Ott Karulin: kulka kaos ja kord

Kultuurilehe Sirp peatoimetaja Ott Karulin. Foto: Mihkel Maripuu

Sirbi peatoimetaja Ott Karulin kirjutab värskes lehenumbris, et kultuurkapitali uus preemiate, stipendiumide ja toetuste maksmise aluste, taotlemise ja taotluste menetlemise ning toetuste tagasinõudmise kord on loonud soovitu asemel hoopis kaootilise olukorra.

Reedel oli kulka tähtaeg. Oli ikka meeles? Kindlasti oli, sest kulka toetuseta saavad endale äraelamist lubada vähesed kultuuriasutused ja -loojad. Aga kas seda ka teatakse, et sellest aastast kehtib uus kulka «Preemiate, stipendiumide ja toetuste maksmise alused, taotlemise ja taotluste menetlemise ning toetuste tagasinõudmise kord»? Ilmselt mitte, sest ametlikult juba selle aasta 1. jaanuarist kehtima hakanud kord ilmus kulka kodulehele millalgi eelmisel nädalal ning suuremat teavituskampaaniat sellele arusaadavalt tehtud pole. Tõsi, kulka 90. aastapäeva konverentsil seda mainiti, kuid seminaripäeva lõpuks oli selge vaid üks: isegi kulka sihtkapitalide liikmed pole veel uue korraga tuttavad ega aktsepteeri seda, mistõttu on ilmselt liiga palju loota, et nad seda kohe ka rakendada oskavad. Kaos missugune.

Preemia, stipendium või toetus

Ulatagem siis kulkale abikäsi ning andkem ülevaade uue korra põhimõtetest. Kulkal on kolme tüüpi eraldisi: preemiad, stipendiumid ja toetused. «Preemiate maksmise eesmärk on tunnustada ja innustada loome- ja spordiinimesi ja nende saavutusi ning tunnustada kultuuri- ja spordivaldkonna organisatsioone,» ütleb kord, loetledes makstavaid preemiaid: aasta-, elutöö-, tunnustus-, innustus- ja konkursipreemiad. Stipendiumide maksmise eesmärgiks on korra järgi «võimaldada loome- ja spordiinimestele teadmiste või oskuste omandamist, võimete arendamist ning teaduslikule või erialasele tegevusele pühendumist» ning need jagunevad järgmiselt: «Ela ja sära», loomingulised, spordi-, õppe- ja eriala- ning loomemaja ja külaliskriitiku stipendium. Veel annab kulka «loometöö-, elutöö-, juubeli-, ravimi- ja matusetoetusi ning projekti- ja tegevustoetusi».

Eeltoodud loetelusid kõrvutades hakkavad selgelt silma sisuliselt kattuvad eraldised, näiteks elutööpreemia ja elutöötoetus (viimane jaguneb veel ühekordseteks ja regulaarseteks). Esimest saab iga sihtkapital ja maakondlik ekspertgrupp anda välja ühe aastas ning see makstakse välja ühes osas. Elutööpreemia ja ühekordse elutöötoetuse vahe ongi vaid summas: preemia on sihtkapitalide puhul 10 000 eurot ning toetus … Seda ei tea veel keegi, sest kuigi kord näeb ette, et iga sihtkapital ja ekspertgrupp peab koostama oma preemiate, stipendiumide ja toetuste määramise korra, kus sätestatakse ka nende piirmäärad, pole neid veel avalikustatud. Ilmselt pole need valmiski.

On selge, et sisuliselt samaeesmärgilised on ka loomingulised ja eriala­stipendiumid ning loometöötoetused. Mõista, mõista, millega tegu, kui eraldise eesmärgina on korras toodud «võimaldada pühendumist loomingulisele tegevusele» või «toetada loomeinimeste erialasele tegevusele pühendumist» või «võimaldada loomeinimestele loomingulisele või teaduslikule tegevusele pühendumist, mille tulemusena tekib autori- või esitajaõiguse alla kuuluv loome- või kunstiteos». Õige vastus: loominguline ja erialastipendium ning loometöötoetus. Kahtlen sügavalt, kas keegi üldse saab aru nende kahe stipendiumi erinevusest.

