Kaarel Tarand: Praxise populismipraksis

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Edetabeli abil populismiga võitlemine on täpselt seesama populism, mida erakondade valimisprogrammidele pahaks pannakse, kritiseerib kolumnist Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Kord märganud Vanaisa, et maailma rahvaste hulgas sisukas mõttevahetus puuvilja- ja marjakasvatuse arengu üle soiku on jäänud. Kõik rääkisid ainult suhkrust ja fruktoosist. Et asja parandada, kuulutaski Vanaisa välja võistluse selgitamaks, kellel maailmas on kõige magusamad marjad ja puuviljad. Tulnud siis rahvad kohale suurte korvidega Ameerikast ja Aafrikast, Aasiast ja Austraaliast. Et võistlus ladusamalt läheks, võeti esmaseks sõelumiseks appi eksperdid ja analüütikud, kes vilju mõõtes ja maitstes peotäie paremaid välja valisid. Need veeretati lõpphääletusele valitud arvamusliidrite ette. Kui punktid pandud, oli lõplik tõde rahvale kuulutamiseks selge. Kõige magusamateks osutusid mango, maasika ja sidruni kõrval veel ka ussilaka, näsiniine ja piibelehe imelised viljad. Üldsus oli rahul ja jutt jooksis taas õigetel rööbastel.

Umbes sama stsenaariumi järgi selgitati sotsiaaluuringute ettevõtte Praxis juhtimisel värskelt välja Eesti erakondade «kõige populistlikumad» valimislubadused. Kas kogu aktsioon oli algatajatelt pigem kelmus või rumalus, on raske öelda. Kuid igal juhul on hulk väärikaid ja tarku inimesi pandud nüüd olukorda, kus nende nimi on seotud piinliku lõpptulemusega ühel iludusvõistlusel, mis töötab risti vastu oma sõnastatud eesmärgile.

Pärast pingelist tööpäeva võib inimene õhtul oma kodust e-postkasti avades kergesti valvsuse kaotada. Kui sealt vaatab vastu kaastöö palve, milles kirja saajat nimetatakse eksperdiks ja arvamusliidriks, siis mõtleb see kõditatult, et hea küll, teen ära, kui vaja. Oma tarkust ja oskusi ühiskonnale regulaarselt annetavad suurkujud on harjunud tasuta panustamisega mingi loodetava ühiskondliku hüve nimel ja nii pole ime, et «populismile» punktipanijate nimekirjast leiame ootuspärased Rein Raua, Marek Tamme, David Vseviovi, Liia Hänni jt nimed. Algatajate «tasakaalukust» iseloomustab fakt, et punktipanemisel nimega osalenud 94 arvamusliidrist on vaid 20 naised, millega hindajad jäävad alla valimistel võistlevate meesvõimuliste erakondadegi soolisele tasakaalutusele.

Ma ei räägi seda kadedusest, ka mulle pakuti võimalust. Vastasin Praxise juhi Annika Uudelepa kirjale aga, et ei osale, sest esiteks on kogu protseduuri metoodilised alused, nagu ka definitsioonid, ebaselged ning kõigist programmidest «populistlike lubaduste» eelvaliku tegijad anonüümsed. See tähendab, et punkte pannes hindaksin ma mitte erakondade võimalikku populismi, vaid juba anonüümsete «sõelujate» arusaama sellest. Öeldes, et mõni ettepanek ei ole populistlik, ütleksin vältimatult, et valiku tegijad on lambapead ega mõista populismi olemust. Ja vastupidi. Kui ülesande püstitajad sellest veast aru ei saa, ei tunne nad ilmselt sotsiaalteaduse algeidki. Et viimane väide on väga ebatõenäoline, siis jääb üle variant, et nad ei ole oma kavatsuste kirjeldamisel siirad.

Nõnda osutasingi korraldajatele teiseks, et edetabeli abil populismiga võitlemine on täpselt seesama populism, mida erakondade valimisprogrammidele (mille koostajad on ise veendunud, et tegid tõsist ja sisulist tööd) pahaks pannakse. Pakutud definitsiooniridadest ühes määratleti populism kui «liigne lihtsustamine». Ja mida muud kui liigne lihtsustamine on masshindamisega sünnitatud pingerida? Kas tõesti on näiteks Eurovisiooni lauluvõistlusele pääsenud lauludest üks objektiivselt sadu kordi parem kui teine? Kui edetabelites oleks midagi teaduslikku, siis kubiseksid neist ka mainekad teadusajakirjad. Aga nii see pole. Peale muu on soov edetabeli toel meedias «populistlikud lubadused jõulisemalt lahti rääkida» ju sisuliselt debatilt inforuumi ärakiskumine. Põhimõtteliselt sama lugu, nagu duuma klounide ja Kremli mõttekodade tallukate ärplemise («Teeme Varssavi homme tuumaraketiga maatasa!») igapäevane trükk ja eeter juhib tähelepanu kõrvale Venemaal toimuva sisuliselt hindamiselt.

Mu hüüdja hääl ei mõjutanud mõistagi äriplaani, sest kaup oli juba meediale maha müüdud ja «kuraditosin populismi» paisati avalikkuse ette. Ja mis maksab «ekspertarvamuse» vastu mõne erakonna tulutu protest?

Üks näide. Majandusliku populismi musternäitena sattus edetabelis 9. kohale roheliste soov lühendada järk-järgult nädala normaaltööaja pikkust 40 tunnilt 32-ni. Hindajatele «jääb mulje, nagu lubataks rahvale väiksema pingutuse eest sama palju raha», mis sest, et rohelised ise selgitavad, et tööaega kahandatakse efektiivsusekasvu ja kauem kestva töövõime arvelt.

Vähe sellest, millegi muutmist 20 protsendi võrra millekski fundamentaalseks pidada on veider, kui samal ajal ei pääse edetabelisse palju suurema kordajaga lubadused ja kui näiteks mõned maailmaturu hinnad ja rahakursid kõiguvad aasta piireski hoopis suurema amplituudiga. Tööaja näide reedab, et Praxises ei usutagi üldse progressi võimalikkust ja vääramatust – mis iseloomustas pigem valgustusajaeelset kui moodsat inimest. Kas Praxis kuulutab tagantjärgi populismiks ja veaks kogu vasakpoolsuse ajaloo ühe hiilgavama peatüki, mil normaalkoormus kahanes 14 tunnilt kaheksani päevas? Võimalik, et Praxise tares rügavad analüütikud 14 tundi päevas nagu Dickensi töölised Coketownis ja nende lunastaja Marx on alles mähkmetes. Kui nii, siis ei maksaks infoühiskonna arvamusliidriks tikkuda.