või lausa eramut. Ka autod on suuremad. Parema sissetulekuga inimestel on võimalik kasvatada erilise vaevata kolme last. Veelgi olulisem murrang on aga toimunud inimeste teadvuses – kolme last on tegelikult lihtsam kasvatada kui kahte. Nad tekitavad oma väikse sootsiumi, andes nii lapsevanemale rohkem vabadust.

Need ühe-, kahe- ja kolmelapselised emad olid seal kooli kokkutulekul kenamad kui kunagi varem. Ei ole vähimatki kahtlust – alles emaks saamine teeb tüdrukust naise, keda iseloomustab tõeline, seestpoolt välja kiirgav ilu ja sarm.

Kas kolme lapse standard võiks kasvada nelja lapse standardiks? Seda ma ei usu, sest siin seavad piirid ette samad tingimused, millest enne juttu oli. Mina ei jõua endale niipea osta mikrobussi, kuhu mahutada neli last. Tahan välja ehitada oma talu ülemise korruse, kuhu mahub kolm väiksemat tuba kolmele lapsele ja mitte ühtegi rohkem.

Niisiis paneb siingi olme piirid paika. Samas, kui tähtis oleks ainult olme ja isiklik mugavus, siis ei viitsiks vist keegi lastesaamisega jännata. Nii et never say «never».