Juhtkiri: kaalul on enam kui Ukraina

Foto: Urmas Nemvalts

Reedest pühapäevani toimunud Müncheni julgeolekukonverentsi saab kokku võtta kahe vastuoluga, mille lahendamisest ei sõltu mitte üksnes Ukraina tulevik, vaid mille mõjud ulatuvad kaugelt üle ELi ja NATO piiride. Tausta selle mõistmiseks, kui palju kaalul on, andsid paari päeva eest Prantsuse president Francois Hollande ja endine NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen. Esimese sõnul tähendab rahuläbirääkimiste läbikukkumine sõjalist konflikti. Teise sõnul on Venemaa valmis testima NATO kollektiivkaitse tõsiseltvõetavust. Mõlemal juhul tähendab see, et küsimus ei ole enam üksnes Ukrainas.

Vastuolud, mis Müncheni konverentsi kokku võtavad, on järgmised. Esiteks, kas diplomaatilised vahendid Ukraina kriisi lahendamiseks on ammendatud ja ei ole muud lahendust, kui asuda Ukrainat relvadega toetama, või proovida veel kord Venemaaga läbi rääkida. Ja teiseks vastuolu, mida sõnadest paremini kirjeldas saalisolijate nägudelt paistnud hämmastus Vene välisministri Sergei Lavrovi sõnavõtu järel: tundus võimatu, et ühte konverentsisaali mahub ära kaks nii erinevat maailma.

Maailma liidrid ootasid uudiseid Moskvast läbirääkimistelt saabunud Saksa liidukantslerilt Angela Merkelilt, kuid sõnumid ei olnud väga optimistlikud. Kõnes ütles Merkel, et keskenduda tuleks diplomaatiliste lahenduste leidmisele. Enam relvi tähendab enam ohvreid, Ukrainas Venemaa vastu relvadega minna ei ole arukas, rahvusvaheline üldsus peab leidma taibukama lahenduse. Reaktsiooni Merkeli kõnele järgnenud president Ilvese küsimusele võtab kõige paremini kokku Slovakkia NATO suursaadiku Tomas Valaseki Twitteri-postitus: «Surmvaikus saalis, kui Ilves küsis Merkelilt, kui kaugele Venemaa läheb, kui teda ei peatata.» Elevandist toas ei olnud enam võimalik mitte rääkida.

Samas, ka Merkeli positsioon selles küsimuses on mõistetav, kuid jääb arusaamatuks, millele loodab Merkel diplomaatilistest lahendustest rääkides, kui seda ei toeta Venemaa jaoks tõsiseltvõetav oht. Keegi ei taha sõda, kuid sõja ärahoidmiseks on vahel vajalik heidutus, mis oleks ka tõsiseltvõetav. Kui diplomaatiliste lahenduste otsimist ei toeta mõlema poole jaoks soovimatu alternatiivi võimalus, on rahumeelset lahendust oluliselt keerulisem leida.

Kuid jõupingutused, mida Merkel lahenduste leidmiseks teeb, on muljetavaldavad. Tõsi, läinud nädalal Kiievis Ukraina presidendi Petro Porošenkoga toimunud kõneluste järel aset leidnud Moskva-visiit ei toonud küll muud lahendust kui kokkulepet kõneluste jätkamiseks. Eile lepiti telefoni teel kokku, et kohtutakse kolmapäeval Minskis.

Kuid läbirääkimisi on võimalik pidada siis, kui osapoolte siht on vähemalt osaliselt sarnane, kui mõlemad pooled soovivad jõuda lahenduseni. Kuulates Venemaa välisministri Sergei Lavrovi tegelikkusest irduvat kõnet Münchenis, võib selles õigusega kahelda. Rahvusvaheline diplomaatia rajaneb kasvõi osalisele aususele, kuid Lavrovi kõne pani selle põhiprintsiibi kahtluse alla.

Müncheni julgeolekukonverentsi eesistuja Wolfgang Ischinger nimetas eelseisvaid Minski kõnelusi vähemalt mingikski lootuskiireks. Tõsi, sugugi mitte kõik konverentsil osalenud seda tagasihoidlikku optimismi ei jaganud.