Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Heili Sibrits: parim jäi välja

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Heili Sibrits | FOTO: Heili Sibrits

Eesti kirjanduse parimad mullu ilmunud proosaraamatud on Kätlin Kaldmaa «Väike terav nuga», Maarja Kangro «Hüppa tulle», Jan Kausi «Ma olen elus» ja «Tallinna kaart», Mudlumi «Tõsine inimene», Urmas Vadi «Kuidas me kõik reas niimoodi läheme» ja Mait Vaiki «Tööpäeva lõpp». Olles Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade tänavuse žürii liige, võin kinnitada, et see on tõesti rammus koorekiht meie autoritelt. Aga.

Kommentaari esimese lause kirjutasin meelega kohmakana, sest nii sain vältida otsustamist, kas kirjutada eesti kirjandus või Eesti kirjandus.

2014. aastal ilmus üks raamat, mille autorit pean praegu parimaks eesti kirjanikuks. Kuna autor ei kirjuta eesti keeles, oleks korrektne kirjutada, et ta on Eestis elav kirjanik. Rumalus! Tabasite ära, jutt käib Andrei Ivanovist.

Kusjuures kulka aastaauhindade statuut ei ütle, et eesti kirjanduse aastaauhinnale kandideeriv autor peaks olema sünnilt eestlane, Eesti Vabariigi kodanik või et tema raamat peaks olema kirjutatud originaalis eesti keeles. Seega teoorias Ivanovi «Bizarre» sobinuks.

Tänavune eesti kirjanduse žürii arutles Ivanovi teemal pikalt, kuid hääletustulemusena otsustati, et nomineerimisele ei kuulu teosed, mis pole ilmunud esmatrükis eesti keeles – «Bizarre» ilmus 2012. ühes venekeelses ajakirjas, seega on kõik ok.

Tänases lehes on intervjuu eesti kirjaniku Piret Rauaga, kellelt ilmub just täna prantsuskeelne raamat. Eesti keeles seda veel pole ilmunud. Kas see on eesti kirjandus?

Tegelikult peeti kirjandussõja esimene lahing kolm aastat tagasi, mil oli arutluse all Ivanovi «Hanumani»-triloogia esimese osa nomineerimine kulka preemiale. Tollal kõlas seisukoht, et loodud on venekeelse autori kategooria ja Ivanovi koht on seal.

Venekeelse autori preemia on endiselt olemas, vaatamata sellele, et «Bizarre» ilmus venekeelse raamatuna ka eelmisel aastal, ei leia seda nominentide seast. Sest vene žüriis oli Ivanovi raamatu kirjastaja ja Ivanovi raamat läks väidetavalt konflikti vältimiseks arvestusest välja.

Tulemus on aga see, et raamat, mis on kõikidest kõige parem, on jäänud nomineerimata. Vaatamata sellele, et Ivanovi raamatute müüginumbrid pole Eestis nii suured kui Andrus Kivirähkil või Sofi Oksanenil, õigemini Ivanovi eestikeelsete raamatute tiraažid jäid mullu alla 1300 eksemplari (Ivanovi stiil on raske, ta ei sobigi kõigile), on ta see mees, kes võib viia eesti kirjanduse laia maailma. Kolmel põhjusel: Ivanov kirjutab kuramuse hästi, tema teemad on rahvusvahelised ning ta kirjutab vene keeles. Vene keelest tõlkijaid on oi kui palju rohkem.

Seega on Eesti kirjanduse ja eesti kirjanduse otsustav lahing veel pidamata. Arutlemiseks on veel mõni kuu aega, sest sel kevadel on ilmumas «Hanumani»-triloogia kolmas osa.

PS. Tove Jansson kirjutas oma muumilood rootsi keeles, kuid sellele vaatamata on ta soome kirjanik.

Tagasi üles