Kai Saks

FOTO: Repro

Kui küsida inimeste käest, kui vanaks nad tahavad elada, vastatakse enamasti: nii kaua, kui ise enese eest hoolitsemisega hakkama saan. Kui vananemine toimub nii-öelda edukalt, siis peaksime sellega hakkama saama vähemalt 85–90 aastat. Paraku lühendavad haigused toimetulekuaega üsna paljudel.

2009. aastal oli Eesti meeste oodatav tervena elatud aastate arv 55 ning naistel 59. Tervise Arengu Instituudi koostatud tervise arengukava kohaselt on eesmärk pikendada seda 2010. aastaks vastavalt 60 ja 65 eluaastani. Seega tuleb leppida tõsiasjaga, et paljud meist vajavad viimastel eluaastatel teiste toetust. Kõige sagedamini on abistajaks abikaasa või elukaaslane, üsna sageli ka lapsed või lapselapsed.

Eesti inimesed eelistavad hooldada oma lähedasi kodus. Põhjuseks on ühelt poolt tugev emotsionaalne side oma lähedasega, teisalt aga võimetus maksta hooldusteenuste eest. Enamasti inimesed leiavadki võimaluse oma lähedast kodus hooldada, kuid neil on seejuures raske.

Kõige suurema murena nimetatakse rahapuudust, järgmisena suuri isiklikke loobumisi – pole võimalik puhata, tegeleda teiste pereliikmete ja hobidega, hooldamine kurnab, eriti vaimsest küljest. Mingil hetkel tuleb kaaluda, kas on võimalik töölkäimist jätkata või tuleb pühenduda täielikult hooldamisele.

Tõele au andes tuleb tunnistada, et tegelikult ei ole hooldusteenus enamikule meist ka kättesaadav. Ja vaatamata usinale kogumisele pensionisambasse ei ole see senise korralduse jätkudes meile kahjuks jõukohane ka paarikümne aasta pärast.

Omavalitsused küll abistavad, kuid vaid neid eakaid, kes on üksikud – pole lapsi-lapselapsi või need ei ela lähedal. Ainult sellisel juhul on hooldusteenus tasuta või seda saab osta sümboolse tasu eest. Abikaasad ja lapsed, kes elavad hooldatavaga koos või samas linnas-asulas, jäävad oma muredega sageli üksinda.

Viimastel aastatel on omaste hooldusega seonduvaid probleeme siiski järjest enam tähtsustanud ka riik ja omavalitsused. Ka riigi huvides on, et tööealised või ka varases pensionieas, kuid töövõimelised inimesed ei peaks loobuma tööelust hoolduskoormuse tõttu. Olen kokku puutunud töös edukate inimestega, kes on jätnud oma ameti sõnadega: «Miks ma käin tööl, kui pean palga hooldajale maksma?»

On müüdud toimivaid firmasid, kuna ettevõtjal tuleb abistada oma vanemaid. Tööst loobumine on alles algus. Riigil jäävad saamata maksud, inimeste suhtlusvõrgustik aheneb, nad eralduvad ühiskonnast. Ka peresuhted ja hooldaja enda tervis ei jää stressist ja muretsemisest puutumata. Viimastel aastatel on tõsiseks probleemiks muutunud ka taassõltuvuse tootmine – 50–65-aastastel, kes praegu kõige enam hooldaja rolli täidavad, on pärast paariaastast tööturult eemalolekut keeruline tööd leida.
Kõik need probleemid on teada ka riigile, ent suured muutused on visad tulema. Häid näiteid on noppida siit ja sealt – mõnes kohas on võimalik kasutada päevahooldusteenust, kus hooldusteenuse eest tasub omavalitsus, vaid toidu ja abivahendite eest tuleb endal tasuda; mõnes kohas tasub omavalitsus ajutise hoolduskoduteenuse eest, et võimaldada hooldajatel puhata või enda tervise eest hoolitseda.
Kokkuvõttes pole selline omastest hooldajate toetamine kasulik mitte ainult hooldajatele, vaid ka riigile, sest töölkäivalt inimeselt laekuvad maksud ning ta ei vaja lisatoetusi, mis ületaksid  hooldust toetavate meetmete maksumuse. Kuid neid näiteid leiab praegu Eestis siiski üsna vähe.

