Priit Alamäe: tahaks lennata, aga mitte eriti madalalt

Priit Alamäe Foto: Mihkel Maripuu

Ettevõtja Priit Alamäe pakub Eestile välja radikaalse reformi, mis aitaks meil pikaajaliselt kasvatada tulubaasi läbi lisanduvate töökäte ja siia loodavate ning siin kasvavate ettevõtete.

Uskuge mind, meil on väga korralik riik. Oma äri tõttu olen näinud erinevate riikide sisemist korraldust ja ma ei pea häbenema. Meil on sõnavabadust, läbipaistvust, efektiivsust, otsustavust. Meie heaolu on viimase 20 aastaga meeletult kasvanud. Varjupoolel on aga hakkanud tekkima hiiliv rahulolu olemasolevaga ja kihk meie ahtakest rikkust pidevalt ümber jagada. Selline olukord võib kahjuks aga viia mõtteviisini, et järgmise hüppe tegemiseks piisab ainult kosmeetilistest muudatustest. Kõpitseme igalt poolt natuke ja küll me siis hakkame uuesti mühinal arenema.

Eluterves ühiskonnas ei tohiks olla puutumatuid dogmasid. Me näeme oma ümber toimuvast globaalsest religioonide põrkumisest seda, mis juhtub siis, kui midagi muutub pühaks ja puutumatuks.

Paneme kõik kaardid lauale. Kas meie maksusüsteem, välispoliitika, territoriaalhalduslik mudel, haridussüsteem, ettevõtluskeskond on täna tõesti sellised, mis meie kasinaid ressursse kõige paremini võimaldavad kasutada ja järgmist kasvulainet tuua? Ja see vestlus ei tohi taanduda pehmetele küsimustele ja rahvakogumisele, mis keskendub Riigikogu suurusele ja otsedemokraatia peenmehaanikale. Eestis on demokraatiaga kõik korras, selle ümber virisemine on „saba liputab koera“ tüüpi asendustegevus.

Alustame eesmärkide seadmisest. Ettevõtte strateegia tegemisel räägitakse tihti terminitest performance gap ja opportunity gap. Performance gap on efektiivsusvaru tänase tegelikkuse võrdluses võimaliku maksimumiga olemasolevate piirangute (töötajate arv, masinate võimsus jne) raames. Opportunity gap on tänase tegelikkuse võrdlus kogu turupotentsiaaliga. Meie tänane diskussioon maksunduse ja majanduspoliitika ümber tegeleb selgelt performance gap-iga – milliseid pisimuudatusi me peaksime tegema, et olemasolevast süsteemist natuke rohkem välja pigistada.

Avameelselt ekspordist

Semantika on oluline. Järjest rohkem räägitakse Eestis ekspordist ning selle väärtustamisest. Aga...täna on eksport Eestis üldiselt defineeritud kui meie väikeste valgete kätega toodetu müük välismaisele ostjale. Ehk siis me oleme endale kunstlikult seadnud piirangu, mille maksimumväärtus on tootlike väikeste valgete käte arv (Eestis ca miljon kakssada tuhat) ja Eestis asuv füüsiline infrastruktuur, mida saab kasutada tootmiseks või transiidiks.

Alternatiivina võiks seada eesmärgiks selle, et kokku töötaks Eesti ettevõtete ja kaudselt Eesti ühiskondkliku rikkuse heaks näiteks kolm miljonit kätt. Et Eesti ettevõtetes töötaks iga töötava eestlase kohta veel kaks inimest kuskil mujal riigis. Meie eesmärk võiks olla see, et tulevikus maksaks meie teede paranduse, tervishoiu ja pensioni vähemalt osaliselt kinni inimesed üle kogu maailma, kes meie heaks töötavad ja kelle poolt loodava lisaväärtuse me Eestisse konsolideerime.

Rootsi ja Saksamaa heaoluühiskonna maksavad osaliselt kinni eestlased, kes töötavad nendes riikides asuvate ettevõtete Eesti tütardes. Nende eesmärk on toota Eestis võimalikult väikeste kuludega ja müüa toodetu võimalikult kallilt maha klientidele üle kogu maailma. Mida suurem on see vahe, seda rohkem saab maksta palka Saksamaa või Rootsi peakorteris töötavatele inimestele ja seda suurem on tulumaks, mis makstakse Soomes ja Rootsis väljamakstud dividendidelt.

