Rait Maruste.

FOTO: Mihkel Maripuu

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees, reformierakondlane Rait Maruste kirjutab, et opositsioon võiks saada Eesti põhiseaduslikkuse järelevalves õiguse taotleda põhiseaduslikkuse kohtulikku järelevalvet.

Poliitilises võitluses tuleb ette, et võimul olev koalitsioon, eriti kui tal on parlamendis mugav enamus, on oma poliitiliste eesmärkide teostamise nimel valmis tegema otsuseid, mis opositsiooni arvates on kas oma teostamise viisilt või otsuse sisult põhiseaduse vastased. Selleks, et asjad saaksid lahendatud demokraatlikule õigusriigile kohaselt, peaks olema vaidlus esitatud lahendamiseks neutraalsele otsustajale ehk siis (konstitutsiooni)kohtule. Nii on asjad lahendatud mitmetes kaasaegsetes põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemiga riikides.

Ühest küljest on see võimalus vaidluste lõplikuks siduvaks lahendamiseks, teisalt aga omal moel preventiivne mehhanism selleks, et koalitsioon oleks ettevaatlik ja tähelepanelik põhiseaduslikkuse suhtes, sest see võib neile lõppeda ebasoodsa kohtulahendiga. Nii üks kui teine argument toestab põhiseaduslikkuse järgimist riigieluliste küsimuste lahendamisel.

Kui tänases Eestis tekib olukord, kus opositsioonile tundub, et neist sõidetakse üle põhiseaduse rikkumise hinnaga, siis opositsioonil pole otseväljundit riigikohtusse. Mida opositsioon teeb, on see, et protestib parlamendis ja meedias. Või siis läheb presidendi juurde viimast veenma, et koalitsiooni tegevus on põhiseaduse vastane ja president peaks jätma seaduse välja kuulutamata. Kui aga seadus on juba jõus, siis võetakse ette tee õiguskantsleri juurde, et lobistada teda algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ja tegema parlamendile ettepanekut viia seadus põhiseadusega kooskõlla.

Mõlemaid teid on kasutatud. Ja kui asjad jäävad nii, nagu nad täna on, siis kasutatakse ka edaspidi. Saab ka nii, selles pole iseenesest midagi põhiseaduse vastast. Kuid on siiski mõned riigiõiguslikud küsitavused. Nimelt, parlamendi opositsiooni minek presidendi ukse taha oma poliitilisi ja riigiõiguslikke muresid kurtma ei ole päris kooskõlas meie riigi ülesehituse ja toimimise mudeliga ehk parlamentliku riigikorraldusega ja võimude lahususega. Sama probleem on ka õiguskantsleri juurde minekul. Lisaks politiseerib selline käik suurel määral eelduslikult neutraalsete kõrgete riigiameti kandjate töö ja tegevuse. Seda nende ametipositsioon ja funktsioon õigusriigis ei eeldaks.

Õiguskantsleri puhul on veel see lisategur, et ta on ainuisikuline institutsioon, kes võib teha riigikogule kui kollektiivsele organile ettepaneku viia seadus põhiseadusega kooskõlla. Õiguskantsleri ettepanekud on seni olnud küll põhjalikud ja pole midagi kritiseerida sellest vaatepunktist. Kuid tihti abstraktselt ja poliitiliste valikute teemal põhjendades võib argumenteerida ühtmoodi, kuid võib argumenteerida ka vastupidiselt. Sõltub õiguskantsleri nägemusest.

Mis on aga selgelt halb tänases asjakorralduses, on see, et kui riigikogu leiabki, et ta peaks midagi korrigeerima, siis tänase põhiseaduse kohaselt on riigikogul selleks aega 20 päeva. See regulatsioon toob iga kord automaatselt kaasa põhiseaduse rikkumise riigikogu poolt, sest ühtegi seadust ei ole võimalik ette valmistada ja vastu võtta 20 päevaga.

Võib ka küsida, kas ainuisikuline ametiisik peaks saama sel viisil poliitilisse protsessi  sekkuda. Enamikes kaasaegsetes põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemides sellist võimalust ette nähtud ei ole. Meile on ta tulnud meie ajaloost.

Seega, on raske mõista, miks opositsioon ei võiks otse pöörduda riigikohtu kui konstitutsioonikohtu poole ja esitada oma taotluse põhiseaduslikkuse kontrolliks. See võimalus annaks kindluse opositsioonile, et kui nad leiavad, et nad on õige asja eest väljas, siis saavad nad seda ka kohtu toel tõestada. Lisaks tõstaks see kahtlemata ka erakondade põhiseaduslikkusega argumenteerimise teadlikkust ja oskust, mõlemalt poolt. Et võimalus ei kujuneks igapäevase poliitelu malakaks, peaks taotluse esitajate arv olema ühe fraktsiooni ülene ehk olema fikseeritud fraktsiooni liikmeid ületava arvuga. Näiteks vähemalt ühe kolmandikuga riigikogu liikmete arvust.

Meie riigikorralduses on mitmeid teisigi asju, mida võiks pärast 24 aastat korrigeerida ja edasi arendada.