Jelena Skulskaja

FOTO: Peeter Langovits

Miks puudub meie suveniirides loovus, sära ja huumorisoon?

Kontrast Tallinna tõelise ilu ja nende suveniiride vahel, mis peaksid meenutama turistidele unustamatut reisi, on nii üüratu, et toob pähe mõtte pealinlaste mingist erilisest snobismist, mingist erilisest aristokraatlikust jäärapäisusest, mis tunnistab ainult oma arhitektuuripärandi originaale ning pöördub põlastusega ära madalatest koopiatest.

Me otsekui tahaksime hüüda kogu maailmale: sõitke meie juurde, et kinkida oma silmadele vahetut ilu – või kui tahate, siis ostke armetuid ja haledaid koopiaid Tallinna kesklinna üheülbalistest suveniiripoekestest, mis on üle külvatud merevaiguga, puidust lihavõttemunade ja nahka rüütatud pudelitega.

Sõnaga, me põlgame kitši, koopiaid, võltsinguid, mõistmata ja tundmata, et suveniiride esteetikas ei peegeldu mitte ainult ja mitte niivõrd järeletegemine, kuivõrd kindel veendumus ja usk traditsiooni murdmatusse, segatuna mõõduka huumoritundega.

Kuskil mujal ei armastata traditsioone nii üdini kui Inglismaal. Inglased hoiavad kinni nii monarhiast kui ka punastest telefoniputkadest, punastest kahekordsetest bussidest, musti hõbedase kokardiga mütse kandvatest politseinikest...

Kõike seda armsat ja hinnalist müüakse pennide eest miniatuuris, lelude ja suveniiridena. Kõik püha, kõik traditsioonilised väärtused on üle kantud nukumaailma: Shakespeare’i kõige kuulsamad sõnad olemise ja mitteolemise või selle kohta, et maailm on teater ja inimesed teadagi kes, leiab külmkappidele kinnitatavatelt magnetkleepsudelt; otse Globe’i muuseumis võib osta köögirätiku klassiku portreega, sule, millega ta lõi surematud tragöödiad, isegi hiirepadja Shakespeare’i pildiga.

Igas maaligaleriis, igas muuseumis – alates Briti muuseumist ja lõpetades kuningliku galeriiga – võib osta kaanega teetassi, millel seisab kuninganna Elizabeth II või kunagise Elizabeth I, hukatud Mary Stuarti või Henry VIII, see tähendab kuulsaimate monarhide portree.

Tassi kaant tõstes tõstate üheaegselt üles monarhi kolba – eemaldatud kaanega näeb see välja päris iseäralik. Veidi vähem «verine», aga samamoodi musta huumoriga võetav on šokolaadivalik «Henry VIII ja tema abikaasad».

Ja kui armsad on veel algkoolilastele mõeldud komplektid, mille joonlaual on kujutatud Anne Boleyni hukkamist, kustukummil aga traditsioonilisi Inglise piinamisviise. Buckinghami palees müüakse krooni täpset koopiat ja keegi ei minesta niisuguse pühaduseteotuse peale.

Merineitsi ja Russalka
Kopenhaagenis võib igast kioskist osta Anderseni Merineitsi, kes istub nukralt kivil. Meilgi on oma merineitsi, Russalka, käega merele osutav ingel. See hukkunud soomuslaevale pühendatud mälestusmärk on paljude meelest linna sümbol – sellega võib nõustuda või mitte, aga miks ei võiks vaimustunud turist viia endaga kaasa selle miniatuurset koopiat? Nii et see võiks seista hiljem tollesama turisti uhkel meeneriiulil kõrvu miniatuurse Eiffeli torni, Vabadussamba ja kipsist Colosseumiga.

Brüsselis on kogu kivikatustega linn moondatud teravatipulisteks, eredavärvilisteks, pidulikult kaunistatud kompvekikarpideks. Soovi korral võib osta terve raekojaplatsi, kenasti šokolaadiga üle valatud. Ja erinevalt keraamikast see ei kannata, vaid jõuab lennukiga ilusasti sihtkohta.
Miks näeb siis meie Vana Tooma suveniir nii tuim välja?

Mõni ime, et tema külge on tihtipeale kinnitatud tilluke termomeeter! Minge aga Madridi keskväljakule ja te ei suuda ennast tagasi hoida ostmast pronksist don Quijotet, kes mõnikord on kummargil raamatu kohal, mõnikord võitleb tuulikutega, mõnikord Rosinante seljas. Pariisis võib igast poekesest osta kipsist Jumalaema kiriku kimääri, mille suurus võib ulatuda puhvetikapile sobivast hiiglaslikuni, peaaegu selliseni nagu katedraalil endal.