Majanduslike eesmärkide diskussioonis kuuleb enamasti seda, kuidas motiveerida välismaiseid ettevõtteid Eestisse töökohti looma. Et siia tekiks tootmine ja arenduskeskused – kokkuvõtlikult tootmisüksused. Tootmisüksuste eesmärgiks on alati võimalikult efektiivne ja odav tootmine, st sissetulevatest materjalidest peab võimalikult väikese palga-, energia ja muude sisendkuludega saama valmistoode. Mida väiksem on see lisakulu tooteühiku kohta (ehk siis Eesti riigi mõistes lisanduv SKP ja kaudselt ka maksutulu), seda tõenäolisem on see, et siin ka tulevikus ja suurenevates mahtudes toodetakse. Kõrged palgad, maksud, ehitus- ja energiahinnad on pöördvõrdelised peakorteri motivatsiooniga siinset tootmist suurendada.

Emotsionaalselt võib sellele vastu vaielda ja rääkida tublide Eesti inimeste kõrgest tootlikkusest, aga ühel hetkel tuleb ka stahhaanovlusel piir ette. Kui sama töö saab kuskil mujal riigis tehtud poole väiksema hinna eest, siis viiakse tootmine mingi hetkel sinna üle, sest ka ettevõtted peavad karmis globaalses konkurentsis ellu jääma ja kasumit tootma. Kahjuks kehtib see valem kõigi rahvusvaheliste ettevõtete Eestisse toodud tootmisüksuste kohta senikaua, kui siin ei teki unikaalset kompetentsi ja tootmine ei arene R&D-ks.

Eesmärkide seadmise julgus

Kui vaadata arenevaid ja arenenud riike, siis võib selgelt eristada ülejäänud maailma saadetavaid signaale. Esimene tase – palun investeerige ja looge meie riiki mingeidki töökohti. Teine tase – palun looge tarku töökohti. Kolmas tase – tahaks teile omatehtud tooteid müüa. Kõige kõrgem tase – ma olen innovatiivne, kasutan globaalselt parima hinna/kvaliteedi suhtega tööjõudu ja toorainet ja müün teile oma tooteid.

Sama näide puiduga. Tahaks teile kasvavat metsa müüa ja palun võtke mind siis metsalangetajaks tööle. Võtsin metsa maha ja tahaks teile ümarpalki müüa. Ehitasin saekaatri ja tahaks müüa hööveldatud lauda. Ehitasin tehase ja tahaks teile puidutooteid müüa. Tahaks teile müüa mööblit, mis on tehtud Brasiilia puidust minu Mehhiko tehases. 

Ühiskonnas on kostnud väga kurje arvamusi pankade kohta, kes „röövivad“ Eesti inimesi ja siis viivad kasumi välja. Ma julgen arvata, et ühiskonnas kostaks kollektiivset heakskiitvat mõminat, kui näiteks prantsuse pensionäride käest „röövitud“ raha toodaks Eestisse ja tänu selle pealt makstud tulumaksule saaks Eestis pensione tõsta...

Peakortereid taga ajades ei tohi ära unustada ka esimesi tasemeid, sest ka seal on palju väärtust, aga ambitsioonikuse tase tuleb seada kõrgemale. Kas me tahame võidelda Valgevene ja Indiaga töökohtade ja investeeringute pärast või tahame, et Tallinnas (või Tartus või Pärnus) otsustataks selle üle, kas viia tootmine Lätist Makedooniasse ja kuidas siseneda USA või Saudi Araabia turule?

Mitte ainult maksureformid

Meie rahvuslik rikkus hakkab hüppeliselt suurenema siis, kui lisaks tarkadele töökohtadele hakkab siia akumuleeruma kapital ja Eestis hakatakse reaalselt teenima ja välja võtma kasumit, mis on genereeritud väljaspool Eestit töötavate inimeste poolt. Siis tekib positiivne ahelreaktsioon, mis omakorda hakkab siin tekitama nõudlust ka kinnisvaras, teeninduses jne.

