Toomas Alatalu: aastatagusest võimuvahetusest Kiievis – vale ja tõde

Toomas Alatalu Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Politoloog Toomas Alatalu püüab revolutsioonilise situatsiooni teooria abil anda ülevaate aasta tagasi Ukrainas toimunud sündmustest.

Moskvat on aastasadu peetud bütsantsliku ehk salakavala ja valeliku poliitika sümboliks – ettekujutus, mis järsult süvenes XXI sajandil, kui Kreml esmalt loobus eelmise sajandi lõpul antud lubadustest tuua ära oma väed tema võimu alt lahkunud ja taasloodud riikide territooriumitelt  (Gruusia, Moldova, Ukraina) ning asus seejärel kõnealustele baasidele tuginedes hoopiski võõraid alasid endaga liitma. Seda kõike aegsalt käivitatud propagandamasina toel ja detailideni lihvitud stsenaariume järgides. Neis viimastes oli kavandatud nii välismaal tehtav oma tegevuse õigustamiseks kui ka kodus ettevõetav ajupesu, mille üheks eredaks näiteks on Putini 2. juuni 2014 korraldus kirjutada ümber kooliõpikud, et Krimmi vallutamine leiaks «õiget» käsitlemist.

Putini mainitud korraldus ei viidanud veebruaris 2014 Kiievis toimunud revolutsioonilise pöörde kajastamisele, kuid Minsk2 tähendab rahunemist Donbassis ja kuna Kreml pole kunagi võitluseta taganenud, siis – päris-kahurite vaikimine tähendab propagandakahurite tule intensiivsuse kasvu ning selleks tuleb valmis olla. Pealegi on nii Vene-Gruusia sõja aegne kriis kui ka praeguse Vene-Ukraina sõja aegne kriis veenvalt näidanud, millise meisterlikkusega kasutab Kreml oma propagandatöös nii välisriikides elavaid kaasmaalasi kui ka sealseid sinisilmseid ja diktaatorikätt ihaldavaid poliitikuid. Ikka selleks, et oma teguviisi Krimmis, Ida-Ukrainas ja kogu Ukraina destabiliseerimises õigustada ja sirgeks rääkida.

Püüdkem järgnevalt revolutsiooniteooriat, täpsemalt selle tippsündmusi seletavat revolutsioonilise situatsiooni (RS) teooriat appi võttes saada üldpilt 17.-23. veebruaril 2014 Kiievis ja Harkivis tegelikult toimunust. Koos osundustega sellele, millest Kremli propaganda vaikib ja mida teadlikult vassib.

Eelloost niipalju, et Ukraina oli pikalt lubanud assotsiatsioonilepingu allakirjutamist Euroopa Liiduga, ent president Viktor Janukovõtš teatas 21.11.2014 ootamatult, et ta ei tee seda ja andis selgelt mõista, et paneb pearõhu hoopiski koostööle Euraasia Liiduga, mida Venemaa president Putin kiirelt kokku pani vastukaaluks EL-ile. Seda protestinud rahva reageeringuks sai Kiievi kesklinna hõivamine ja algas Maidani-revolutsioon.

Masside taktika oli lihtne – tänavailt ei lahkuta enne, kui valitsuse poliitika muutub. Kuna ilmad läksid ruttu külmaks, tähendas see sadade ja tuhandete vabatahtlikku külmetamist, milline erakordne käitumismall on üks RS klassikalisi tunnuseid. Tegelikult algas ka lähedalolevate adminhoonete hõivamine, mis Kiievi linnavalitsuse puhul tähendas näiteks registreerumist opositsioonisaadikute vastuvõtule, kuhu ilmuti koos madratsiga ja jäädi nädalateks paigale. Revolutsiooniteoorias tähendab see strateegiliste tugipunktide loomist võitluse jätkamiseks.

Ka ülemkihtide kriis oli puhtalt olemas, sest kuigi presidendiks oli 2010. a valitud Janukovõts ja parlamendis aastast 2012 kindel ülekaal tema Regioonide parteil ja kommunistidel (250-270 kohta opositsiooni umbes 180 vastu), tuli kauaaegsel peaministril Mykola Azarovil veel 28.01.2014 tagasi astuda ja valitsusjuhi kt-ks sai tema asetäitja Serhyi Arbuzov, kes oli ametis kogu revolutsioonilise pöörde aja ja andis 27.02.2014 oma volitused üle Arseny Yatsenjuki valitsusele.

