Meediaarvustus: Kalevipojad müügiks ja teisi lugusid

Soomlaste rahvusringhäälingu korrespondent Risto Vuorinen on ette võtnud Eesti elu hädisema poole. Meie oma lehed kirjutavad samadest asjadest päevast päeva. Täpselt sama jutu Soomes(t) esitamine muudab vaatenurka: seob järsku kõik eestlasteks kokku, isegi kui nad juhtuvad olema venelased.

Paljud solvuvad, sest me ei söö ju puulehti, ei ole inimkaubeldud ega kodutud ning enamik meist peseb ennast regulaarselt. Võtkem rahulikumalt! Need on pildistused äärmustest. Me ei pea tundma ennast ei solvatuna ega süüdistatuna, kui kaaskodanike hädadest räägitakse, olgu või välismaa televisioonis.

Vuorinen jutustab lugusid! Mina ise eelistan lugeja ja vaatajana sellist ajakirjandust, kus osutatakse ka sellele, millise ulatusega probleem on, millised on muutused jne. Enamasti saab seda vähegi usutaval moel teha statistika abil, mida Vuorinenil peaaegu üldse pole. Samas ei usu ka meie oma poeet-ajakirjanikud, et arvudest on inimesele abi – ikka õhtupäike, kitarrimäng, õlu, hoolimine jne… rahast miskipärast siiski räägitakse.

«Kalevipojad müügiks» oli eetris jaanuari lõpus ja raporteeris Eestist pärit ehitusmeestest, kes on Soomes töötades petta saanud. Läinud reedel näidati Vuorineni vaesuse-lugusid. Kodutud Ellen ja Vello pole juba päevi midagi söönud. Endine lüpsja, pensionär Anastassia pole juba kolm aastat saunas käinud jne.

Niisugune pealispindne refereering oleks Vuorineni suhtes ebaõiglane, sest vaesust kirjeldavad ta valitud lood mõtlemapanevalt. «Ei taha ise ka kedagi segada,» ütlevad saates viis aastat tänaval elanud kodutud. Minu meelest kumab sellest vagur-viisakast lausest algpõhjus – pole (enam?) julgust positsioneerida ennast teiste inimeste keskele, suhelda ja tegutseda. Seevastu müüdud Kalevipoegade mehed otsisid aktiivselt abi, tegutsesid ise, aga «segasid» teisi inimesi ka üsna julgelt.

Vuorineni saadete ees kordub lause, et Eesti on majanduskriisist küll suure mängu mõttes kenasti välja tulemas, aga Eestis on suur hulk inimesi, kes pole edust mingisugust kasu saanud.

Ajakirjandus jutustab ju muutustest, ja kui seda juba teha, siis tuleb püüda otsida mingi adekvaatne võrdlus. Saates väideti näiteks, et 20 aastat tagasi polnud Eestis kodutute varjupaiku tarvis. Niisugust nostalgilist jama ei tasuks küll tõe pähe esitada. Osa viinalembeseid allakäinud mehi pandi kinni. Mõned ööbisid soojatrasside peal – olen ise näinud vatijopedes haisvaid tegelasi õhtul «kanalisatsiooniauku» pugemas.

Nõukogude korra ajal lihtsalt polnud vaba ajakirjandust, adekvaatset statistikat ega ammugi mitte kodutute öömaju. Kas pole pigem nii, et kodutute öömaja olemasolu, supiköögid ja vabatahtlikud abiorganisatsioonid on märk sellest, et ka Eesti ühiskonnal on tekkinud jõudu ja tahtmist hättasattunuid aidata?

Vuorinen on Eesti inimeste lugusid esitanud südamlikult ja läinud teadlikult nende juurde, kellel läheb halvasti. Ma usun küll, et sooviga aidata, mitte halvustada. Soovitan tema saateid vaadata. Aga veel enam soovitan ma teil aeg-ajalt vaadata soomlaste telesaateid Soomest ja te näete, et ka seal on inimeste hädade valik üsna lai.

«Eesti vaeste talv»
Eetris 17.02 YLE1
Järelvaadatav internetis http://areena.yle.fi