Kui me teeme maksureforme, siis ei saa põhiküsimus olla selles, kas Eestis preagu tegutsevate ettevõetete ja inimeste käest kogutav tulu reformi tulemusena järgmisel aastal langeb. Tuleb küsida, kas selline reform aitab pikaajaliselt kasvatada meie tulubaasi läbi lisanduvate töökäte ja siia loodavate ning siin kasvavate ettevõtete.

Seame eesmärgiks, et Eesti peab reaalselt olema maailma kõige edumeelsem ning konkurentsivõimelisem riik maailmas ja et pikas perspektiivis meie rahva heaolu kasvu maksaksid osaliselt kinni teistes riikides meie heaks töötavad inimesed.

1. Me peame olema maailmas esirinnas kõikvõimalike rahvusvaheliste lepingute osas, mis soodustavad Eestist rahvusvahelise äri tegemist – topeltmaksustamise vältimine, investeeringute kaitse, viisavaba liikumine, vabakaubandus jne. Välisteenistuse karjäärimudelis seada edenemise eelduseks meie majanduskasvu reaalne toetamine.
2. Oluliselt lihtsustada Eestis aktsepteeritavate välismaiste dokumentide esitamist ja kiirendada mujal küsitavate dokumentide väljastamist. Küsida endalt, et kas kõiki nõutavaid dokumente ikka peab apostillima ja äkki oleks mõttekas võtta natuke teadlikke riske ja tegeleda pigem reguleerimise asemel targa järelvalve ning efektiivse võimalike tagajärgede lahendamisega.
3. Süvendatult tegeleda sellega, et Eesti digitaalalliri oleks maailmas kõige laiemalt aktsepteeritum digitaalne idenfitseerimis- ning verifitseerimisvahend.
4. Eesti kohtusüsteem peab de facto olema Euroopa kõige efektiivsem ja läbipaistvam – vaidluste lahendamise kiirus, ettevõtete loomine ja likvideerimine, vara ja investeeringute kaitse, üleüldine õiguskindlus. Tallinnas toimuv arbitraazhikohus üles ehitada analoogselt jalgpalliga – kasutatakse rahvushvaheliselt „sertifitseeritud“ kohtunikke.
5. Riigiga suhtlemisel muuta „oleme kohustatud vastama 30 päeva jooksul“ reegel üheks nädalaks. See tekitab esialgu kolme nädala jooksul ületunde ja siis on kõik uuesti rööpas. 
6. Lõpuks ometi viia läbi haldusreform ja tekitada mõistliku suurusega haldusüksused, mis suudavad professionaalsel tasemel teenust pakkuda. Maamaks peaks uuesti saama kohalike omavalitsuste tuluallikaks.
7. Leppida kokku, et riigi tippametnikud on professionaalsed juhid, kellelt nõutakse palju ning kelle kompensatsioonipakett ei ole poliitilise diskussiooni koht. Ja see tähendab ka seda, et kui eesmärke ei täideta, siis järgneb kiire rahvamajandusse siirdumine.
8. Tekitada riigis nö privaatpanganduse süsteem – suurtel maksumaksjatel on personaalne teenindus, kes lahendab nende mured (ja pakub välja uusi teenuseid) üle kogu meie haldusaparaadi.
9. Meie äriseadusandlus peab toetama maailmas de facto standarditena kasutatavaid finantsinstrumente ja motivatsiooniskeeme. Küsime ettevõtjatelt ja investoritelt soovide ja vajaduste nimekirja ja viime selle seadustesse sisse.
10. Hariduse kvaliteet ja kättesaadavus, laste saamise ning kasvatamise toetamine peaks olema riigi suurim prioriteet sotsiaalpoliitikas.
11. Eestisse peab olema võimalik jõuda mõistliku aja ning kuluga. Lennuühenduste arv Tallinnast on riigi seisukohalt olulisem kui bussiühendus kahe väikelinna vahel.
12. Meie maksusüsteem peab toetama siin tarkade töökohtade loomist ja Eestis kasumi väljavõtmist. Selleks oleks mõttekas kehtestada Eestis 10% ettevõtte tulumaks ja paralleelselt vähendada sotsiaalmaksu 25%-le, seades lisaks sotsiaalmaksu lae mõistlikule tasemele, näiteks 3000 euro peale.
13. Üksikisiku tulumaks jätta samaks ning kasumi väljavõtmisel ettevõttest Eesti maksuresidentide puhul arvata ettevõtte poolt tasutud tulumaks maha üksikisiku poolt makstavast summast. Kehtestada withholding maks Eestist varjatult kasumi väljaviimisele sarnaselt näiteks Saksamaale.
14. Meie e-teenused peavad muutuma proaktiivseks ja ise üles leidma võimalikud teenuse tarbijad – kõik meie riigiasutused kohustada tegema „personaalseid pakkumisi“ ehk siis riigi ülesanne on teavitada kodanikke ja ettevõtjaid kõigist kohustustest ja võimalustest, mitte vastupidi. Teenuste kasutatavus peab oluliselt paranema ja kõik teenused peavad olema kättesaadavad ka inglise keeles.
15. Kogu eelneva tegemisel omandab sügavama mõtte ka e-residentsus, sest siis muutub see intellektuaalselt huvitavast ideest kogu süsteemi toetavaks meetmeks.

