/nginx/o/2023/04/28/15285612t1h46c8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2013/11/25/2645856t1h17e5.jpg)
Riigi laenuraha investeerimise ülihea koht on ammu ootamas, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.
Kaarel Tarand: jabur tabu kadus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja nii nad tapsidki meie laenutabu, võiks lühidalt kokku võtta Euroopa keskpanga otsuse hakata küll liiga vaoshoitult ja hilja, ent lõpuks siiski tegelema rahalise paastupoliitika leevendamisega Euroopas. Paralleelselt andis nn rikaste riikide klubi OECD teada, et ei näe pikemas perspektiivis midagi halba selles, kui ka Eestil oleks riigivõlg – võetud ja kasutatud mingi mõistliku ja tulutoova asja peale loomulikult.
Kohalik elu läks seepeale ka kohe kihama ning nii mõnigi erakond ja sõltumatu analüütik julges lõpuks ometi Reformierakonna osaliselt teeseldud, osaliselt pärisreligioosse finantstasakaalu dogma vastu sõna võtma hakata. Ei aidanud siin seegi, et praegune rahandusminister Maris Lauri, kes ju pangast pärit, saadeti tuld kustutama. Tema esimesed avaldused ei mõjunud kuigi veenvalt. Näidates laenuvõtmist (ja vahet pole, kas selle nimi on võlakiri või midagi muud) kui finantstehnilist ning juriidilist võimatust ja mõttetust, püüti põhiliselt tähelepanu kõrvale juhtida.
Osaliselt võib see juhtuda ka teadmatusest, sest näiteks David Graeberi raamatu «Võlg; esimesed 5000 aastat»* lugemise asemel põletatakse liberaalsetes palvetundides pigem temakujulisi nukke. Aga mida antropoloog ja anarhist Graeber ütleb? Ei muud kui seda, et võlg on laia haardega sotsiaalne nähtus ja vältimatu tingimus ühiskonna toimimiseks. Pole võlga, pole suhet. Ja nii igal tasandil. Seega: kui Eesti riigil pole võlgu, on ta isoleeritud vastastikustest suhetest, ta on suhtetu ehk olematu. Mittelaenamise teine nimi on sillapõletamine.
Eesti võlaeituse ja sellega hooplemise kõige piinlikum nüanss on see, et Euroopa mõõtkavas on Eesti ju seesama, kes me oma ühiskonna hädaliste hulgas on toimetulekutoetuse saaja. Eesti riik on viimased kümme aastat jõukamatelt sõpradelt seda toetust saanud, selle abil oleme pidanud ülal oma haridussüsteemi ja muid taristuid. Et abiraha on lahkelt käes, siis oleme vabade omavahendite eest saanud ka väikest sõjapistrikku mängida. Ainult et inetu on näiteks rootslasele käia nende kehva riigikaitset ja selle vähest rahastamist nina alla hõõrumas, kui me enda 2 protsendi taseme SKT-st kaude saame kätte arvestatavas osas Rootsi raha eest. Ses kontekstis võiks öelda, et unustagem laen, sest ülalpeetavatele seda niikuinii ei anta.
Paradoks on aga, et meie kui Euroopa ulatuses toimetulekutoetuste saaja ja järeleaitamist vajav hädaline oleme globaalselt vaadates rikas riik, mil laenukõlbulikkust küllaga. Küsimus pole niivõrd, kas võtta laenu, vaid milleks. Igaüks teab kas eraelulise või ettevõtluse kogemuse pealt, et tähtsaid ja suuri plaane/asju finantseeritakse ikka laenu abil. Laenuraha võetakse investeerimiseks ettevõttesse või elukvaliteedi parandamiseks. Enesekindla teadmisega, et maksevõimet on ka tulevikus ning hea plaan hakkab varem või hiljem kasumit tootma.
Miks riik valitsuse isikus samamoodi ei mõtle ega käitu? Raske öelda, kust mõttekramp on alguse saanud, kuid aastast aastasse vahib valitsus investeerimisel – peaasjalikult pannakse mängu hõlptulu ehk sõprade abiraha – täiesti valesse suunda. Ka nüüd, kui laenuteema taas laual, hakati vajaduste loetlemisel pihta mõtteviisis 19. sajandist ja majanduslikult tulevikus kulusid lisavatest, mitte tulu tootvatest «objektidest». Kujutlus, et kui läbi Eesti hiiglaslik mullavall kokku kuhjata ning sellele rööpad peale tõmmata, märkab seda kogu maailm ja suunab Eestit läbima globaalsed kaubavood, on pehmelt öeldes naiivne. Aga hooldama peab seda valli ka neil päevadel, kui ükski vedur sinna ei eksi.
Sama lugu, mis ülemõõtmelise Tartu või Narva maanteega juba käes. Lumise ilmaga kaherealist sõidusuunda puhtana hoida ei suudeta ja seal on siis ohtlikum sõita kui kitsamal, kuid sahatud ja puhtal teel. Mastaapsete rumalustena ei ole õnneks realiseerunud Saaremaa sild, Helsingi tunnel, Pakri tuumaelektrijaam ja muud industriaalühiskonna mõtteviisi kinni kiilunud megasähvatused.
Probleem peitubki selles, et otsustajate hulgas peetakse investeeringuks vaid rahapaigutust elutusse kinnisasja, aga mitte mobiilsesse varasse, millest suurim on inimmõistus. Kuidas ka me akadeemiline rahvas poleks püüdnud poliitilisele klassile seletada seda, et Eesti ettevõtted ei ole (veel) võimelised teadus- ja arendustegevusse neilt riiklikes programmides oodatud ja nõutud protsenti-kahte panustama, tagajärge pole sel olnud. Ometigi on üle ilma alati kehtinud seos, et investeering haridusse tuleb jõukuse ja heaoluna üsna pea ühiskonda tagasi.
Seega, alarahastatud ülikoolide ja teaduse näol on riigi laenuraha investeerimise ülihea koht ammu ootamas. Mõistagi ei tohi kukkuda hüsteeriliselt linnakuid ehitama, vaid peab kindlustama ülikoolidele võimaluse ühtaegu nii suurele hulgale kvaliteetset õpetamist pakkuda kui ka tipptasemel teadust teha. Raha peab jätkuma nii laborite, sisseseade soetamiseks kui ka välismaiste kolleegide palkamiseks. Ja nüüd, palun, kogu Reformierakond eesotsas Jürgen Ligi, Maris Lauri ja Aivar Sõerdiga tõestama, et laenuraha ülikoolidesse paigutamise riskivaba investeering oleks Eestile kahjulik.
