/nginx/o/2013/05/02/1726350t1h51ce.jpg)
Tartu Ülikooli õppeprorektor Martin Hallik kirjutab värskes Sirbis autoriõiguse aspektid teaduses ja õppetöös rääkides, et suuremad ülikoolid moodustasid 28. jaanuaril Datacite Eesti konsortsiumi.
Martin Hallik: autoriõiguse aspektid teaduses ja õppetöös
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Autoriõigused teaduses ja õppetöös võtavad arvesse kõiki seadustes ettenähtud aspekte. Autoriõigusi sätestavate seaduste muutmine on väga delikaatne teema, sest autorite huvid peavad jääma kaitstuks, kuigi on selge, et autoriõiguste ranged piirangud ei tohi takistada teaduse arengut ega õppetöö järjepidevust.
Autoriõiguste teemaga haakub ka suurte teaduskirjastuste tegevus, mille eesmärk on haarata oma kontrolli alla peale tavapäraste ajakirjade ja monograafiate ka andmekogumikud. Kaks üliolulist teemat – andmekogudele viitamine ja autoriõiguste kaitse andmekaeve käigus – on tulipunktis kogu maailmas. Laiemalt pööratakse autoriõigusele tähelepanu sooviga tasakaalustada autorite õigusi ja avalikku huvi. Eesmärgiks on teadus- ja õppetegevusele tehtavate erandite arvu suurendamine. Juba 2008. aastal koostati Euroopa Komisjonis nn roheline paber autoriõigustest teadmusmajanduses. Paljud seal mainitud kitsaskohad on endiselt alles. Kõige agaramad teadlaste tegutsemisvabaduse eest võitlejad on teadusraamatukogude ja teadusülikoolide ühendused, nt Euroopa Teadusraamatukogude Assotsiatsioon (Association of European Research Libraries, LIBER) ja Euroopa Teadusülikoolide Liit (The League of European Research Universities, LERU).
Kehtiv õigus ja hetkeolukord
Autoriõiguses kuuluvad nii teadus- kui ka õppetöö puhul isiklikud õigused teose loojale füüsilise isikuna. Varalised õigused kuuluvad aga ülikooli töötaja puhul ülikoolile ehk tööandjale. Varalised õigused (nt õigus teost reprodutseerida, levitada, esitada, eksponeerida) lähevad otseste tööülesannete täitmise korras loodud teoselt üle tööandjale (vastavalt autoriõiguse seadusele). Seda olukorda peaks kõige täpsemalt kajastama viide, kus autoriõiguste kandjana on märgitud nii füüsilisest isikust autor kui ka tööandjaks olev ülikool. Tihti koostavad teadlased teadusartiklite kogumikke. Selliste kogumike puhul tekib koostajatel autoriõigus kogumikule kui tervikule. Üksikute artiklite osas jäävad kõik õigused ikkagi artikli autoritele. Isiklike autoriõiguste kasutamiseks tuleb tööandjal sõlmida autoriga eraldi kokkulepe. See kehtib ka e-kursuste ja õppematerjalide kohta.
Päris omapärane lugu on õppejõudude loodud loengumaterjalidega. Nimelt kuuluvad varalised õigused ülikoolile, aga isiklikud õigused ikka autorile, nagu eespool öeldud. Kui õppejõud lahkub ülikoolist, siis peaksid kõik tema loengumaterjalid jääma ülikoolile (ta ei tohi neid kasutada teises ülikoolis), et järgmisel õppejõul oleks võimalik neid kasutada, aga vastavalt autoriõigusele tohib neis muudatusi teha üksnes loengute algne autor. Sama kehtib ka e-kursuste sisu kohta. On üldteada, et loenguid tuleb edasi arendada ja muuta. Seega on ülikoolile jäävast konspektist või e-kursusest tõusev kasu väga piiratud. Muuta on võimalik üksnes siis, kui autori ja ülikooli vahel on sõlmitud leping autori isiklike õiguste kasutamiseks. Niisuguste lepingute sõlmimine on Eesti ülikoolides väga vähe levinud.
Enamasti on ülikoolid loobunud varalistest õigustest autori kasuks teadusartiklite, konverentsiettekannete, teeside, presentatsioonide jms teoste osas ning need õigused kuuluvad autori(te)le. Autor peab korrektsuse huvides viitama teose kasutamise puhul oma tööandjast ülikoolile, mida valdavalt ka tehakse. Hoopis teine on olukord potentsiaalse artikli sisuks oleva materjali varaliste õigustega.
