Kahel järjestikusel pühapäeval leiab aset Eesti filmiaasta kaks võib-olla kõige olulisemat sündmust: täna esilinastub Elmo Nüganeni film «1944» ja nädal aega hiljem selgub, kas «Mandariinid» saab mitteingliskeelse filmi Oscari.

«Oma hoiaku mõttes on need üsna sarnased,» ütleb Elmo Nüganen, kui palun tal «1944» võrrelda «Mandariinidega», kus ta tegi meeldejääva rolli mandariiniistanduse omaniku Markusena. «Üks film on tehtud väiksema eelarvega, teine suuremaga, aga hoiakult, mõjult ja põhisõnumilt on need väga sarnased,» lisab Nüganen pärast väikest mõttepausi.

«1944» on üks kallimaid kodumaiseid mängufilme – selle eelarve oli 1,8 miljonit –, kuid rahast olulisem on filmis käsitletav aeg ja teema: «1944» tegevus hargneb Sinimägede lahingutest 1944. aasta juulis kuni Sõrve sääre vallutamiseni Punaarmee poolt novembri lõpus. Filmi muudab eriliseks aga hoopis see, et «1944» ei vali pooli, vaid sõda näidatakse mõlema osapoole – Saksa armees ja Punaväes sõdivate eestlaste – silme kaudu.

Sellele, miks Nüganen otsustas teha just sellise filmi, saab vastuse järgnevast intervjuust.

Teatritoimetajana olen Nüganeniga mitmel korral pikalt vestelnud, seetõttu oleme suhtlemisel üle läinud sina peale.

Elmo Nüganen, küsisid pärast seansi lõppu, kas mul on nohu või tulid pisarad silma. Ootad sa, et «1944» vaatajal läheksid silmad märjaks?

Ei, seda ma ei oota. Ma ei oota ka seda, et kõigil nohu hakkaks. Ma tahtsin aru saada sinu reaktsioonist, miks sul taskurätt käes oli.

Minule «1944» emotsionaalselt mõjus. Oled öelnud, et «1944» on Eesti vaatajaskonnale tehtud film.

Ma arvan küll. See on meie ajalugu. See pole Läti ajalugu. Läti ajalugu on küll meie ajalooga sarnane, nad mõistavad seda ka väga hästi, aga film on ikkagi tehtud eelkõige meie vaatajale.

Filmi ettevalmistusperiood algas umbes kümme aastat tagasi. 1994. aastal kirjutasite Kris Taskaga valitsusele kirja, et saada raha ühe sõjafilmi tegemiseks. Kui palju on sellest kunagisest ideest pühapäeval esilinastuvas filmis alles?

Hästi vähe. Siis oli meil konkreetne idee teha film Sinimägedest. Aeg on muutunud. Kui oleksime kümme aastat tagasi alustanud, oleks me rääkinud teist lugu. Tegevus võib-olla olekski olnud vaid Sinimägedes ja punkt. Nüüd on aeg muutunud, peame teatud asjadest üle saama või edasi liikuma.

Millest?

Kas sa oled näinud ühte eesti filmi, mis on tehtud samal teemal?

Ma praegu ei oska sulle vastata, ma ei tea…

«Inimesed sõdurisinelis» oled näinud?

Olen.

Kus seal see kellapendel oli, kellest-millest seal räägiti, kus oli rõhuasetus?

Nõukogude Liidu peal.

Ja kes olid seal sakslased?

Pahad.

Pahad. Novaat. «Inimesed sõdurisinelis» tegijad ei saanud kõigest rääkida, sest aeg oli teistsugune, aga kui paneme nüüd «Inimesed sõdurisinelis» tegemisele veel mingi aja otsa ja liigume 1990ndate algusesse, siis kas ühiskonnas midagi muutus?

Muutus.

Kas ühed veteranid asendusid teiste veteranidega?

Jah. Ja ühtede keelatud teemade asemele tekkisid teised.