Just see – tänaseni vähe teada olnud ja maha vaikitud valitsuse olemasolu kogu kriisi vältel on tegelikult küll haruarv juhus revolutsioonide praktikas, ent üks peamisi argumente, lükkamaks ümber Kremli väiteid «antikonstitutsioonilisest võimuvahetusest». Tegemist oli selgelt parlamentaarse revolutsiooniga, mille tegi võimalikuks suure osa seni võimukoalitsiooni kuulunud saadikute üleminek opositsiooni leeri, mis tagas viimaste võimuletuleku hääletamise teel.

Azarovi peaministriks oleku viimastest nädalatest väärivad mõned seigad järgneva mõistmiseks erilist tähelepanu. Kuna mass võimule enam ei kuuletunud, võeti 16.01.2014 jõuga vastu antidemokraatlik seadustepakett. Ilmselt on paljud näinud telepildis, kuidas Ukrainas parlamendis hõivatakse kõnepult, et blokeerida kogu töö tegemine. Soovimata järgi anda, pidas toonane koalitsioon mitu istungit hoopiski oma fraktsiooni ruumides – ehk siis ilma opositsiooni esindajateta – ja ka  mainitud pakett võeti vastu käte tõstmisega (235 poolthäält). Elik – parlamendi tööreeglite rikkumine oli totaalne, kuid see ei tekitanud toona mingeid proteste ei Moskvas ega mujal, kus hiljem tehti uue enamuse ühest-kahest veast tänaseni räägitavad elu ja surma küsimused.

Kuna Euroopa asus viivitamatult opositsiooni toetama, võttis Janukovõtš 23.01. esimest korda vastu opositsiooni juhid ja 28.01 antud pakett ka tühistati (+361 häält). Eelnevalt – veel 26.01 pakkus Janukovõts valitsuse moodustamist  opositsiooni liidritele Arseny Yatsenjukile ja Vitali Klitškole – neid ettepanekuid korrati ka veebruaris, ent tulutult. Lühidalt öeldes ilmnes «ülemkihtide kriis» üsna täiuslikult: võimuisikute vahetus, poliitika järsk muutus, katsed opositsiooniga kokku leppida. Mõistagi tegi mass äsjatoodust omad järeldused ja pinge tänavail vaid kasvas.

 Järgmine oluline käik astuti Berliinis, kus kantsler Angela Merkel võttis 17.02 vastu (Janukovõtsi enda toetatud) Jatsenjuki ja Klitško. Järgnes Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola välisministrite sõit Kiievisse, kus nendega liitus ka Venemaa presidendi eriesindaja Vladimir Lukin. 20.-21.02 oli see seltskond tunnistajateks Janukovõtsi kõnelustele opositsiooni liidrite Yatsenjuki, Klitško ja Oleh Tyahnibokiga. Võib öelda, et tegu oli hilinenud üritusega, sest seni rahumeelne revolutsioon oli  alates 18.02 muutunud veriseks, suurim inimeste tapmine snaiprite poolt toimus 20.02 – ning see vallandas kaks RS-ile äärmisel olulist protsessi: üle 50 võimukoalitsiooni liikme läks parlamendis üle opositsiooni leeri ja paljud jõustruktuuride üksused, mis olid toodud tänavatele rahvast maha vaigistama, keeldusid korraldusi täitmast ja lahkusid, olukorda ei muutnud ka kiired kaadrivahetused armee ladvikus.

Huvitaval kombel avaldas alles selle aasta 3. jaanuari New York Times «lõpliku tõe» sellest, miks Janukovõts pärast ülalmainitud kohtumise dokumendile allkirja andmist pealinnast kadus – nimelt ütles tema ihukaitse 20.01 hommikul temast lahti ja lihtsalt lahkus ehk siis presidendi residents jäi kaitseta ning Janukovõts ei söandanud sinna enam pöörduda. 22.01 võttis residentsi üle Maidanilt saadetud relvasalk – fakt, mida Kremli propaganda kasutab siiani kui tõestust «relvastatud võimuvõtust» Ukrainas. Tegelikult võeti üle kaks päeva valveta olnud hoone ja seda ajendatuna presidendi ootamatust kadumisest pealinnas ning teades Harkivi kogunemisest.

