Juhtkiri: eduloo lõpp vanglas

Harku vangla Foto: Kaarel Tigas/Õhtuleht

Kujutleme hetkeks, et endine Eesti Euroopa Liikumise juhataja Anna-Maria Galojan ei oleks 2007. aastal jäänud vahele enda juhitud MTÜ raha kulutamisega enda tarbeks, muuhulgas kallitele rõivastele ja ehetele. Tema edasist tõusu Eesti ühiskonna kõrgemates kihtides poleks ilmselt takistanud miski.

Kunagi peeti Anna-Maria Galojani üpris lootustandvaks Reformierakonna noorpoliitikuks. Kõnekas on vaadata, millistele kohtadele on praegu jõudnud mitu teist toonast noororavat. Kaheksa aastaga võinuks ka Galojan teha edukat karjääri poliitikas, välisministeeriumis või miks mitte Brüsselis. Meenutagem, et Galojan oli 2002. aastal praktikal välisministeeriumis, kus töötas mõnda aega lähedalt koos toonase minister Ojulandi nõuniku Keit Pentusega – praeguse ministriga. Euroopa Liikumise tegevjuhiks valiti ta 2007. aastal kui tugev ekspert «ELi energia- ja naabruspoliitika valdkonnas».

Ilmselt on see kõrgelt kukkumine üks aspekt, mis on Anna-Maria Galojani kaasuse teinud Eesti ühiskonnas märgiliseks ning laialt jälgitavaks. Samas, seda juhtub ju ikka, et mõnel juhil lähevad enda ja ta juhitud organisatsiooni rahakott segamini. Nii-öelda universumi seisukohalt pole selles midagi revolutsioonilist. Nüüd teeb Galojani juhtumi aktuaalseks eelkõige kauane vangla eest redutamine välismaal, mis aga neljapäeval jõudis oma loogilise lõpuni. Kohtus süüdi mõistetud kurjategija anti Eesti võimudele välja ning asus kandma talle mõistetud karistust.

Paljuräägitud juhtum on hoiatuseks ilmselt igaühele, kelle soovid ja võimalused omavahel kokku ei lähe ning kel seetõttu oht libiseda kuritegelikule teele. Muu hulgas ka selle poolest, kui põhjalikult on ikkagi võimalik sellise asjaga oma elu untsu keerata.

Halva teo sooritanud inimese jaoks eksisteerib põhimõtteliselt kaks valikut. Kas toimunut tunnistada ja üritada võimalikult kiiresti asi seljataha jätta, alustada taas valgelt lehelt. Või kõike eitada, tagasi ja teiste peale lükata, võimalikult pikalt protsessida ning vaielda.

Galojani juhtum ilmus ajakirjanduse veergudele 2007. aasta oktoobris, kohtus mõisteti ta omastamises süüdi 2011. aastal, karistust kandma hakkas aga alles tänavu. See juhtum võiks olla juba ammune ajalugu, sama hästi kui unustatud nii asjaosalise enda kui ka Eesti ühiskonna jaoks. Peategelane võiks rahulikult toimetada Tallinnas, Londonis või kus parajasti ise soovib. Et nii pole läinud, ei ole igatahes mitte Eesti riigi süü.

Maailm on aga täis ka näiteid, kuidas endised vanglaasukad oma elu ümber korraldavad ning jõupingutused hiljem sirgemale rajale suunavad. Võtkem näiteks kasvõi Soome ajaloo ühe tuntuma rokkbändi Hurriganes trummimees-laulja Remu Aaltonen, kelle noorpõlv kulges vägagi värvikalt.