2014. aastat võib korrakaitse seisukohalt pidada omamoodi vahefinišiks: jõustus uus korrakaitseseadus, lõpule jõudis kriminaalseadustiku revisjon ning ellu asuti rakendama maakonnapolitsei töömudelit, kirjutab siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Uku Särekanno siseministeeriumi aastaraamatus. Postimehe arvamusportaal avaldab teksti täismahus.
Kõik need muudatused on suunatud tulevikku ning peaks aitama kaasa turvalise elukeskkonna kujundamisele eelseisvatel aastatel.
Mis siis muutub? Esiteks pööratakse senisest enam tähelepanu kodanike endi panusele ning kogukondlikule koostööle turvalisuse tagamisel. Nagu näitab teiste arenenud riikide praktika, on suur osa süütegusid ja ohte ennetatavad juba kogukonna tasandil. Või nagu ütlevad kriminoloogid: kõrge kuritegevus on nõrga kogukonna tunnus. Eesti on väike ja kokkuhoidev riik, kus kogukondlik turvalisus võib omandada täiesti uue tähenduse ja kujuneda mudeliks muule maailmale.
Suvel jõustus uus korrakaitseseadus
Juulis jõustunud korrakaitseseadus paneb juriidiliselt avaliku korra tagamise eest vastutuse meile kõigile. See väljendab selget soovi, et igaüks mõtleks enda jaoks läbi, kus ja kuidas saaksin mina kõige paremini turvalisusse panustada. Korrakaitseseadus ei tähenda politsei vastutuse vähenemist või seda, et igaüks meist peaks nüüd abipolitseinikuks või vabatahtlikuks päästjaks hakkama. Pigem on eesmärk see, et inimesed hooliks enam oma ümbrusest ja kaaskodanikest, ei jääks korrarikkumiste puhul passiivseks kõrvalvaatajaks ning saaks riigilt tuge, kui neil on kogukondlikus võtmes soov turvalisusega seonduvaid probleeme lahendada.
Olgu siin kogukondliku koostöö näidetena toodud naabrivalve, kohalike omavalitsuste kaamerasüsteemide ühendamine politsei andmebaasidega või riskiperedega seonduvate probleemide lahendamine. Selge on see, et üheskoos suudame luua oluliselt enam turvalisust. Korrakaitseseadus on üks esimesi arglikke samme kogukondliku turvalisuse edendamisel, seda peab omakorda toetama hästi toimiv maakonnapolitsei ning maakondlikud võrgustikud, mille ülesanne on aidata ühiselt lahendada kohalikke probleeme.
Teiseks, lähiaastatel saab üha suurem rõhuasetus olema ennetustegevustel. Olgu tegemist narkomaania, alkoholi või riskilastega, tihtipeale leiab politsei end tegelemas traagiliste tagajärgedega. TNS Emori läbi viidud küsitluste andmetel tunnevad Eesti inimesed kõige enam muret liiklusõnnetuste, narkokuritegevuse ning oma vara pärast. Selge on see, et keskendumine üksnes järelvalvele ei aita vähendada narkokuritegusid, agressiivset käitumist liikluses ega ka varguste arvu. Vaja on pöörata enam tähelepanu probleemide lähtepõhjustele ning vastu võtta meetmeid, mis aitaksid riske maandada.
Inimestest hoolimine ennetab probleeme
Narkomaania puhul on pakkumise ja nõudluse vähendamise kõrval kesksel kohal ravivõimalused ning rehabilitatsioon, samuti riskiperede abistamine. Liikluses on oluline roll inimeste väljaõppel, teede kvaliteedil ning mis veelgi olulisem – autojuhtide hoolival suhtumisel iseendasse ja kaasliiklejatesse. Varavastaste kuritegude vähendamisel on tähtis inimeste hooliv käitumine oma vara suhtes, samuti negatiivne hoiak varastatud asjade ostmisse ja hoolivus ka selle suhtes, mis toimub minu trepikojas või tänaval.
Äärmiselt olulist rolli erinevate süütegude ennetamise osas mängib ka kohaliku tasandi erinevate ametnike (politsei, hardusasutused, KOV) koostöö. Selles osas on 2014. aasta märgilise tähendusega just riskiperede valdkonnas alguse saanud infokogumise seisukohalt. Tänaseks on politsei koondanud juba esimesed andmed peamiste riskiperede kohta ning püüab süsteemsetel alustel suhelda sobilike teenuste pakkumise küsimuses asjaomaste partneritega.
