Mihkel Sari

FOTO: Erakogu

Kas inimene on valmis valima või mitte, ei sõltu sellest, kui vana ta on, vaid pigem väljendub see tema väärtushinnangutes, kirjutab Tartumaa õpilane Mihkel Sari (18).

Eestis kehtiva esindusdemokraatia puhul on parim viis valitsemisküsimustes kaasa rääkida eelkõige valides endale esindaja otsustuskogudesse. Me valime neid kohalikku omavalitsusse, riigikokku ja Euroopa Parlamenti. Hetkel on Eesti ühiskonnas äärmiselt aktuaalseks muutunud küsimus, kas ka juba 16- ja 17-aastased noored peaksid saama kohalike omavalitsuste valimistel oma hääle anda.

Mina õpin väikeses maakoolis Tartumaal. Minu kodukohas ei ole noorte valimisaktiivsus just kuigi kõrge. Paljudele kohalikele seostubki poliitika ainult negatiivsete märksõnadega. Osad neist kritiseerivad tuntud poliitikuid ja hoiavad kõigest poliitikaga seonduvast eemale nagu tulest, kartes ise saada kritiseeritud oma tuttavate poolt.

Olen olnud aktiivne Eesti Õpilasesinduste Liidus ja praegu tegutsen Tartumaa Noortekogus. Mõlemad on poliitiliselt täiesti neutraalsed noorteorganisatsioonid, kuid mingit sorti poliitikaga tegelevad nad küll. Siit tulebki välja oluline vahe mõiste poliitika eri tähendustes: politics selle enamlevinud mõttes ja policy - tõlkes ka kui strateegia, metoodika ehk sisulised ühiskondlikud muudatused. Paljud kritiseerivad politicsi ja seetõttu väldivad ka policyt. Tegelikult tegeleb enamik inimesi igapäevaselt ja enesele teadvustamata policyga: näiteks ostes poest kodumaist õuna, toetab ta riikliku policy eesmärki Eesti põllumajaduse arendamiseks. Seega on oluline, et inimesed teadvustaksid, et nende igapäevased valikud on ka poliitika. Selle vältimine põhjusel, et «poliitika on räpane», on jaanalinnu kombel peal liiva sisse peitmine: tehes teadvustamata valikuid, võib kodanik toetada riiklike tegevusi, mis talle tegelikult ei meeldi!

Kui mina olin 16-aastane, siis ma ei tundnud vajadust valima minna. See tunne oli mul sellepärast, et mind ümbritsevate inimeste hulgas ei olnud poliitika eriti populaarne teema. Samuti ei suunanud 10. või 11. klassi kooliprogramm eriti mõtlema valimisalastele teemadele. Samas, kui ma hiljem puutusin Õpilasesinduste Liidus kokku paljude aktiivsete noortega üle kogu Eesti, nägin ma, et neid 16- ja 17-aastaseid noori, kes on valmis vastutustundlikult valima enda esindajaid valla- või linnavolikokku, on rohkem, kui ma oleks osanud arvata.

Ma nõustun küll skeptikutega, kes ütlevad, et paljud noored on kergesti mõjutavad oma vanemate ja sõprade arvamustest, kandidaatide lubadustest või isiklikust pealiskaudsest kontaktist konkreetse kandidaadiga. Kuid kas ei ole samamoodi mõjutatavad teised valimisealised kodanikud? Küsimus on ainult selles, kui palju keegi oma peaga mõtleb.

Eestis on 25 000 16- ja 17-aastast, kes saaksid valimisea langetamisel endale valimisõiguse. Selline hulk noori ei mõjutaks valimistulemusi oluliselt (seda on kinnitanud varivalimiste tulemused korduvalt), kuid juba valimisiga langetanud Austria näitel hakkaksid poliitikud noortele rohkem tähelepanu pöörama ning asja vastu huvi tundvad noored saaksid praktilise rakenduse ühiskonnaõpetuses õpitule.

16-aastase noore valijavõimekus ei erine suurel määral 18-aastase omast. 2009. aastal valminud rahvusvaheline «IEA kodanikuhariduse uuring» näitab koguni, et juba 14-aastased noored mõistavad ühiskonda. Siiski olen nõus, et leidub ka selliseid 16-, 18- ja isegi 30-aastaseid, kes ei ole valmis vastutustundlikult valima, kuid kas sellepärast peaks neilt siis valimisõiguse ära võtma? Ja kui samas on kasvõi väike osa selliseid 16- ja 17-aastaseid noori, kes tahavad anda juba noorelt panuse enda kodukohas tehtavatesse otsustesse, siis oleks igati mõistlik neile vähemalt seda võimalust pakkuda.

See, kas inimene on valmis valima või mitte, ei sõltu minu meelest sellest, kui vana ta on, vaid pigem väljendub see tema mõtlemises, väärtushinnangutes ja seisukohtades. Just see annab igale inimesele unikaalse identiteedi ja selle väärtustamiseks tuleks anda võimalus valimas käia neile 16-aastastele, kes selleks valmis on. Usun, et valimisea langetamine kohalikul tasandil suunab 16- ja 17-aastaseid noori kaasa mõtlema ning mõistma otsuseid, mis määravad suures osas nende enda elukeskkonna kujunemist.