Täpselt! Kui siis oleks tehtud film, siis missugustest veteranidest oleks see film tehtud?

Vastukaaluks-tasakaaluks teistest veteranidest, et näidata, et nemad olid ka veteranid. Vaat niisugune film olekski olnud.

Aga nüüd on mõlemad filmis võrdsed osapooled.

Jah, nüüd on mõlemad, sest aeg on teine.

Kui palju sul «1944» tegemisel oli endal sisemist tsensuuri?

Minul ei olnud.

Aga hirmu, et ekraanil on väga sümpaatsed poisid Natsi-Saksa mundrites ja kuidas praegune Euroopa ja maailm selle vastu võtavad?

Muidugi mõtlesime sellele. Aga hirmu ei tekkinud, sest see film ei räägi sellest, et need, kes olid ühes mundris, olid õigemad-paremad-õilsamad, ja teised, kes olid teises mundris, olid valed-halvad. Film ei räägi sellest.

Millest «1944» räägib?

Sellest, et see aeg ei olnud nii mustvalge. Me peaksime üle saama mustvalgest tõlgendusest. See ei olnud meie sõda, nagu see polnud ka väga paljude teiste väikeste riikide sõda. Kuidas väikeriigid pidid samamoodi osalema Teises maailmasõjas, sõdima teiste suurte riikide sõjas. Kandma samamoodi ohvreid ja kannatusi. Ja mille nimel?

Kaks suurriiki ja veel mõned teised riigid tahtsid lihtsalt Euroopa ümber jagada. Aga mis siia puutub Läti, mis siia puutub Leedu, mis siia puutub Poola, mis siia puutub Soome, Rootsi, Taani, Norra? Võin neid pisikesi Euroopa riike nimetada veel terve suure hulga. Aga mispärast nad sõdima pidid?

Võib öelda, et see film räägib sellest, et süütu tunneb süüd, aga süüdlane ei tunne midagi.

Tihti teeb süüdi olev suur oma tegemisi edasi, ükskõik kus kohas: filmis või Ida-Ukrainas või Afganistanis, Iraanis, Iraagis. Aga mis puutuvad siia väikesed? Vaat nii puutuvadki.

Jah, ja mis puutub siia tavaline inimene, tal ei olegi siin valikut.

Jah, mis puutub siia tavaline inimene, tal ei olegi siin valikut. Mis valikud siis olid eesti meestel? Sellest see film räägibki.

Näidata näpuga, et sina olid Saksa vormis, järelikult olid mingil perioodil justkui õige ja siis mingil perioodil justkui vale, ja nüüd jälle õige… Aga kuidas see saab nii olla? Inimene pole ju valinud endale sünniaastat. Aga mobilisatsioonid võtsid sünniaastate järgi.

Ma ei saa öelda, et filmi esilinastus on sattunud väga heale ajale, sest see kõlab valesti, kuid siiski, kui palju on sündmused Ukrainas muutnud filmi tegemist ja seal toimuva mõtestamist?

Film sai valmis enne Krimmi sündmusi. Kui ka võtted oleksid toimunud Krimmi sündmustega ühel ajal, võib-olla oleks see midagi muutnud, aga ma ei usu.

Leian kokkupuutepunkti tänapäevaga hoopiski ühe Vene poliitiku (konjunktuuri uurimiskeskuse peadirektor Sergei Mihhejev – H. S.) mõne päeva taguses väljaütlemises: mida te siis tahate, kord tulevad teile Vene tankid, siis tulevad Ameerika tankid, sõidavad teist üle, või vastupidi. Teie jääte igal juhul ohvriks.

