Alo Raun

FOTO: Mihkel Maripuu

Kolme viimase valijaküsitlusega on valimismäng tundmatuseni muutunud, leiab politoloog Alo Raun.

Asjaolu, et juba kolmas parteide populaarsusküsitlus näitab Vabaerakonna ja EKRE pääsu riigikokku ning toetuse kasvu, viitab, et nende valimiste põhikonflikt pole julgeolek ega toimetulek, vaid selleks võib kujuneda protest stagnatsiooni vastu.

Häda on nimelt selles, et pea kõik erakonnad räägivad nii julgeolekuküsimustes kui toimetulekuteemadel üsna sarnast juttu. Jah, meetodites ja detailides on kohati lahknevused, kuid põhikonflikti-tasemel eristumiseks kipub jääma neist väheks, hoolimata esialgsetest ennustustest ja katsetest.

Sellele vastukaaluks teab suur hulk rahvast, et ei taha järjekordset ülbet ja isepäist tagatoavalitsust, kalli ja elukaugena mõjuva valimisreklaami uputust ning kõigile meeldida üritavate poliitbroilerite ümarjuttu. Või midagi sarnast. Stagnatsiooni-vastaste defineerimise muudab nimelt keeruliseks asjaolu, et tegu on väga kirju seltskonnaga, kelle fookuses on tihti erinevad, vahel isegi vastandlikud teemad. Näiteks mõne jaoks võib kooseluseadus olla viimase aja positiivseim reform, teisele aga viimane piisk poliitikute ülbuse ja rahvast mittehoolimise karikasse.

Põnevaim on ehk siinkohal taolises konfliktis tekkiv isepärane rindejoon: ühel pool on kaitseasendis Reformierakond, teisal ründavad EKRE-Vabaerakond-Keskerakond (Teeme teisiti!). Kõik nad kõnetavad endale iseäralikke sihtrühmi ning mobiliseerivad valijaid stagnatsiooni-liini mööda.

Enim on selles mängus ohus aga IRLi ja sotside positsioon, kes jäävad justkui kahe tule vahele, ei eristu selles dimensioonis piisavalt ning konkureerivad pealegi Vabaerakonna ja EKREga osalt samade valijate nimel.

Reformierakonna viimane kampaania, mis üritab mobiliseerida valijaid taas oravaid peaministriparteiks hääletama, hoidmaks ära presidendi samalaadset ettepanekut Edgar Savisaarele, sobitub tahes-tahtmata üsna hästi stagnatsiooniparadigmasse. Saab ju siit teha kaurkenderliku järelduse, et kui protestivalija suursoov on saata Reformierakond Toompeal vahelduseks opositsiooni, tulebki tal valida Keskerakonda.

Kõige jõulisem toetusavaldus stagnatsioonikonfliktile kui põhiküsimusele oli aga ajalehe Äripäev toimetuse eilne valimissoovitus, kus nad tegid ootamatu ettepaneku toetada neil valimistel mitte sellele lehele lähima maailmavaatega Reformierakonda ega enda eelmise korra eelistust Isamaa ja Res Publica Liitu, vaid Vabaerakonda. Nad ei põhjenda seda sammu niivõrd kirega tolle partei programmi vastu kui sooviga tekitada riigikogu parteide vahele suuremat konkurentsi, aidata kaasa Reformierakonna ja IRLi seesmisele puhastumisele ning tuua poliitikasse tagasi arutelukultuur.

Kas ülejäänud avalikkus ja valijaskond näeb lõhet samas kohas kui Äripäev ja tõusuparteid ning mil määral teised erakonnad mänguga kaasa tulevad, see selgub valimisteni jäänud loetud päevade jooksul. Üks on aga kindel – kolme viimase valijaküsitlusega on valimismäng tundmatuseni muutunud. Ning uskuda võib, et nii mõnedki suured valimisüllatused on veel ees.