Rain Suursaar: töövõimereformi edasiarendusvõimalusi

Rain Suursaar Foto: Erakogu

Väikeettevõtja, traumajärgne liikumispuudega pensionär Rain Suursaar kirjutab puudega inimese vaatenurgast sotsiaalpoliitilistest probleemidest Eestis ning pakub välja võimalikke lahendusteid.

Töövõimereform on tegelikult väga õige käik, aga millegipärast jäädi seisma kohe teekonna alguses ja isegi mitte poolel teel. Selle reformi meetmetele oleks vaja kiiresti lisaks leida lahendused omastehooldusega seonduvatele probleemidele, et tuua tööturule tagasi nii need inimesed, kes on praegu olnud sunnitud lahkuma omaseid hooldama ning samuti need, kes on langenud välja nn ajutiselt, ilma püsiva kahjustuse ja hooldusvajaduseta.

Samuti on vaja lapsevanematele välja töötada riiklikult rahastatud ja kohaliku omavalitsuse tasandil korraldatud asendushoolduse korraldus laste ajutise haigestumise puhuks (nagu Hollandis, kus kogutakse haiged lapsed kokku väikestesse päevahoiurühmadesse). Sarnaneb see vanainimeste hoiuga – osalevad nii lapsevanemad, kohalik omavalitsus kui ka riik (igaüks kolmandiku osas).

Toetussüsteemid tuleb välja arendada läbimõeldult ja vajaduspõhistena, sotsiaaldemokraatlik nn lennukilt raha külvamine tuleb lõpetada.

Puuetega inimeste töökohtade tagamiseks peavad toetused olema mitte 12 kuu pikkused, vaid enamikul juhtudel (kurdid, pimedad, vaimupuudelised) jätkuma osatoetusena ka pärast esimese aasta täitumist.

Töökohtade loomise nimel peab riik panustama riigikapitalismi vormis tootmisesse. Rahvusvahelise turu ootusi ja nõudmisi arvestavate suuremahuliste tootmiskeskkondade loomisesse peaksid panustama riik ja erakapital koos. Nõnda on võimalik tekitada riigi omandis olevates ettevõtetes enam töökohti, neist osa puuetega inimestele.

Eestis võiks kasutada sama vormi puuetega inimeste töökohtade loomiseks kui Saksamaal: iga ettevõte peab looma proportsionaalse hulga olemasolevatest töökohtadest puuetega inimeste tööhõiveks. Eraettevõtlus saab sellest end nn trahvirahaga vabaks osta, riiklik ettevõte PEAB looma töökohad ega saa vabaneda trahve tasudes. Trahvid ei ole ühekordsed, vaid iga-aastased.

Puuetega inimesed tuleks jagada eri gruppidesse. Näiteks need, kes saavad iseseisvalt hakkama abivahendiga ja need, kel on vaja püsivalt tuge ning abi (need omakorda mitmesse liiki: näiteks kurdid vajavad abi täiendavaks juhendamiseks, tõlkeks, aga seda mitte igapäevaselt; samas pime vajab abi asjade etteandmisel rohkem ja igapäevasemalt. Rääkimata vaimupuude või liitpuudega inimestest, kel teatud peävadel ja tegevustes on abivajadus väiksem, teisalt on hetki ja tegevusi, kus seda on vaja tõsiselt palju). Sellest grupeerimisest tulenevalt oleks vaja erinevaid abimehi/viise nendele inimestele. See võiks olla töötukassa üks teenustest. Millises osas tasuline, millises mitte – aruteluteema. Ja need perioodid peaksid olema paljudel juhtudel pikemad kui praegune 12 kuu süsteem. Lisaks peaks olema osalemine maksutoetustega, mitte ainult töökoha seadistamiseks, vaid kestvamalt. Siit saaks teha nn kombineeritud süsteeme, kus käsitletakse ka inimese abivajadust teenustena.

Kõik hõisked, et riik on halb peremees, on tegelikult alandlik vale, põhjendamaks mitteviitsimist ehk laiskust. Või siis taandumist vastutusest. Pole mõtet karta, et äkki ei õnnestu – on seda suudetud mujal, siis on meilgi õigeid inimesi kaasates sellist süsteemi võimalik üles ehitada. Tarku ja südamega, hingega inimesi veel jätkub.