Teatris NO99 esietendus muusikal "Savisaar"

FOTO: Andrus Peegel

Teatri NO99 «Savisaar» on osa piletiostjatele pettumus, sest see pole «Ühtne Eesti», «Rise and Fall of Estonia» ega sugugi mitte ka «Ruja». Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo, Eero Epneri loodud «Savisaar» ei vasta eestlaste ettekujutusele muusikalist.

Eile esietendunud selle aasta kõmulisim lavastus on kõigi lisadega antiiktragöödia, laval on ehtne koor ja näitlejad, maske asendab tänapäeval aga videopilt. Ka «Savisaare» lugu esitatakse antiiktragöödiale kohaselt – on jumalate tahe, on kuninga tahe, on valik ja on inimesest suurem saatus, on valesti tõlgendatavad ennustused, mõrvad, reetmised.

NO99 teeb taas ajalugu, sest «Savisaar» on Eesti teatrimaastikul tähelepanuväärne lavastus, ja seda just tänu loo jutustamiseks valitud vormile.

Kõledas lossis üksinda valimiste ööl tulemusi ootav kuningas on hale vaatepilt, aga samas ka koomiline. Kuldses toogas kuningas astub pehmelt, hiilib ringi nagu kass, sest tema samme summutavad lambavillast sussid – sussid, mida vanavanematest kaugenenud lapselapsed kaubanduskeskuste ajutistelt müügilettidelt jõulude eel viimasel minutil ostavad ning kingikotti pistavad. Praktiline ja taskukohane, hea kattevari armastuse puudumise peitmiseks.

Aga telekanalite aastavahetussaadete toimetajad Marika Vaarikut siiski Edgar Savisaart jäljendama ei kutsu, sest tema Savisaar ei näe välja, ei liigu, ei kõnele nagu Edgar Savisaar. Sellele vaatamata on Vaariku Savisaar Savisaar – võimuta võimul olev kuningas.

«Tantsud tähtedega» kleitides naispoliitikud – Kadri, Vilja, Kaja – on sama naeruväärsed kui Edgar või Jüri või Mart või Joel või Linnar või tegelikult kõik, keda NO99 muusikalis näeb. «Savisaar» on kangelaslugu, kus pole ainsatki positiivset kangelast.

Aga vormist olulisem on siiski valitud teema, õigemini Edgar Savisaar. Nordea kontserdisaal on suurim saal Eestis. Sinna mahub maksimaalselt 1830 inimest, NO99 kodusaal mahutab see-eest vaid 196 vaatajat. 1. märtsil, riigikogu valimiste päeval viimast korda mängitavat «Savisaart» etendatakse kokku kümme korda.

Eilse seisuga oli veel pileteid saada, aga igal etendusel olid vaid mõned üksikud vabad toolid parteris ning mõned odavamad piletid ka piiratud vaadatavusega kohtadele rõdudel. Võib oletada, et NO99 «Savisaart» mängitakse täissaalidele. Seega täistabamus NO99 tegijatelt!

Väga vähesed peategelased aitavad ühel teatrilavastusel jõuda väljapoole ajalehtede kultuurikülgi. Edgar Savisaar on üks neist. Just Savisaare nimi ja publiku ääretu usaldus NO99 tegijate vastu oli põhjuseks, miks tormati pärast muusikali väljakuulutamist pileteid ostma. Kes teeb NO99 muusikalile muusika ja kes mängib Savisaart, seda ei teadnud sel ajal isegi tegijad ise. 

Sinimustvalge ei löö kordagi Nordea saalis lehvima, kuid sinist ja valget ja musta tabab silm mitmel korral. NO99 asetab «Savisaarega» Eesti kõverpeeglisse, ent lähemal vaatamisel selgub, et mõnest nurgast polegi peegel kõver.

«Tänu mulle te olete vabad. Tänu mulle te olete priid,» teatab Nordea lavalt NO99 Savisaar. «Ühtse Eesti» lõpus saatis Tiit Ojasoo publiku laiali sõnumiga, et te olete vabad.

Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper ja Eero Epner panevad «Savisaarega» proovile sõna- ja teatrivabaduse. Et ajalehtede karikatuuridel pilgatakse tegevpoliitikuid, sellega oleme harjunud, kuid et seda tehakse teatrilaval, tekitab kohmetust – kas ikka sobib neid «suuri» niimoodi laulu sisse panna. Isegi siis, kui muusika loojateks on Vaiko Eplik ja Jakob Juhkam.

Nagu Marika Vaariku mängitav Edgar Savisaar lavastuses tõdeb, jätab ta vähesed ükskõikseks. Nii on ka NO99 muusikaliga, seda kas hakatakse vihkama või armastama, nõutult õlgu kehitavad vaatajad jäävad vähemusse.