Ketserlikud mõtted

Läheme veel radikaalsemaks. Meil on vaja oluliselt suurendada Eestis kapitali pakkumist ja motivatsiooni siin peakortereid ja valdusfirmasid ehitada ning hoida. Selleks võiks a) lõdvendada pensionifondide õigust investeerida noteerimata Eesti ettevõtetesse ning b) minimaalselt 30% pensionifondide varadest olla investeeritud Eesti (noteeritud) ettevõtetesse. 30% võrdub täna ca 600 miljoni euroga ja see on kannatlik raha, mis peaks panustama pikaajalisele kasvule.

See tekitaks pideva kapitali juurdevoolu Eesti ettevõtlusesse ning vajaliku likviidsuse, mille tulemusena Eesti ettevõtetel tekiks läbi noteeritud aktsiate mõistlik P/E võimendus, mille abil on võimalik kokku osta teiste riikide ettevõtteid (loe: osa teiste riikide SKP-st). See toetab omakorda peakorterite ideed, sest investorid tahavad olla seal, kus kasum konsolideerub ning kus seda saab dividendidena välja võtta.

Sama kehtib riigireservide kohta – mujal maailmas on suur osa riigireservidest kogutud riiklikesse aktiivsetesse investeerimisfondidesse (sovereign wealth fund). Miks ei võiks osa Eesti finantsreservidest olla investeeritud lisaks rahvusvahelistele võlakirjadele ka Tallinna börsil noteeritud ettevõtetesse. Lähedalasuva näitena on Soomes riiklik valdusettevõte Solidium, mis koondab riigi osalusi erinevates Soome ettevõtetes. Siin võib (natuke populistlikult) küsida, et kui me ise ei usu Eesti ettevõtete tulevikku, siis kes veel peaks uskuma? 

Läheme siit veel sammu edasi – me võiks ka oma kodanikele anda võimaluse läbi sellise ettevõtte aktsiate või võlakirjade investeerida meie majanduse tulevikku. Sellised instrumendid oleksid paljudele kindlasti tunduvalt atraktiivsem vaba raha hoidmise vahend kui miinimumtootlusega pangahoiused. Ja see omakorda tekitaks positiivse surve valdusettevõtte juhtimiskvaliteedi hoidmisele ning apoliitilisusele, sest meie kodanikud tunnevad, et seal on otseselt nende raha mängus. 

Kui juba kõik kaardid on lauale pandud, siis räägime ka reformide rahastamisest. Kuna tegemist on põhimõtteliste reformidega, siis teadlikult tuleb arvestada ajutise teatud tulude väiksema laekumise ning teatud kulude suurenemisega.

Kui me teame, et me investeerime läbi reformide tegemise ning nende tulemusena tekkiva ajutise tulude languse tuleviku tulude kasvu, siis selle nimel on aktsepteeritav ka laenuvõtmine. Aga siin tuleb tõmmata selge joon investeeringu ning kulutamise vahele. Lepime kokku, et meil on strateegilised prioriteedid, investeeritakse ainult eesmärki toetavatesse valdkondadesse ja kokkulepitud aja jooksul muud administreerimis- ning sotsiaalkulud kas külmutatakse või suisa kärbitakse.