Varaliste autoriõiguste ärakasutamiseks on Eesti ülikoolides tehtud esimesi samme, kuid mahud on veel tagasihoidlikud. Mõnevõrra rohkem arendatakse seda tegevust suurtes Euroopa riikides ja eriti hästi USA tippülikoolides. Mõningatel juhtudel võidakse jõuda selleni, et teadlane ei saa tööd avaldada, sest varalised õigused töötaja loodud teadmisele on ülikoolil, kes soovib selle teadmise esmalt kommertsialiseerida. Alles seejärel, kui on saadud patent või konkreetne äriline leping, lubatakse teadustöö tulemus publitseerida. Selline protsess on juriidiliselt igati korrektne. Teaduskarjäär võib küll aeglustuda, kuid samal ajal on teadlasel võimalik saada väga arvestatavat materiaalset kasu artikli aluseks oleva tehnoloogilise oskusteabe ehk tööstusomandi kommertsialiseerimisest.
Varaliste õiguste sisuline eesõigus isikliku autoriõiguse realiseerimise ees on sagedane teema, kui tegemist on ärihuvidega tellija tellimusel tehtud teadusuurimusega, millel on kommertsväärtus. Isiklike autoriõiguste realiseerimine saab toimuda alles pärast ärihuvi realiseerimist või raugemist. Kui see on juba töö tegemise alguses ette teada, siis on teadlasele selge, et publitseerida saab ta alles mõne aja pärast, juhul kui see üldse on võimalik.
Andmekaeve ja viitamine
Viitamine on teaduses üldiselt selgelt ja üheselt määratud. Uuemad suundumused võivad olukorda siiski muuta. Nimelt on paljude teadusharude puhul muutunud oluliseks andmekaeve. Andmekaeve võimaldab masinloetavate andmete puhul haarata väga suuri andmemassiive ja teha nende põhjal täiesti uusi ja väga olulisi avastusi. Kõige kirkamad näited andmekaeve edulugudest pärinevad meditsiini valdkonnast. Andmetel on samuti selge autorsus, seda isegi siis, kui tegemist on algandmetega. Viitamine andmekogudele on kuni viimase ajani olnud problemaatiline, seda ei ole tihti tehtud. Autoriõiguse kohaldamine andmekaevele on Euroopas saanud laialdaseks vaidlusteemaks. Ühest küljest on kaalul autorite ootus õiglasele kohtlemisele, teisalt Euroopa teadlaste konkurentsivõime. Andmekaevele soovitakse autoriõigustes erandit, et mitte takistada teaduse arengut. Praegu on autoriõiguste, lubatu ja mittelubatu piir andmekaeve ja tuletatud teoste osas ebaselge. Kui kogu Euroopa Liidu territooriumil hakkaks teadustöös andmekaeve osas kehtima erand, lihtsustaks see tublisti teadlaste tööd. Kaoks ebanormaalne olukord, kus Euroopas paiknevad teadlased peaksid endale andmekaeve teostamise tellima USAst, sest seal kehtivad autoriõigused on selgemad ja lubavamad.
Selleks et andmekogudele korrektselt viidataks, on vaja tunnustatud ja toimivat süsteemi. See võimaldab autoril korrektselt viidata ja julgustab teadlasi oma andmekogusid avaldama. Andmekogudele viitamine on võimalik objekti digitaalidentifikaatori (digital object identifier, DOI) kaudu. DOIde saamine andmekogudele on Eestis juba võimalik tänu sellele, et suuremad ülikoolid moodustasid 28. jaanuaril 2015 Datacite Eesti konsortsiumi. Teadlastel on võimalik oma andmekogusid säilitada näiteks Tartu ülikooli raamatukogu repositooriumis ja saada andmekogu identifitseerimiseks ja viitamiseks objekti digitaalidentifikaator. Korrektsel viitajal võib andmekaeve tõttu tekkida vajadus viidata sadadele või tuhandetele DOIdele, juhul kui andmekogud on nendega varustatud. Paljudel juhtudel sellist DOId ei ole ning tuleks opereerida palju suurema autorile viitava andmehulgaga. Puhttehniliselt on see võimalik, aga aeglustaks otsingu- ja analüüsiprotsessi oluliselt. Probleeme võib mõnikord tekitada ka etteantud piiratud artikli maht. Üha rohkem on siiski ajakirju, kus e-versioonis saab esitada ka mahukaid lisamaterjale või siis viiteid neile.
Autoriõiguse seisukohalt võib täiendavat keerukust tekitada olukord, kus autor lubab oma andmeid kasutada üksnes tervikuna ja peab andmekaeve käigus väljavõetud fragmendi kasutamist lubamatuks isegi viitamise korral. Maailma muudaks lihtsamaks see, kui autorid lubaksid oma teoseid vabalt kasutada ja neist tuletisteoseid teha. Selleks peaksid nad oma tööd varustama mõne Creative Commonsi (CC) suuremat kasutusvabadust võimaldava litsentsiga, nt CC BY. Mitmesugustel põhjustel ei ole see sageli võimalik või ei pea autor seda enda suhtes õiglaseks.
