Eesti politsei- ja piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt

FOTO: Arno Saar/Õhtuleht

Politsei- ja piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt tõdeb, et kihutajaid ei peata tegelikult mitte miski peale nende enda mõistuse.

Kuigi ajakirjanduses on praegu jutuaineks pigem kurikamõrvas kahtlustatava tabamine, on lähiaja peamiseks teemaks taas liiklus. Algas ju uus kooliaasta ning mitte ainult meie lapsed, vaid me kõik tõttame hommikuti kodust liiklusesse uue tempo ja hooga.

Mul on hea meel, et ka kiiruskaamerate teemat hoitakse avalikkuses kõrgendatud tähelepanu all. Liiklus puudutab meid kõiki, sestap pean oluliseks sel teemal ka politsei laiem vaatekoht esitada.
Ma ei saa kuidagi nõus olla Autolehe tegevtoimetaja Tõnu Korroli Postimehes esitatud arvamusega, justkui ei täidaks Tallinna-Tartu maanteele paigaldatud kiiruskaamerad oma eesmärki («Surmamaanteest trahvimaanteeks» PM 24.08).

Kiiruskaamerad iseenesest ei ole maanteel ei trahvimasinad, kellegi otsesed elupäästjad ega ka politsei asendajad. Ohutu sõidu maanteel otsustab tegelikult riske tajuv, mõistusega liikleja. Mõistlike liiklejate kasvatamine algab aga varasest lapsepõlvest, mida mõjutavad kodu, kooli, sõpruskonna ja tervikuna ühiskonna hoiakud. Ainuüksi trahvi tegev politseinik või välkuv kiiruskaamera maantee ääres ei saa kunagi lahenduseks ohutu liikluse tagamisele meie teedel.

See on üks põhjus, miks saadab politsei juba traditsiooniliselt oma lisajõud koolialguse nädalal rahvarohkematele ülekäiguradadele ja koolide juurde liiklust reguleerima. Kohalolekuga tahame kõigile liiklejatele meelde tuletada, et õppeaasta algus tähendab asulates suuremat hulka lapsi.

Teiselt poolt on eesmärk lastele endile ja vanematele üle korrata liiklusohutuse põhitõdesid, mis esmapilgul tunduvad iseenesest mõistetavatena, kuid kipuvad paljudel siiski ununema. See on muidugi pigem linnaliikluse teema. Aga tulgem tagasi maanteede ja kiiruskaamerate juurde.

Autolehe tegevtoimetaja esitatud väide, et maanteel on palju nn venijaid, vastab küll tõele, ent paraku nii, nagu on erinevaid inimesi, on ka erineva sõidustiiliga autojuhte. Kes teab, mis teel võib juhtuda, olgu see siis sõidukijuhi äkiline tervise halvenemine või ootamatult tõrkuma hakanud mootor.

Politseil on liiklejat ka keeruline trahvida, sest aeglasem sõitmine võib mingis olukorras ka põhjendatud olla. Liikluseeskiri sätestabki, et sõidukijuht peab kohandama oma sõidukiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid.

Lisaks on autor unustanud, et 90 või 100 km/h on maanteel kehtestatud maksimumkiirus.

Tõsi, kui liikluseeskirjast järge ajada, siis tõepoolest peab sõiduki juht, kes ei sõida lubatud suurima kiirusega, hoiduma võimalikult paremale ja vajaduse korral peatuma, et lubada mööda enda taha kogunenud sõidukid.

Loomulikult peavad politseipatrullid ilma tõsise põhjuseta aeglaselt sõitjaid ka märkama ning vastavalt reageerima, kuid selge on see, et probleemiks ja õnnetuste põhjustajaks liikluses on ikkagi suur, mitte väike kiirus.

Elus ei toimi paraku kõik täpselt eeskirja järgi ja seetõttu on lahendus arvestada olusid, sealhulgas seda, milline see maantee on ja kes seal sõidavad. Järelikult tulebki Tallinna-Tartu maanteel sõites arvestada ka niisuguse ajakuluga, et seda teed mööda ei saa alati maksimaalse lubatud kiirusega sõita.

Kes tahab Tallinnast Tartusse jõuda kahe tunniga, see on teinud valearvestuse. Või siis seab teadlikult ohtu iseennast ja teisi liiklejaid.

Kiiruskaamerate elupäästjaks kutsumine ei ole sugugi politsei ja maanteeameti PR-trikk. Me võiksime neid kutsuda nii või naa, kuid on selge, et nende paigaldamine on tõsiselt läbi kaalutud ning asjata ei ole need tee kõige ohtlikumates kohtades.

Lõpuks ei peata kihutajaid tegelikult mitte miski peale nende enda mõistuse. Me võiksime reedeti ja pühapäeviti, kui Tallinna-Tartu maanteel juhtub kõige rohkem liiklusõnnetusi, välja panna kas või kümme patrulli, ikkagi leidub neid, kes riskivad ja kihutavad.

Politsei eesmärk pole ju olla hirmuks autojuhtidele, eriti korralikele juhtidele. Politsei püüab oma tööga tagada, et ei kaotataks valvsust, eriti nende autojuhtide puhul, kes on kahevahel, kas lüüa jalg gaasipedaali peal sirgeks või valida lubatud, ohutu sõidukiirus.