Kui ma seda kuulsin, siis hakkasin mõtlema, et see ongi väikeriigi saatus. Kui suured niimoodi mõtlevad, SENI kuni suured niimoodi mõtlevad, siis tõesti, võta üks ja viska teist. Täpselt samamoodi oli Teise maailmasõja ajal. Hakata nüüd rääkima sellest, et üks või teine … kuidas ma ütlen … kas natsionaalsotsialism sellises vormis nagu ta oli Saksamaal ja kommunistlik idee nagu see oli NSV Liidus Stalini ajal, kas nende vahel on põhimõtteline vahe? Kas on üks oluliselt parem, õigem, eetilisem, või nii, nagu toimus sel hetkel Saksamaal ja seal? Kui suur see vahe siis on?

Seda vahet ju tegelikult pole.

Kuidas me siis saame filmi sellest, et ühed olid õiged ja teised olid valed. Me ei saagi siis nii teha. Ongi kõik! Sellepärast ongi film täpselt selline, nagu ta on.

Hakata tegema Eestis filmi või rääkida Stalini tagakiusamisest, me teame seda kõike. Täpselt samamoodi on hakata nüüd rääkima teise poole vigadest, mida me ka teame. Mis seal vahet on? Natsionaalsotsialism ehk fašism on tunnistatud rahvusvaheliselt inimvaenulikuks ideoloogiaks ja see on hukka mõistetud. Aga kõik see, mis toimus Stalini Venemaal, pole hukka mõistetud. Ma esitakski küsimuse, et mis seal vahet siis on.

Hakata tegema filmi suurte – vahet pole, kumma – probleemidest tundus mulle vale. Meie jääme ikka siia, kus Eesti asub.

Praegu käival Berliini filmifestivalil näidati «1944» potentsiaalsetele levitajatele. Milline oli sealne reaktsioon?

Ma olen kuulnud, et seal oli väga hästi vastu võetud. Ma ei taha jälle jõuda sinna … no publik oli nutnud. Nutmine pole üldse põhiasi. Tead, me jutt algas valest otsast. Me tean, ise tegin vea, ei oleks pidanud sult selle taskuräti kohta midagi küsima. Täitsa vait oleksin pidanud olema.

Minu arvates on hea, kui film mõjub. Palju hullem oleks see, kui film poleks emotsionaalselt mõjunud, sest mis sõjafilm see on, kus nutta ei saa.

See on hea sõjafilm, järelikult propageerib sõda.

Kumb siis?

Sõjafilm ju propageerib sõda! See on ju see, millest räägib sõjafilm. Aga «1944» pole sõjafilm, see ei propageeri sõda. See on kas ajalooline film või … aga see pole sõjafilm. Sõjalist tegevust on seal palju, aga see on vahend millegi rääkimiseks.

Mille poolest oli sinule kui režissöörile keeruline teha filmi, kus on palju sõjalist tegevust?

Palju inimesi ja tehnikat, no loomulikult oli keeruline, aga mulle polnud raskused üldse seal. Tegelik raskus, kuigi see pole õige sõna, ma praegu ei leiagi õiget sõna…, oli selles, kuidas sellest teemast üldse rääkida. Kuidas rääkida sel moel, et need, kes on ise selle aja üle elanud, need, keda see puudutab, et nemad omavahel millegipärast veel rohkem tülli ei läheks, sest neile on näpuga kunagi koht kätte näidatud, et te olete sõdinud valel poolel, teie otsused olid valed.

Kuidas teha samal ajal ka selline film, mis ei mõjuks nooremale põlvkonnale ja neile, kes ajaloost vähem teavad või huvituvad, väljamõeldisena. Et me ei püüaks läbi marginaalse loo anda suurt üldistust. Sest kõik need teemad, mis filmis on, pole marginaalsed. Need olid sel perioodil põhiteemad. Alustades tegelaste motiividest, miks nad ühe või teise otsuse langetasid või miks nad niimoodi käitusid – need pole marginaalsed.

Selge on see, et mingid asjad, millega me praegu igapäevaselt kokku puutume, on millegi tagajärg. Näiteks kas noored inimesed räägivad vene keelt, kas nad tahaksid elada Lasnamäel, kas neil on venelastest sõpru jne. Seda teemat võib väga pikalt jätkata. Mille tagajärg see on?