Stipendiumide ja toetuse vahe on justkui selgem: teise puhul tekib autoriõiguste alla kuuluv teos. Autoriõiguse seaduse järgi on teos «väljendatud mingisuguses objektiivses vormis» ning «selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil». Seega niikaua, kui näiteks kirjanik kulka toel sahtlisse kirjutab, on tal täielik õigus stipendiumi saada. Mis saab aga siis, kui ta avaldab katkendi oma loomingust mõnes blogis? Seaduse mõttes on see katkend objektiivses vormis tajutav, seega teos. Kas kulka hakkab oma stipendiaatide tegevust kontrollima, et õigeaegselt stipendium loometöötoetuseks ümber vormistada? Vaevalt.

Aeg maha!

Ausalt öeldes on mul hea meel, et ei pea täna ühtki taotlust kulkale esitama, sest ma tõepoolest ei saa aru, kas mõistlikum on küsida näiteks üht kahest stipendiumist, loometöötoetust või panna kõik kulud ühte projektitoetuse taotlusesse. Usutavasti pole ma ainus. Kuna uus kord valmis liiga viimasel minutil ning sihtkapitalide korda pole veel avaldatudki, peab kulka aja maha võtma. Ma saan aru, et seaduse järgi nõutud korda järgimata ei saa enam eraldisi teha, kuid vähemalt niipalju on kulka oma taotlejatele küll võlgu, et kui laekunud taotlus ei vasta mõneti uuele korrale (nt on küsitud stipendiumi, kuigi peaks taotlema toetust), tuleks jätta taotlejale mõistlik aeg parandusi teha. Karistada taotlejaid oma (loe: kulka juhataja Olavi Laido ning nõukogu esimees Urve Tiidus) tegemata töö eest oleks vastuvõetamatu, ülbe ja argpükslik. Loodetavasti on kulkas suure korraarmastuse juures säilinud ka inimlikkust ning ükski taotlus ei saa korrale mittevastavuse tõttu eitavat vastust.

Lõpetada tahan aga positiivse noodiga … Kulka uus kord võimaldab nüüd maksta ka tegevustoetust loomeliitudele ja loomingulistele kollektiividele. Kõlab hästi! Olen varemgi osutanud (Sirp 23. I 2014), et veidi üle poole kõigist kulka eraldistest makstakse juba pika traditsiooniga organisatsioonidele ja sündmustele (2013. aasta andmete põhjal sihtkapitaliti see osakaal erineb), seega on tervitatav, kui nad ei pea enam neli korda aastas projektitaotlusi vorpima, vaid saavad seda teha kord aastas kogu tegevuse peale. Siis on ka kulkal ja avalikkusel selgem pilt, palju kulkal vaba raha tegelikult on.

Küünik minus viibutab aga hoiatussõrme ja küsib: kas kulkalt tegevustoetust saavatel organisatsioonidel ikka on võimalik edaspidi ka ministeeriumist tegevustoetust küsida? Kuivõrd tubaka- ja alkoholiaktsiisil on Eestis veel kasvuruumi, peaksid kulka vahendid lähikümnendil tõepoolest aina kasvama. Kulka seaduse kallale ei julge ilmselt minna ükski partei, seega on ainus võimalus liikuda stsenaariumi poole, mille järgi toetatakse kultuuriministeeriumi kaudu eelkõige (ehk mitte kunagi ainult?) riigi omandis või tema asutatud kultuuriasutusi ning omaalgatuslik kultuur jääb kulka toetada. Põhjust seda väita annavad kas või erakondade valimisprogrammid: enamik erakondi soovib luua (riigi osalusega) kultuuriasutuste pikaajalise finantseerimise süsteemi, kus eraldised on kinnitatud mitmeks aastaks (vt Sirp 13. II). Elame, näeme, pole selle stsenaariumi puhul ehk kõige mõistlikum strateegia. Kui valitsejatel mõtted tõepoolest selles suunas liiguvad, võiks selle ka julgelt välja öelda, et ei juhtuks nagu kulka uue korraga ehk et me ei leiaks end järjekordsest kaosest.