Elmo Nüganeni film «1944», fotol näitleja Kaspar Velberg.

FOTO: Taska Film

Kui käib esimene pauk, pole sõjas enam mingit poliitikat. On vaid ellujäämisinstinkt, soov kaitsta ennast ja oma kaaslasi. Lootus lahing kuidagi üle elada.

Tahe kaitsta oma lähedasi võiks olla üks elu põhiväärtusi. Seetõttu on ajaloofilm «1944» hea film. Isegi teostuselt, kui võrrelda režissöör Elmo Nüganeni eelmise sarnase filmiga «Nimed marmortahvlil», kus sõjaolukorrale ebausutavaid või suisa võimatuid vaatepilte kohtab rohkem kui korra.

Häid asju «1944sse» jagub, alustades näitleja- ja lõpetades režissööritööga. Kui sa ei ole puupakk, siis see film puudutab. Filmilinal jooksva filmiga on nii, et isegi kui selle sõnumit suudavad või tahavad mõista lõpuks vaid eestlased, tuleb tegijaid tehtu eest ikkagi kiita.