Politsei ei ole oma olemuselt üldse mitte karistusorganisatsioon, vaid kogukonnaga koostööd tegev valmidus- ja teenindusametkond, kelle ülesanne on juhtida tähelepanu ja väärtustada seaduskuulekust, olla valvel, kui seadust rikutakse.

Olen tihti kuulnud väidet, et kui liiklejad näevad maanteel vale sõidukiiruse või kahtlase sõidustiili valinud autojuhti, siis kardetakse sellest politsei telefoninumbrile teatada, pidades seda justkui pealekaebamiseks.

Ütlen pisut ehk liialdades, et kannaksin siis ka ise pealekaebaja tiitlit, kui see on päästnud inimelu või hoidnud ära liiklusõnnetustes tekkinud kehavigastusi. Kinnitan, et politseiorganisatsioon ei pea niisugust valvsat kodanikku pealekaebajaks. Vastupidi, me oleme tänulikud iga vihje eest, mis aitab tagada inimeste ohutust.

Üldiselt näitab statistika, et me püsime liiklussurmade osas praegu samal tasemel mis eelmisel aastal ja see lubab oletada, et ka 2010. aastal jääb liiklussurmade arv saja piiresse. Sel aastal on liikluses hukkunud 53 inimest, eelmise aasta samal ajal oli see juba 60.

Aga see ei ole meie jaoks mingi «saavutus», sest lõpuks on ka sada hukkunut aastas Eesti kohta liiga palju. Meie lõppeesmärk peab olema, et Eesti teedel ja tänavatel ei hukkuks ega saaks vigastada mitte ükski inimene. Muidugi on ka inimesest sõltumatuid õnnetusi, nende eest ei ole keegi kaitstud. Aga inimene paraku on peamine liiklusõnnetuste põhjustaja.

Selle aasta meeletult palav suvi on pannud uljaspäid taas roolis mõtlematult tegutsema, ebakainelt või üleväsinult rooli istuma ning sellega iseenda ja teiste elu ohtu seadma. Suvekuuldel on palju laekunud infot, kuidas noorukid on võtnud vanemate nõusolekuta autovõtmed ja siis terve seltskonnaga kuskile kraavi kihutanud.

Siin tahaks küsida mitte ainult seda, kus olid ja on nende lapsevanemate silmad ja kõrvad, kes niisuguseid olukordi võimaldavad, vaid ka seda, kes on nende noorukite sõbrad-tuttavad, kes niisugusele tegutsemisele kätt ette ei pane.

See peab saama teemaks koolis ja kodus, noortekeskustes ja meedias, et alkohol, oma võimete ülehindamine ja liiklus ei käi kuidagi kokku ning endale ja teistele ohutu sõidustiil peab noorte hulgas kujunema juurteni ulatuvaks kreedoks.

Sellele saab kaasa aidata õpetajate, lasevanemate, kaaslaste mõtteviisi muutus, meie kõigi vastutustunne ja kaasarääkimisjulgus.

Selleks on maanteeamet koos politseiga igal aastal viinud läbi palju kampaaniaid ja projekte, selgitanud ja tutvustanud teemat meedias ja isiklikel kohtumistel laste ja noortega. Liiklusrahu sõlmimise üritus ja järgnev kampaania on viimane näide selles reas.

Eesti liikluskultuuri parandamine on meie kõigi ühisoperatsioon, millel ei ole algust ega lõppu, mis peab meie mõttes olema iga päev.

Kiiruskaamerate tööd analüüsime pidevalt ja ei saa öelda, et ootaksime selleks mingit küpsemat aega. Meie andmed näitavad, et Tallinna-Tartu maantee automaatkontrolliseadmed on juba nende nelja kuuga oluliselt vähendanud kiiruseületajate arvu.

Teistele maanteedele kiiruskaamerate püstitamine otsustatakse muu hulgas ka seda arvesse võttes, millise efektiivsusega need oma otstarvet senistes asupaikades on täitnud.

Paraku ei esitanud Autolehe peatoimetaja oma artiklis selget ettepanekut, mida siis veel teha või teisiti teha, et sellel «trahvimaanteel» ohutum oleks. Tunnistagem, et tõepoolest on neid, kes pidurdavad vahetult enne automaatkontrolliseadmeid põhjendamatult, ja seda tuleb pidada üheks selle liikluskontrollimeetodi puuduseks. Kuid millised on meie valikud?

Kiiruskaamerate paigaldamine kohtadesse, kus need suudavad just varasem liigse kiiruse tõttu toimunud liiklusõnnetusi senisest rohkem ära hoida, kaalub igal juhul üles huvi «võimalikult kiiresti kohale jõuda». Muide, ettepanek paigaldada vahetult enne kiiruskaameraid veel lisamärke, mis tuletaks meelde lubatud sõidukiirust, on kaalumist väärt.

Lõpetuseks soovin Autolehe tegevtoimetajat tänada, et ta on algatanud diskussioon teemal, kus kaasvastutajateks oleme me tegelikult kõik. Mida rohkem me ise läbi mõtleme, kuidas liikluses ohutult käituda, seda suurema tõenäosusega mõjutab see nii meie endi kui ka meie suhtlusringkonnas olevate roolikeerajate mõtteviisi.