Annika Uudelepp.

FOTO: Praxis

Rahvastiku vananemise, töökäte vähenemise, odava majanduse ja ääremaastumise ette on neil valimistel veetud helendav ekraan, millelt näidatakse helget lähitulevikku mitmekordse alampalga ning tõusvate toetustega, kirjutab mõttekoja Praxis juht Annika Uudelepp. Istuksime kui bussis, mille juht ükshaaval küljest pudenevad rattapoldid maha vaikib, kuni ühel hetkel on rattad alt läinud ja pole enam oluline, kas sõita teelt välja vasakusse või paremasse kraavi.

Ideaalsetel valimistel küsivad kandideerijad valijatelt mandaati kaheks asjaks. Esiteks selleks, et nelja aasta pärast oleks millegi kohta rahulolevalt nentida «tehtud!». Teiseks kokkuleppele, mida on vaja järgmise nelja aastaga teha, et kümne ja enama aasta pärast oleks meie riik parem. Selle kokkuleppe eeldus on pikaajaliste probleemide tunnistamine, ükskõik kui ebamugav ka poleks nendest kõneleda.

Nendel valimistel aga maalivad kandidaadid valijale pildi Eestist, mida pole olemas. Magusate lubadustega, anda valijatele kohe raha, püütakse neist, nagu Ivo Linna laulus, teha tähti üheks õhtuks või parimal juhul neljaks aastaks. Ent nende valimiste kõige olulisem küsimus on hoopis see, kas meie rahva täht on määratud kustuma või kavatsetakse järgmisel neljal aastal teha põhimõttelisi otsuseid, mida on vaja tähesära säilitamiseks.