Ennetustegevused ei kanna vilja koheselt ning eeldavad mitmeid aastaid süsteemset tööd. Siin mängivad olulist rolli kool, kolleegid, sõbrad ning kogu keskkond, milles inimene viibib. Ja mis siin salata, tihtipeale on süütegude allakäiguspiraali üks peamiseid lähtekohti vanemliku kasvatuse puudumine või puudulikkus. Sellest tulenevalt on ka siseministeeriumi ennetustegevuse rõhuasetus just alaealistel ning riskinoortel.
Üle vaadati kõik kuriteokoosseisud
Kolmandaks on võetud suund jätkuvalt sellele, et leida süütegude preventsiooni puhul kõige tulemuslikumad mõjutusvahendid. Selle aasta alguses lõpule jõudnud pika ja põhjaliku karistusseadustiku revisjoni käigus vaadati üle kõik erinevad kuriteokoosseisud. Selle eesmärk oli täiendada seadustikku uute koosseisudega, mis arvestaks viimasel kümnel aastal toimunud arenguid kuritegelikus maailmas. Samuti hinnati seniste karistuste mõjusust ning püüti leida kõige optimaalsemad lahendused. Vaadati üle kriminaalkorras ja väärteokorras karistatavate süütegude eristamist puudutava varalise kahju piirmäär ning dekriminaliseeriti mitmed süüteod.
Alternatiivsete mõjutusvahendite otsimine ei piirdu üksnes valikuga kriminaalkaristuse ja väärteo vahel. Näiteks käivitati Põhja ja Lõuna prefektuuris 2014. aasta juunis pilootprojektina roolijoodikutele suunatud nõustamisprogramm. Programmi suunatakse valikuliselt 0,5-1,49-promillise joobega tabatud juhid, kes programmi eduka läbimise korral vabastatakse rahalisest karistusest, ent kelle kanda jäävad nõustamisega seonduvad kulud. Programmi eesmärk on hoida ära nende juhtide teistkordne sattumine purjus peaga rooli, kasvatada hoolivust ning vähendada seeläbi liikluskahjusid.
Sarnaselt on tehtud algust ka alaealiste õigusrikkujate süsteemi muutmisega, kus lapse karistamise asemel soovitakse tulevikus enam keskenduda sellele, kuidas laps süütegude allakäiguspiraalist välja tuua. Ehk et kuidas iga konkreetse juhtumi puhul tagada korraga, et õiglus saaks jalule seatud, ent karistamine ei päädiks uue süüteoga ja laps saaks vajalikku nõustamist. Lisaks on eelseisvatel aastatel kavas märkimisväärselt reformida ohvriabi süsteemi ning luua riskihindamise süsteem, mis võimaldaks hinnata võimalikku süütegude ohvriks langemise korduvust.
Süütegude menetlemine lihtsam
Neljandaks on läbiviimisel mitmed olulised muudatused, mis peaks kokkuvõttes kiirendama ja lihtsustama süütegude menetlemist. Hetkel riigikogus menetluses oleva väärteomenetluse seadustikuga lihtsustakse väärtegude menetlemise nõudeid ning antakse politseiametnikele enam kaalutlusõigust erinevates olukordades reageerimiseks. Alati ei ole vajalik ajamahuka protokolli koostamine ning inimese andmete kandmine andmebaasi, tihtipeale piisab siiski ka suulisest noomitusest ja hoiatusest. Samuti on võetud suund videomenetluse laialdasele kasutusele, seda peamiselt liiklusjärelvalves, ent samm-sammult ka teiste süütegude puhul. Kaasaegse tehnika kasutamine võimaldab politseil kiiremini menetlusi läbi viia, mille tulemusel vabaneb väärtuslikku ajaressurssi nii ennetustegevusteks kui ka teiste registreeritud süütegude menetluseks.
Uuendusi vajab ka kriminaalmenetlus. Mitmed pisemad muudatused kriminaalmenetluse lihtsustamiseks on täna juba Riigikogule esitatud, ent sisulisemad teemad nagu legaliteedi printsiip ja menetluseelse lepituse instituudi loomine tulevad arutlusele järgmisel aastal algava kriminaalmenetluse revisjoni käigus.