Kuna võimu ja opositsiooni kokkuleppest olulisemaks oli saanud veresaun ja selle süüdlaste kindlakstegemine – aga selles olid kõik argumendid pikalt vägivalda kasutada lubanud võimu vastu - ja armee oli selgelt asunud rahva poole ning suur grupp võimukoaltisiooni liikmeid olid üle läinud Euroopa-meelse opositsiooni leeri, siis algas sündmuste loogilise käiguna parlamendi juhatuse väljavahetamine, millega koos tõusetus ka presidendi tagandamine. Vastav hääletus toimus öösel vastu 22.02 ja tulemuseks oli 328 poolthäält (väidetavalt oli kohal umbes 400 saadikut, kellest registreeerus 334). Otsus loeti kehtivaks, kuid juba järgmisel päeval hakkas Kreml (tavaliselt viidatakse lisaks ka Der Spiegelis ilmunud artiklile) väitma, et põhiseaduse kohaselt vajanuks see 336t häält ehk siis – just see hääletus pani aluse väitmisele, et Ukrainas toimus antikonstitutsiooniline pööre. Demokraatlikud valitsused vältisid ja väldivad vaidlusse laskumist ning on algusest peale toetanud võimu, kel oli suur ja selge toetus ette näidata. Seda riigis, kus seaduste järgimist on paraku alati kergekäeliselt võetud.

Ukraina 2013-2014 revolutsiooni ja järgnenu võtmesündmuseks oli ja on 22.02 Harkivis toimunud Ida-Ukraina ja Krimmi venemeelsete saadikute kogunemine – sündmus, mida Kremli propaganda püüab maha vaikida ja sündmus, mille kohta pole pea midagi kirjas näiteks populaarse Wikipedia Ukraina-teemalistes artiklites. Tegemist on teadliku mahavaikimisega, sest revolutsioonides tekivad alati vastasrinnad – üks ründab võimu, teine kaitseb seda ja kui ühel hetkel võim vahetub, tuleb selle kaotanul leida endale uus tugipunkt. Just seda kujutaski endast Harkivis toimunud kogunemine, kuhu tuli kokku 3477 erineva võimutasandi saadikut. Arusaadavalt nõudis nii arvuka seltskonna kokkuvõtmine aega ehk siis vastav otsus koguneda tehti kindlasti enne 20. veebruari, mil vallandusid otsustavad sündmused Kiievis. Teisi sõnu – vana võim valmistus varakult end kaitsma ja, mis peamine -  mitte üksinda.

Harkivis kogunenud deklareerisid kohe oma otsustavust kõrvaldada võimult selle enda kätte haaranud natsionalistid ja fašistid ehk siis see üldtuntud sildistamine läks kohe kogu täiega käiku. Harkivi kogunemise teise poole aga moodustas selle tähendusrikas külaliste seltskond – Venemaa kuberberid, duumaliikmed ja mõlema parlamendikoja väliskomisjonide esimehed ehk siis Aleksei Puškov ja Mihhail Margelov. Kohal olid ka Sevastoopoli ja Krimmi esindajad ja juba järgmisel päeval (23.02) vahetati jõuvõttega välja Sevastopoli linnavalitsus ning algas roheliste mehikeste valgumine sealsest sõjasadamast kogu poolsaarele.

27.02 ilmusid mehikesed juba Krimmi parlamendi hoonesse ja nende kohalolles hääletati võimuks seltskond, kes viimastel valimistel oli saanud viis protsenti häältest ja kes viivitamatult teatas soovist liituda Venemaaga. Sellest hetkest peale oli selge, et Puškov ja Margelov täitsid Harkivis sama rolli, mida NSVL liidunõukogu väliskomisjoni esimees Andrei Ždanov Tallinnas 1940 – kureerisid uute alade Moskvaga liitmise protsessi juriidilist ja isikliku vastutuse külge, mis oli au sees Stalini päevil ja on au sees ka nüüd. Taktikat silmas pidades on ilmne, et kui aasta tagasi ka toimus kusagil «sõjaline võimuvõtt», siis oli seda Sergei Aksjonovi võimulepanek Krimmis ja mitte Janukovõtsi mahahääletamine Kiievis ning seda viimast väidetakse just selleks, et esimest  n-ö unustada!

Päev pärast Harkivi kogunemist, 23.02 tegi Kiievi uus võim oma tõsiseima apsaka – 232 poolthäälega tühistati (alles) 2012. a vastu võetud seaduse parandus, mis lubas teatud piirkondades pärast vastavat otsust kasutada piiranguteta vene keelt – otsus, mille tühistamine sai momentaalselt Kremli ja kõigi Venemaa-meelsete võitlusloosungiks kogu järgnevaks perioodiks. Hoolimata sellest, et veel 1.03 pandi sellele arusaamatult kergekäeliselt tehtud otsusele veto ehk siis ta ei jõustunudki. Tõde, mida ei tahetud kaua märgata.

Aga nii on nende revolutsioonidega olnud alati – nii tõed kui lausvaled elavad iseseisvat elu ja enne kui üks või teine lõplikult kinnistub või vajub ära, on nende nimel oma elu jätnud sajad ja tuhanded revolutsioonist osa võtnud...