Kuid mida siis tuleks või saaks ette võtta hoolduskoormuse vähendamiseks?


Esiteks, otsida välja hooldusravi ja hoolduse arengukavad, mis on olemas igas maakonnas ning milles on kirjas planeeritud teenused, arvestades potentsiaalsete abivajajate hulka ja paiknevust ning teenusepakkujaid ja tõmbekeskusi. Need arengukavad on üsna asjalikud, oluline on need ka ellu viia ja vajadusel uuendada.

Põhimõtteliselt on Eestis enam-vähem kõik vajalikud teenuseliigid esindatud, kuid piirkondlikud erinevused teenuse kättesaadavusel on väga suured. Hinnata tuleks ka hooldusteenuste kättesaadavuse sagedust. Praegu ei ole see piisav, sest teenust ei osutata enamasti nädalalõppudel ja öösiti.

Samuti on paljudes Euroopa Liidu riikides tavapärane, et hooldustöötaja külastab iga klienti vähemalt kord päevas, vajadusel ka sagedamini.

 Meil on aga normiks kaks korda nädalas. Päevahooldus koos transporditeenusega on tööl käivatele hooldajatele mõnel juhul kõige sobivam lahendus – ka selle teenuse väljaarendamine seisab suures osas alles ees. Lühiajaline hooldus hooldusasutuses, kas soodushinnaga või siis omavalitsuse tasutud, võimaldaks hooldajal töölähetuses käia või puhata.

Teiseks tuleks kehtestada kvaliteedinõuded kõikidele hooldusteenustele. Meie pered vajavad väga suurt kindlust, et asutuses, kus tema lähedane hooldusel on, antakse abi nii hästi kui võimalik, arvestatakse abivajaja omapära ja eelistusi. Oodatakse, et peale hoolduse pakutaks ka huvitavaid tegevusi ning koheldaks hooldatavaid väärikalt, olenemata nende terviseseisundist.

Kolmandaks on vaja suuri ümberkorraldusi hooldusteenuste rahastamises. Eesti rahvastik vananeb ning tööealisi inimesi jääb järjest vähemaks. Seetõttu suurenevad ka hooldusteenustele vajalikud summad ja inimeste hulk, kes ühisest eelarvest teenindatud peab saama.

Vajaksime hoolduskindlustuse süsteemi, mis tagaks inimestele elementaarsel tasemel hooldusteenused, sõltumata laste arvust, ja mille juurde saaksid inimesed või nende lapsed soovi korral lisateenuseid tellida.
Pensionisambad, mida praegu kogutakse, aitavad hea tervise juures inimesel tulevikus aktiivsemat ja kvaliteetsemat elu elada, aga igapäevaseks hooldusvajaduseks sammastest ei piisa.

Statistika näitab, et praegu hooldab iga viies Eesti elanik vähemal või suuremal määral oma lähedasi. Need inimesed on otsustanud oma lähedast aidata ja panevad oma elu seniks «ootele». Lapsed on tõepoolest meie pensionisammas, kuid peame arvestama, et ka sel sambal on oma ülalpidamiskulud.

Oma lähedase eest hoolitsemine võib olla emotsionaalselt rikastav ja pakkuda väga lähedast sidet, ent kui see röövib kogu vaba aja ning jätab enese olulised vajadused rahapuudusel rahuldamata, siis võib selline olukord viia kriitiliste pingeteni ja perekondade lagunemiseni. Omastest hooldajad väärivad tunnustust ja toetust, nii toetame tervete inimsuhetega ühiskonna ja riigi arengut.