Igas maailma suuremas muuseumis võib näha kuulsate maalidega salvrätikuid, kalendreid, märkmikke, magnetkleepse külmkappidele muuseumi varamu parimate šedöövritega.

Kuskil ei peeta seda kunsti alandamiseks, hoopis vastupidi, arvatakse, et sel lihtsal viisil on võimalik äratada huvi kunsti vastu. Aga kus on Eesti kuulsate graafikute ja maalikunstnike tööde suveniirkoopiad, millega võiks täiendada oma «kunstikogu» külm­kapiuksel?

Viinis kõlab igas kaupluses, kohvikus ja söögiputkaski Mozart. Mozart šokolaadis, kohviserviisil, marmorvaasil, Mozarti viiul suveniirina, Mozarti partituur külmkapikleebisena, käekott Mozartiga, särk Mozartiga...

Midagi nautimiseks
Jaapanis, nagu teada, peetakse nautimist omaette äärmiselt meeldivaks tegevuseks. Nii ongi Tokyos suveniirminiatüüridel kujutatud maa kaunimaid kohti, kuhu tasub sõita vahetu elamuse saamiseks, seni aga võib saada rahulduse kitšist, tempides seda väheke kujutlusvõimega.
Miks ei ole meil mitmesuguseid suveniirikomplekte näiteks laulupeo teemal?

Ma ei söanda jagada juhiseid kunstnikele, aga kui korraldataks vastav konkurss, pakuksid nad kindlasti välja kõikvõimalikes rahvariietes lauljaid ja lauljannasid, käes näiteks noodilehed. Kas või juba laulukaar võiks olla karbikeste või ebatavalisemate kompvekikarpide mudel ning seda võiks müüa lausa maketinagi, nagu müüakse miniatuurseid Globe’i teatreid või Pisa torne. Muide, ka ainulaadse linnateatri suveniirvariant võiks täiesti köita turistide tähelepanu.

Tokyos võib samuti osta traditsioonilise rõivastuse kõigi elementide miniatuurseid suveniirvariante alates kimonost ja lehvikust kuni päevavarju ja pingikesekujuliste geta-jalatsiteni.

Ma ei ole kunagi meil näinud Euroopas nii tavalisi puidust ja plastmassist lõikelaudu linnapildiga või kandikuid Tallinna kaardiga. Aga Amsterdamis meenutab kogu köögikaup vanade Hollandi ahjude kive, ikka sinine valgel.

Loomulikult lähen ma alati reisile suundudes läbi meie martsipanimuuseumist ja valin välja kenad värvilised kujukesed. Minu külalised viivad mõnikord kaasa kalleid martsipanitahvleid vanalinna kujutistega. Ent siiski – martsipan on ju maius ja suveniiri omanikku jääbki piinama kiusatus see lihtsalt nahka pista.

Kuidas ka ei vaataks, on selle aasta viimased kuud ainuke võimalus meie suveniiriturul midagigi muuta. Siis saame juba Euroopa kultuuripealinnaks ja meil ei jää muud üle kui kinnitada, et meie üksluine ja kesine suveniirimõte ongi see ainuke ja õige. Siis ei jää enam muud võimalust kui sellega nõustuda ja kaasa noogutada!

Reliikviad, mida võib hõlpsasti purustada juba sõrmenipsuga, ei ole õiged reliikviad. Tõeliste väärtuste üle võib ka naerda, suurmehed rõõmustavad neid kujutatavate saržide ja karikatuuride, suured poeedid paroodiate üle.

Meil on ainulaadne liiklusmärk, mis hoiatab teedel oravate eest, on ka käepärast oravad, kes silkavad usaldavalt Kadrioru pargis jalutavate inimeste juurde, kuid pole ühtegi oravat mänguasja või suveniiri kujul.

Käsi masside pulsil
Mõistagi peavad suveniiritööstuses tegutsema oma ala head ja säravad asjatundjad, kes oleksid sama suurepärased nagu need, kes loovad estraadi­šlaagreid või moerõivaid prêt à porter.
Nad peavad olema vaba mõtte ja lõbusa meelega inimesed, kes tunnevad masside pulssi ja hingust. Kõrge elitaarkunst siia ei sobi.

Kõrge elitaarkunsti vallas, teatris, maalikunstis ja kirjanduses on meil tänapäeval niigi nii palju kitši, et olekski aeg anda see üle suveniiriärile, kus läheb seda nii hädasti tarvis! Pole mõtet olla snoob, kui jutt käib mälestuseks ostetavast meenest!

Vastasel juhul võime lõpmatuseni silmitseda merevaiku, puidust lihavõttemune ja nahka rüütatud pudeleid, mida esitletakse kodumaise suveniirimõtte viimaste saavutustena...

Tõlkinud Marek Laane