Nii jõuamegi nendesamade sündmusteni, kuidas me saaksime mõelda või arvata, et need ajaloolised sündmused ei mõjuta meid ja meie tänast päeva. Muidugi mõjutavad, kuni lausa selleni, et ühe erakonna taga on üks rahvus ja teise erakonna taga on teine rahvus.

Kuidas seda olukorda siis muuta saaks, ajalugu ei saa ju olematuks teha?

Ainult nii saabki muuta, et nendest ajaloolistest asjadest, traumadest tuleb rääkida, edasi liikuda. Tuleb mingil hetkel asjad selgeks mõtelda, aga mitte ühemõtteliselt. Piisab, kui sellest räägitaks ja kirjutataks erineva kandi pealt. Kui kirjanikud kirjutaks sellest raamatuid, et filme tehtaks ja kui teatrilavastused räägiksid nendest olulistest asjadest.

Et see tõuseks meie ühiskonnas teemaks?

Jah. Kui see tuleks teemaks, siis mingil hetkel läheks see ka teemast maha. Eesmärk on ju see, et need teemad läheksid maha, mitte ei jääks püsima.

Ühest filmist, ükskõik kui hästi see on tehtud, jääb ikkagi väheks.

Muidugi jääb väheks.

Kas plaanid Tallinna Linnateatri juhina mängukavva võtta lavastuse, mis samamoodi selle aja ja küsimustega tegeleks?

Arvan, et on suure auditooriumi ja väikese auditooriumi teemad. Olulisem on film, sest selle vaatajaskond on palju suurem. Pisikeses, 50-kohalises saalis võib käsitleda teisi teemasid.

«1944» on sinu kolmas film, soovid sa veel mõne teha?

Ma liiga palju sellele praegu ei mõtle, aga see võib juhtuda küll.

Ütlesid, et sinul polnud filmi tegemisel sisemist tsensuuri. Aga kas ühiskonnas on mõni teema, mis on meil n-ö keelatud, mida me pole valmis praegu arutama.

Muidugi on sellised teemad olemas. Minu ütlemine ei aita siin mitte midagi. Tuleta aga meelde viimaseid sündmusi: kooseluseadus, järsku jooksis joon läbi ühiskonna, erakondade, põlvkondade. See näitabki seda, et me pole valmis sellisteks aruteludeks. Neid teemasid on küll ja küll.

Aga Eesti okupatsiooniga seotult?

No lihtne asi on baaside lepingud, kas Päts tegi õigesti või valesti. Kui läheb aruteluks, siis on osal kindel vastus, osal kahtlevam, osa mõtleb nii või naa.

Aga ehk see ongi hea, et ühiskonnas pole ühte tõde?

Loomulikult. Aga ma ei räägi sellest, sest sa küsisid, kas meil on teemasid, mille aruteluks me pole valmis. Mina arvan, et meil on neid teemasid.

Aga kas need tuleks siis tulevikku lükata?

Miks? Just nendega tulebki tegeleda. Ma pole aga kindel, et üks kirjanik, teatriinimene või filmiinimene peaks kõikide nende asjadega tegelema, võiks öelda, et see on mingil perioodil poliitikute tegematajätmine.

Kas vene elanikkonda, kes siin Eestis elab, on nad siis halli passi või mõne muu passiga, peab siia integreerima? Jah, peab. Kas seda on tehtud? (Paus.) Kes seda peab tegema? Muidugi võib öelda, et iga kodanik peab seda tegema, ma olen seda teinud. Aga kas poliitikud on seda teinud? Minul pole siin vahet, kas see on kolmas, teine või esimene erakond, vaadaku nad kõik neljakesi peeglisse ja üksteisele näkku ja siis hakkaku rääkima integratsioonist, kas see on õnnestunud, kes on vähem ja kes rohkem süüdi.

