Juhtkiri: unistus Soome torust

«Pidulikult avati Eesti-Soome toru / silmapilkselt toru taga venis inimjoru,» laulis kunagi J.M.K.E. ning pajatas, kuidas Tallinn on järsku inimtühi, sest kõik rahvas on torusse ära läinud.

Eile esitleti Helsingis taas üht eeluuringut, mis käsitleb Tallinna-Helsingi püsiühendust ehk sisuliselt Soome lahe aluse raudteetunneli kava. Harju maavalitsuse avalikustatud kokkuvõtte järgi läheks tunneli ja ühendusteede rajamine maksma 9–13 miljardit eurot, millest 40 protsenti peaks andma Euroopa Liit ning Eesti ja Soome valitsus. Ehitusega võiks alustada 10–15 aasta pärast, rajamine kestaks 8–10 aastat.

Selline tunnel Eesti ja Soome vahel oleks kahtluseta väga vahva. See tihendaks kahe maa ja pealinna suhteid ning lõimiks meid omavahel, lühendades eelkõige soomlaste reise Euroopa poole. Tunnelist oleks palju kasu. Tegemist on igati toreda utoopiaga, mil ei leidu aga praktilist väärtust.

Avaldatud uuring on ülioptimistlik: näiteks leitakse, et kui 2013. aastal reisis Helsingi ja Tallinna vahel kaheksa miljonit inimest, siis järgmise 70 aastaga võiks reisijate hulk kasvada 41 miljonini aastas. Lihtsalt fantastika: nii pika aja peale võib ehk katsuda ennustada seda, kas Eesti ja Soome veel praegusega võrreldaval kujul alles on, aga mitte reisijate vooge.

Entusiasm on tore asi, kuid pole raske näha, et sellises suurusjärgus hiigelprojekti kavandamise seisukohalt asuvad Eesti ja Soome Euroopa perifeerias. Siin elab kaugelt liiga vähe inimesi, meievaheline teekond üle Soome lahe on tunneliehituseks ülearu pikk ning kogu projekt ülikulukas, et seda mingis nähtavas ajaperspektiivis teostada. Võib olla suhteliselt kindel, et praeguseks sündinud inimpõlvede eluajal mingit Eesti-Soome tunnelit ei nähta.

Kui see aga kunagi kauges tulevikus teoks peaks saama, on tunneliehitus ilmselt mitu korda odavamaks muutunud. Või laheneb kogu transpordiküsimus hoopis mingil teisel moel ning vajadus sellise tunneli järele langeb lihtsalt ära.

Uurida võib muidugi mida tahes, näiteks on tehtud ka arvutusi Ühendkuningriigist läbi maakera Austraaliasse kulgeva tunneli kohta. 2012. aasta filmis «Total Recall» kestab reis sellise ühenduse kaudu 17 minutit, kuid huvilised on välja rehkendanud, et reaalne sõiduaeg oleks umbes 46 minutit.

Selle asemel, et kulutada praegu raha uuringutele utoopilise tunneli kohta, võiks vaadata, millised näevad välja Tallinna tänavakatted. Kasvõi mõelda korraks, miks pole ammu olnud kuulda midagi asjalikku Saaremaa püsiühendusest.

Tallinna ja Helsingi vahel on õnneks tihe laeva- ja lennuliiklus. Võimalused naabreid külastada on märksa mitmekesisemad kui veel kümme või isegi viis aastat tagasi. Õhulosside ehitamise asemel võiks paremini ära kasutada olemasolevat.