Venekeelne haridus Eestis, on see taunitav, lubatav, peab seda tolereerima? Neid teemasid on küll ja veel.

Võib ju öelda, et eestlased elavad siin nii, nagu nende kõrval ei elaks venelasi, ja venelased elavad Eestis nii, nagu nad ei tahaks teada, et nende kõrval elavad ka eestlased.

Ütlesid enne, et oled valmis veel filme tegema. Mis teemal?

Kas või seesama 1939. aasta, mis on veel keerulisem kui 1944.

Mis sa ise arvad, kas Päts tegi õigesti või mitte?

Mul pole nii palju fakte. Ma ei oska ja võib-olla ei taha ka seda öelda. Kui ma selle praegu välja ütleksin, juhul kui mul oleks ühene ning enda arvates kindel ja argumenteeritud vastus, siis poleks ju mõtet filmi teha. Kui filmitegemiseks läheb, siis selle filmi kaudu ma püüangi leida vastust.

Sama oli ka 1944. aastaga. Filmi kaudu püüdsin jagada oma arusaamist sellest mitte nii väga lihtsast perioodist.

On sinu suguvõsa poolte vahel ära jagatud ja püüdsid sa selle filmiga ka oma suguvõsa loos selgust saada?

Minu suguvõsa lugu on veelgi keerulisem. Filmi eesmärk polnud oma suguvõsa lugu analüüsida, aga nüüd olen ma aru saanud, et loomulikult see kõik on mõjutanud.

Lühidalt on minu suguvõsa lugu järgmine: 1944. aastal oli minu isa Soomes, enne seda 1941–42 oli ta koonduslaagris, surmabarakkides, aga sealt korjati ta üles, sest Hitler kutsus kõik soomlased Soome tagasi. Nii et isa oli mul 1944. aastal Soomes, isaisa, olles eelnevalt võidelnud Talvesõjas Soome poole, sõdis Jätkusõjas Vene poolel, 1944. aastal oli ta Ida-Preisimaal või kuskil seal lähedal. Siis, kui aktiivne sõjategevus siit üle käis, oli ema perega Piusa jõe koobastes.

Mis sa arvad, kas kohustuslik sõjaväeteenistus on vajalik?

Arvan küll.

Sina käisid?

Jah, meelsamini oleks olnud Eesti sõjaväes, aga mul ei olnud valikut.

Kui palju sa oled mõelnud, et Teise maailmasõja aegsed sündmused võivad siin korduda?

Olen mõelnud küll. Aga hirmutunnet mul pole, kui sa seda pead silmas. Ammu enne Krimmi sündmusi olen sellele mõelnud. Kunagi oli selline riik nagu igavene Rooma, ja kus nad nüüd on? Ma ei tea, iga asi ühel hetkel (tõmbab sõrmega õhku ring). Aga ma siiski pole pessimistlik.

Aga kui see juhtub?

Siis sõltub see, kuidas. Muidugi olen mõelnud, et kuidas riik, valitsus, üksikisik, kodanikkond sellises situatsioonis käituvad ning millised valikud – ja kas üldse – on siis olemas. Kas ta tahab ka tunnistada, et tal on valik. Aga ühesõnaga see on väga lai teema ja vastused sõltuvad paljudest asjadest.

Saan aru, et minu reaktsioon filmile – pisarad –, on see, mida sa ei taha, et saalis juhtuks.

Ei! Mul pole selle vastu midagi. Loomulikult, kui inimesel pisar silma tuleb, siis läks film hinge, see mulle ju väga meeldib! Selle vastu mul pole midagi, aga point pole selles. Film pole sellepärast tehtud. Aga kui mõjub, siis väga hea.

Millist reaktsiooni sa siis tegelikult pelgad?

Midagi sellist vist polegi. Mis tuleb, see tuleb. Kui võib-olla hakatakse pisiasjadest – naistemoest, huuletoonist vms rääkima –, siis on natuke imelik ja paneb õlgu kehitama. Aga mis siis ikka, ju me siis oleme sellised.

«Mandariinide» Oscarite edu foonil oled mõelnud ka sellele, kuidas…

Ei ole mõelnud. Muidugi mingi uitmõte on peast läbi käinud, aga ei tehes ega ka nüüd pole ma sellele mõelnud. Meie põhivaataja on Eestis, samas arvan, et paljud Ida-Euroopa maad saavad sellest väga hästi aru. Kuulsin juba seda, et mingil läbivaatusel olid prantslased väga hästi aru saanud, samuti sakslased.

Ka itaallased ja hispaanlased võivad saada.

Just nimelt, neid rahvaid on palju. «1944» pole festivalifilm, see pole tehtud selleks, vaid selleks, et rääkida meie enda rahvaga ühest ajaloolisest perioodist. Teadvustada, kas see nii ühene oli, kui meile mingil perioodil või osal inimestel hästi kergelt kipub tulema üle huulte või läbi meelte see esmane otsus, aga see oli see, järelikult oli ta niisugune, ta oli selles vormis, siis selline. Aga nii lihtne see pole.

Elmo Nüganeni lugu

Katkend Elmo Nüganeni intervjuust Kalju Orrole: «Mina oma emapoolseid vanavanemaid ei olegi näinud. Ei näinud sellepärast, et kui mu ema sündis, siis tema ema suri sünnituse tagajärjel. Emal oli ka pisut vanem õde. Ja nii nad jäidki ilma emata, kasvasid võõraste juures. Minu ema siis kasvas, kasvas ja alates kolmandast-neljandast eluaastast teadis, et tal pole ema ega isa. Aga kui ta sai kuueseks, siis ütles üks mängukaaslane või keegi külast: «Kuidas sul isa ei ole? Kõik teavad, et sul on isa. Vaata, see külahull, kes käib surnuaial sinu ema haual magamas, ongi sinu isa.»

Asi oli selles, et vanaisa, keda ma näinud ei ole, väga armastas oma naist ja kui naine sünnitusel suri, siis tal lihtsalt närvid ei pidanud vastu, läks hulluks. Lapsele seda ei öeldud. Kui mu ema oli kuueaastane, siis suri ka isa ära ja nüüd olid nad õega tõesti ilma vanemateta...[---]

Isa on paljulapselisest perest, ingerisoomlane. Nad ei olegi ju pärit Eestist, vaid Ingerimaalt. Ta oli pere nooremate laste hulgast. Kui tuli Talvesõda, läks Ingerimaa sõja käigus Nõukogude Vene koosseisu. Kogu see maa-ala, kus isa ja isapoolsed sugulased elasid. Kui tuli Jätkusõda, mobiliseeriti kõik selle ala meeskodanikud punaarmeesse. Minu vanaisa samamoodi. Ja kui Jätkusõda läbi sai, tuli Teine maailmasõda kohe otsa, nii et pidi jääma armeesse sõja lõpuni. Samal ajal toimusid seiklused teiste pereliikmetega.

Sakslased okupeerisid läänepoolse osa Venemaast, muu hulgas ka Ingerimaa, kuhu oli jäänud vanaema oma lastega. Kõik pered, kelle isad olid Punaarmees, saatsid sakslased selle eest laagritesse. Minu isa koos vendade-õdede ja emaga sattus Eestisse Eredale, hiljem Klooga laagrisse. Ühtekokku olid nad seal ligi aasta. Kõige hullemast pääsesid tänu ühele kaugele sugulasele ja ühele vangivalvurile. Süüa polnud midagi, oli sügisene aeg ja siis see vangivalvur lasi aeg-ajalt mõne lapse põllu peale, kust nad tõid porgandit, mida siis keedeti.

Vahepeal oli aga Hitleri kõrvu jõudnud kuuldus, et kusagil nende okupeeritud alal hoitakse nende liitlasi laagrites. Soome oli ju Saksamaa liitlane. Ja tuligi käsk kõikidest laagritest soomlased välja noppida ja Soome saata. Nii sattus vanaema lastega Soome. Leidis seal tööd, lapsed läksid kooli. Isa on rääkinud, et ta käis kolm korda 1. klassis — Venemaal, Soomes ja Eestis. Siis lõppes sõda. Vanaisa ikka veel võiduka Punaarmee ridades, vanaema lastega Soomes.

Varsti pärast sõja lõppu esitas NSV Liit Soomele nõudmise anda välja kõik sõja ajal sinna pagenud «sakslaste käsilased», mille Soome ka rahuldas. See on see kuulus «Soome häbiplekk». Ja nii sattuski vanaema koos laste ja teiste saatusekaaslastega vagunitesse. Neile öeldi, et nad viiakse Ingerimaale. Loomulikult olid aga vaguniuksed ja -aknad kõvasti kinni ning esimene peatus oli Jaroslavlis. Seal pandi nad maha ja jäeti saatuse hooleks.

Vanaema, kel polnud vanaisast mingeid teateid, on ta elus või surnud, otsustas omal käel tagasi sõita, Ingerimaale lähemale. Jõudis lastega Eestisse. Pärnumaal Audru kandis leidis tööd, lapsed läksid kooli, ühesõnaga hakati elama. Ja nüüd lõpuks jõudis kätte aeg, mil vanaisa demobiliseeriti Punaarmeest. See toimus kusagil Uuralite taga.

Teadmatuses, mis on saanud tema perest, on nad üldse elus või kus nad asuvad, otsustas ta kõigepealt minna kodukohta, Ingerimaale. Aga kodu kohtagi oli tal raske leida, sõda oli kõigest üle käinud, plats puhas. Ei küla ega inimesi. Otsustas edasi otsida. Väike orientiir tal siiski oli – ta oli kuulnud, et osa ingerisoomlasi on ümber asunud ka Eestisse. Jõudis Pärnumaale Audru kanti. Näeb, ühes pargis mängivad lapsed. Küsib siis ühe umbes 9-10-aastase poisi käest: «Kuule, kas siin kandis soomlasi ka on?» – «Mis soomlasi? Mina ei tea...» – «Aga soome nimega? Näiteks Nüganenid?» Poiss vaatab talle pikalt otsa. «On küll,» vastab lõpuks. Ja nad lähevad. Jõuavad ühe kahekorruselise maja juurde. Poiss läheb veidi vanema tüdruku juurde ja ütleb vaikselt: «Rosa, üks onu otsib ema taga.» Ja nii nagu mina olen seda kas kujutlenud või ongi nii räägitud ... et pikk trepp, mis tuleb teiselt korruselt alla ... ja üles trepiotsale ilmub kutsumise peale vanaema, näeb, jookseb alla ja ... kukub. Mis siin ikka rohkem rääkida. Päris filmilood. See poiss juhtus olema minu isa, Rosa – tema õde.») Intervjuu ilmus 2002. aastal ajakirjas Teater.Muusika.Kino.

«1944»

Režissöör Elmo Nüganen, stsenarist Leo Kunnas, operaatorid Rein Kotov ja Mart Taniel, kunstnik Kalju Kivi, monteerija Tambet Tasuja, produtsent Kristian Taska

Osades Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Maiken Schmidt, Hendrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Hendrik Toompere juunior, Gert Raudsep, Mait Malmsten, Peeter Tammearu, Ain Mäeots, Rain Simmul, Kristjan Sarv, Ivo Uukkivi, Andero Ermel ja teised

Tootja Taska Film, kaastootja MRP Matila Röhr Productions (Soome)

Film on valminud Eesti Filmi Instituudi, kaitseministeeriumi, kaitseväe, Eesti Kultuurkapitali ja erakapitali toetusel